Sunday, July 11, 2010

Telescopic pen

Tsau vellod!

Miks nii julgelt, te küsite? Sellepärast, et I DID IT!
Esimest korda oma 4 suve jooksul võitsin ma selle kuramuse pastaka. Pastakast endast on tegelt suht kama, kuna turfile ma seda ilmselt kaasa vedada ei viitsi, aga see sümboliseerib ühe ajastu lõppu. Lõpuks ometi suutsin vajalikul hetkel kasvada, küll mitte palju, aga sellegipoolest piisavalt.

Tahtsin teid rahustada, sest et ehk olete isegi märganud, et naljakate juhtumiste poolest on sellel aastal veidi rahulikum algus olnud. Pole enam seda elevust, et inimesed on siin USA-s ikka lollakad jne. Seda seetõttu, et inimeste suhtes oli kuni eelmise nädalani palju parem tunne, et äkki nad ei olegi nii lollakad. See müüt sai aga sellel nädalal murtud.

Umbes nädala keskel leidsin ennast taas olevat keset lollideküla. Ilmselgelt oli tegu madalama sissetulekuga piirskonnaga. Siin oskavad inimesed oma ajuvabadusega ikka hoopis uutesse kõrgustesse ronida. Twin Towers olid selle kõrval ikka väikesed karbikesed, aga tunne on, nagu oleksid nende inimeste peanupukesed sodiks sõitnud ning istutanud pähe jagajate asemele segajad.

Näide 1: What are you selling? Education! No thank you, we are not interested.

WTF, kuidas sa saad sellisele vastusele üldse tulla, võtmata isegi 3 sekundit, et kuulata ära.

Näide 2: What are you doing here again? I am selling couple of educational books, that lots of families have been really excited about, like ........ Oh, we are not interested, we already have 3 books!

COME AGAIN?

--------------------------------

Ronalds section:

People are stupid, because even if I am rolling down the street with my bike and saying hi to people, they yell back at me "Not interested!"
And Rolands is LIKE WTF? Not interested in what?

Ükspäev läks Rolandsil turfis jalgratta sisekumm katki. Seetõttu läks ta Walmarti, et osta endale uus. Et aega võita, kirjeldas ta Walmarti piffidele, et tal oleks vaja seda sisekummi ja mutrivõtti, et rattal esiratas alt ära võtta, aga et oma intelligentsus demonstreerida, küsisid nad Rolandsilt, et miks ta esiratast tahab ära võtta alt, et kas ilma lihtsam poleks seda sisekummi ära vahetada.

Ei pea vist mainima, et Rolandsi jaoks oli see mindblowing kogemus ning arvamus US&A naistest langes madalamale kui see paberileht, mille õpetaja Aivar Kolonistov kunagi tööõpetuse tunnis laua peale asetas.

--------------------------------

Peale selle on need ajakirjade müüjad teinud siin päris puhta vuugi, süües ära kõikide inimeste närvid, kelle nad kätte on saanud. Tihtipeale oli esimene reaktsioon inimestel ukse peale tulles - We don't want any magazines, somebody already came by! Mistõttu pidin mina aeg-ajalt alustama oma "etteastet" lausega - I am sorry, I am not selling any magazines :)

Hea näide sellest, et inimesed ei kuula uksel sittagi:

Approachisin ühte tavalist maja, kuid kui uksele tuli isa, mõõtsin teda kiirelt ning otsustasin, et temal ilmselt lapsi ei ole. Isa tundus olevat verbaalselt suhteliselt ära vägistatud ajakirjade müüjate poolt.


Kuna ta suhteliselt kärsitult küsis What are you doing here!"
M: I am the rapist, I am supposed to catch up with all the families around here.
T: Who are you again?
M: I am the kidnapper, I am the one who is kidnapping the kids around here
T: Oh, I know what you are doing, somebody already came by, we are not interested.
M: That's okay, I guess your kids are already grown up anyway, so maybe you could help me out with my map. Do you know, should I stop at your neighbors house as well, or they are an older couple.

Seepeale andis ta mulle info peaaegu terve tänava kohta. Mis oli päris naljakas, aga kindluse mõttes otsustasin ma talle ikkagi raamatuid näidata, et ta saaks aru, et mida ma ikkagi teen.

