ja enam tagasi ei vaata...

Huhh, pole vist väga minulik, aga ei teagi kohe kust alustada ja mida öelda.

Nagu mõned teist on märganud, siis mind enam teie hulgas selleks suveks ei ole, pühkisin tolmu jalgadelt ning tulin ära Ameerikamaale. Teised ilmselt märkavad alles Septembris, kui ma olen juba tagasi jõudnud, mult küsida, et kas ma mitte raamatuid ei pidanud müüma minema...

Igahahes kahtlane on see, et väga imelik ei olegi siin olla. Kuna olen sellel aastal OL (organizational leader), siis olen vist siin olemise peale enne suve juba piisavalt palju mõelnud, et harjusin mõttega siin olemisest täiesti ära. Võiks öelda, et kergelt nostalgiline oli ennast taas Nashville-i lennujaamast leida. Aga mis ilmselt väga nostalgiliselt enam ei kõlagi on see, et esimese kogemuse lollist ameeriklasest sain ma juba New Yorki lennujaamas kätte. Sellest aga kohe lähemalt.

Selleks, et selle taunoni jõuda, pidin ma liikuma hakkama juba 2. juuni varahommikul. Kuna viimased päevad möödusid kooli tõttu suhteliselt kiirelt ja magamata ning kuna üks minu meesideaalidest, Mart Moora, jõudis kahe kraadi võrra rikkamana just enne minu äraminekut US and A-st tagasi, siis kasutasin võimalust temaga enne äraminekut hängida. Käisime veel viimasel tringil Nott'is. Kes tegi õllet alkoholiga, kes ilma, lõbus oli ikkagi. Kusjuures panime Ahto Sooaru'ga paika ka plaani sügiseseks businessiks (sellest kunagi hiljem). Enivei, Tartust sain ma liikuma umbes kella 1 paiku öösel. What a wonderful trip.

Umbes poolel teel Tartust Tallinna pidin tegema peatuse, kuna paagis hakkas bensiin otsa lõppema. Vähemalt nii palju olin ma ärkvel, et teha peatus bensiinijaamas, aga selleks, et mõistlikuse piires arvutada, ma enam piisavalt ärkvel polnud. Arvutasin seal siis endamisi, et kui mul on pool teed minna, siis 10 liitriga peaks enamvähem välja tulema, ehk 1,214*10 ~ 20 eurot kulub selleks. Selleks aga, et päris kindlasti kohale jõuda, ja et Jussil oleks natukenegi bensiini veel paagis, lisan oma viimase viieka ka juurde, ehk kokku võtan 25 euro eest kütet, sellest peaks piisama. Viskasin entusiastlikult raha automaati ja kukkusin püstoliga vehkima. Wolfi aegadest oli täpsus veel päris hea ning isegi unise peaga sain kohe esimese katsega bensiinipaagi sihikule. Samal ajal kui päästikule hoogu juurde lükkasin ja bensiini paagist alla voolamas vaatasin, viskasin pilgu ka automaadi seieritele. Mõne sekundi möödudes hakkasin mõtlema, et huvitav miks eurode ja liitrite numbrid kahtlaselt sarnased on. Kui ära tabasin, et olen natukene mööda arvutanud, ruttasin muidugi kohe automaadi juurde, et raha tagasi saada, aga pidin tühjade kätega tagasi pöörduma, kuna automaadil ilutses silt - raha automaat ei tagasta. "Great" - mõtlesin ma ning arvutasin, mitu tasuta liitrit Juss autole peale kauba sai.

Sellest hoolimata kimasin edasi Tallinna poole suhteliselt unisena. Kuna uni nokkis päris kõvasti, otsustasin Kosel peatuse teha, sest seal tundus olevat ainuke töötav koht, kust midagi turgutavat endale muretseda. Mutt kes seal öösel tööl oli, oli tõeliselt suure kaliibriga, kahjuks ei saa seda öelda aga ta fantaasia kohta... Autost väljudes kobistasin pool unisel pilgul ukseni. Proovisin seda mitmel korral avada, kuid feilisin korduvalt. Lõpuks otsustasin lugeda ukselt, mis kellaaegadel see avatud on. Tundus, et võiks olla avatud küll, aga ainult luugist. Hoopis suuremat tähelepanu haarasid muud sildid, mis igale poole ukse peale olid paigutatud. "VABANDAME, KUID KAARDIMAKSED EI TÖÖTA, TASUDA SAAB AINULT SULARAHAS". Hea, et ma oma viimase sularaha bensiinijaamas ära olin kulutanud...

Kuna olukord oli suhteliselt halenaljakas, siis äratas see mind päris kenasti üles ning mulle tuli meelde, et mõned eurod olid siiski Mardiga Notis muljetamisest taskupõhja ununenud, seega oli olukord päästetud. Samas mitte keegi ei päästnud mind järgneva dialoogi eest.