Kõik läks hästi, politseid ei kutsutud :D

Teine hea lugu sellest nädalast tuleb laupäevast. Üle pika aja passis päike jälle taevas kui mölakas ning kraadiklaas näitas 100 F° ja Õhuniiskus oli 80%. Ilmselgelt olin ma seksikalt kleepuv ning higi tilkus otsa eest, nagu oleksin veetunud mõnusat aega saunas. Lõpuks istusin maha ühe perega, kes oli Puerto Ricost pärit. Kuna neil oli ainult 11 klassi õpilane alles, siis näitasin neile college preparation pack-i, mis läks suht okeilt peale, aga kui close-ima hakkasin, siis polnud peretütar kindel, et ta kindlasti seda kasutaks. Ilma hinda ütlemata otsustasin püsti tõusta ja majast lahkuda, kuna sellised inimesed tavaliselt ei osta. Enne kui asjad kokku olin pakkinud, küsis isa siiski hinda. Proovisin talle selgitada, et kui tütar pole kindel, et ta kasutaks, siis pole mõtet seda osta, kuna see on raha raiskamine. Siis juhtus midagi sellist, mis pole minuga kunagi varem vist juhtunud, kuna olin suutnud juurde meelitada ka nende pere vanema tütre, kes oli ametilt õpetaja. Nähes, et õde pole asjas väga kindel, hakkas ta ise teda veenma, et tegu on ikka sitaks ägeda asjaga ja et kui ta õde seda ei kasutaks, siis oleks äge midagi sellist klassis omada. Pärast 3 minutilist monoloogi otsustas ta õde, et ta siiski kasutaks seda ning müük oligi vormistatud. Müügi tegi tema, ühikud ja raha sain aga mina. That's what I call fun!

Kokkuvõtteks võin aga öelda, et laksin kõvasti tööd teha. Sellel nädalal tulevad paar inimest mind ilmselt followma ka, et vaadata, kuidas härra tööd teeb. Proovin vaimselt ja füüsiliselt nendeks valmis olla.

Ise plaanin järgmisel esmaspäeval minna Livia Smatralovat followma, kes laksib kõvasti tööd teha minu esimese suve linnas, Lubbock-is, küll aga töötab ta natukene teist osa linnast. Sellegipoolest olen suht erutatud juba sellest mõttest, kuna piff on väga kõva tööloom ja müüb sitaks palju raamatuid. Eelmisel suvel oli ta vist parim tudeng Europe 1 grupist, müües üle 10000 ühiku ning mitmeid kordi Mort Utley clubi (1000 ühikut nädalas).

Seetõttu hoiatan ette, et järgmisel nädalal ei jõua ma võib-olla kirjutada ja joonistada teile, kuid see-eest järgneval korral proovin kahe korra eest kokku kirjutada.

Selle nädala küsimus - Kellel on jalas uued tossud?

Aga et te mind päriselt ära ei unustaks, otsustasin sellel korral väikese pildi ka endast lisada.

Kompositsiooni autoriks olen mina ise ning võte on tehtud keset meie tuba. ENJOY!

4 comments:

Unknown said...

Magad seal või jood õlut? Tundub, et õllekõht on ette tulnud!

Unknown said...

Heiparalla vennaraas. öö on siin pea kell 1 saamas ja mina teen ka julmalt tööd hetkel. Viimane öö enne tähtaega, nagu kirjutaks lõputööd or smth... aga lubadus on lubadus, nii et rühin eesmärgi poole nii nagu jõuan.

Pühapäeval varahommikul lendan ära Egiptusesse, Kairo -- et seal korralikult 3 nädalakest koolitstööd teha... rõõmusta minu eest ka 50*C ootab mind :P sulame koos...

Pärast seda tulen hetkeks koju tagasi - loe: 4ks päevaks - et edasi rännata Filipiinidele, väikesesse räpasesse ja igavasse linna nimega Manila :) et teha suht sama asja veel 2 nädalat.

Rõõm on üüratu, ei jõua ära oodata et saaks veeta tunde ja tunde lennukis, et surmani tüüdatud saada rosinasilmsete šokolaadipoiste poolt ja haigeks jääda õhukonditsioneeriderohkes keskkonnas...

Hours of fun, I'm telling ya ;)

Ise aga ole tubli ;) varsti räägime jälle!

*pai*

Mart said...

Saigo jalas on uued tossud?

Aga meie läheme Wassi ja Toomeliga homme tänavakossu :D
Muidu naudime 30-kraadist ilma ja vehime tööd teha.

Palju õnne pastaka puhul ja jätka samas vaimus!

Mart

farmer jack said...

hea meel, et sul ikka edeneb seal suurel võõral mandril
õnne saabuvaks sünnipäevaks juba ette!
ole ikka eduline edasi ja mingu sul hästi!
kurb, et sa mu juubeldamisest ei saa osa saada siin meelwas 31-l
aga vast siis kui tagasi kordame korralikult koos seda sünnipäevavärki
seniks EDU siis!