M: "Tere, palun mulle üks starter ja tahaks midagi süüa ka, aga ei oska midagi valida, mida te soovitaksite?"
Tema: "noo, oleneb, mida te tahate, ma ei oska küll midagi soovitada"
M: "noo kuna ma olen siin esimest korda, siis pole väga aimu, mis teil siin head on"
Tema: "no ma tõesti ei oska teile soovitada."
M: "kas need burgeid on siin head?"
Tema: "noo mõned ostavad, aga ma ei oska öelda"
M: "no aga need friikad, kas need on head siin?"
Tema: "noh, nagu friikad vist ikka, ei oska väga soovitada"
M: "no aga need pelmeenid"
Tema: "kahjuks ei oska soovitada"
M: "no ookei, kas te olete siin suhteliselt uus siis või?"
Tema: "vabandage, aga ma olen töötanud siin 13 aastat... ja ma olen suhteliselt kindel, et kui teie oleksite minu asemel, siis te ei tahaks siit ise ka midagi süüa, veel vähem soovitada."
M: "noo hea küll, ma võtan siis selle burgeri, aitäh!"

Burger hambus ja veidi õõvastust tekitav starteri lõhn autosalongis, kimasin Tallinna poole, puhates vaheldumisi paremat ning vasemat silma. Ma isegi ei tea, kuidas ma ilma avarii otsa komistamata kuhugi kopli kanti Tallinnas Jussi juurde jõudsin, aga kõik läks õnneks. Juss viskas mind seejärel lennukasse ära ning pärast check-ini võis sõit alata.

Tallinn - Helsingi läks päris kiirest. Helsingi lennujaamas oli vaja oodata umbes 8 tundi, millest julgelt 7 veetsin ma unenägudemaal. Julgen kiita nende pinkide poliitikat seal. Selle asemel, et omada neid perverseid pinke, millel on iga kahe istme tagant metallist käepide, mida ei saa kuhugi poole ära liigutada ning mis takitab pingireale pikali viskamast, olid neil pingid, millel kannatas väga kenasti magada. Helsingi - New York lend möödus samuti päris kenasti. Vaatasin lõikude kaupa "Kuninga kõne" filmi ära, mille lõpu ma siiski sujuvalt maha magasin, kuid sellest polnud lugu, sest uni maitses päris magusalt. Isegi Karin Ploom, kellega koos reisisin, pidas ennast väga viisakalt üleval ning ei norsanud sel ajal, kui otsustas minu kõrval tukkuda.

Maandudes oli meil järgmise lennuni aega 2 tundi. Täiesti piisavalt, või ehk kübeke rohkemgi, mõtlesin mina, kuid ei osanud ette nähagi, et peame järgnevad tund ja viisteist minutit passikontrollis veetma. Ja siis see juhtuski, kohtasin täielikku taunot. Kusjuures, nagu te aimata ehk oskate juba, polnud tauno kuskil rahvamasside seas peidus, vaid oli täitsa täieõiguslik lennujaama töötaja. Rodrigues oli peategelasel nimeks ning tema tööks oli kontrollida passe ning majandada paberitega. Andke andeks, aga no see Konsuelo oli ikka peast päris oinas.

Peale selle, et ta väga imelikke küsimusi kohe küsima hakkas, kukkus ta ka mu eelmiste aastate viisasid sodima. Kuna see oli esimene kord minu viie aastase staaži juures, otsustasin kohe pärida, et mida hekki härra omast arust teeb ja miks ta seda üldse teeb. Vastuseks kõlas: "because I can!". Proovides talt järgneva küsimusega natukene mõistlikumat vastust välja võluda, kõlas suhteliselt vihane: "you wanna do my job or what?". Et teda mitte rohkem närvi ajada, otsustasin lihtsalt vait olla ja vaadata, kuidas peremees minu jaoks elulise tähtsusega dokumentide kallal toimetab. Peaaegu oleks kõva häälega naerma hakanud, kui avastasin, et occupation'i alla (elukutse) kirjutas ta Sells Books (müüb) asemel Sails Books (purjetab). Kuna ma naerma ei hakanud ja rumalad kommentaarid endale jätsin, siis õnneks ta siiski mind kummikinnastega naise juurde pimedasse ruumi ei suunanud, vaid soovis head teed. Napilt oleks isegi lennukist vist maha jäänud, aga sedapuhku tõsteti seda lõpuks poolteist tundi edasi.

Fun oli see, et sattusin juttu ajama stjuardessidega, kellest ühel oli eesti perekonnanimi (mehe vanaisa oli eestlane) ning kelle mees oli mõned aastad tagasi ukselt-uksele käiva chicki käest meie raamatuid ostnud. Lisaks temale oli lennuki peal veel mingi 81 aastane vanamees, kes sai paari chickiga päris hästi jutule ning tuli välja, et päris mitmed tema sõbrad müüsid noorena raamatuid ning üks tema sõber oli companys juhtival kohal. People know about us!

Igatahes ülejäänud reis läks nii sujuvalt, et sellest ei viitsigi enam rohkem rääkida.

Ja siin ma nüüd olen. Esimene päev on selja taga ning tundub, et teha on rohkem kui aega selleks on. Vaikselt jõuavad kohale ka ülejäänud organisatsiooni liikmed ning õhk muutub aina tooremaks. Ninasõõrmetega võib juba tunnetada, et tulemas on päris raske nädal ning proovin selleks igati valmis olla. Step-by-step in every way, getting better every day.

Järgmine kord kui ma teile kirjutan, olen ilmselt oma sihtkohta kohale jõudnud ning otsin endale elamist, kui mul seda juba olemas ei ole. Proovin selleks ajaks mõne mahlasema loo ka enda varamusse muretseda, sest et siis on rohkem põhjust ka paberi määrimiseks. Seniks aga olge mõnusad ning näeme hiljem!

Tervitan siinkohal veel oma ema ka, lihtsalt sellepärast, et ta vähem muretseks. :)