Carefree

Y0 y0 y0 raffas!

Mis hängite kuumal suvepäeval?

Tahtsin teha ühe sissekande, et teil meel paremaks muuta ja noh, räägin alati hea meelega asjad enda südame pealt ära, kuna jagatud mure on võõras mure.

Küsite ilmselt, et kuidas mul läheb? Kui vastata suures plaanis, siis vist väga hästi, kui vastata hetkeseisult, siis läheb ka. Täna on laupäev, 3 juuni, üks päev enne Ameerika iseseisvuspäeva, mis tänu tänasele saab tuntuks ka tänu sellele, et see on esimene päev mu 4 suve jooksul, kus ma tulen varem koju.

Miks, te küsite ilmselt? Seda sellepärast, et mu selg ütles üles. Ärkasin hommikul kell 5:59 üles, tegin oma tavalise ringkäigu külma dušši alt läbi, viskasin hambad pessu, hõiskasin, et täna tuleb parim päev ja viskasin 45 kätekõverdust vastu maad. Do one more... every day on minu moto.

Kui olin riided selga ajanud, tõttasin bookbag käes autosse ja kimasin vilinaga hommikusöögikohta, nii nagu ma tavaliselt ikka teen. Sõin oma 20 sitdowni hommikusöögi, täitsin ette orderid ning tuju tõstmiseks tantsisime uduvihmas koos Rolandsiga seksikalt, et anda päevale korralik attitude-i boost. Mis töötas tegelikult väga hästi.

Peale seda tõmbasin tööle ära. Pean sõitma hommikul umbes 20-25 minutit, et enda piirkonda jõuda. Teel rääkisin veel Anneliga, kes juhtumisi just täna sõitis üle oma roommate-i jalgrattast ja samuti ka bookbagist. HAHAHAH, mõtlesin mina, kui seda telefoni teel kuulsin, samal ajal kui Aija, tema roommate , läti keeles taustaks ropendas. Ühesõnaga mul tõotas tulla vinge päev.

Kui olin veidi aega töötanud, tundsin vaikselt, kuidas selga valu hakkas kiskuma. Endakeskis mõtlesin, et pole hullu, teen kõvasti tööd, kuna järgmise ukse taga peitub lahendus. Peaaegu et peituski. Kella 12 ajal oli valu juba nii suur, et ei saanud korralikult kliendi juures tooli pealt püsti tõusta. Käisin kippelt poes, et osta valuvaigisteid, kuid kuna need tulemust ei andnud, siis tulin ära koju, peale seda konsulteerisin oma ülivinge eelmise aasta pereemaga, kes on õnneks elukutselt arst. Tema soovitusel viskasin koju jõudes kõhuli pikali ning 20 minutiliste sessioonidega masseerisin oma selga jääga. Olles teinud seda 5 tundi, võttis mul 15 minutit aega, et püsti tõusta. Ja siin ma nüüd olen, kurtmas teile oma rasket saatust.

Samas võin teile öelda, et sitt tunne ei ole mitte sellepärast, et valus on, vaid hoopis sellepärast, et tean, et kõik teised praegu tööd rabavad, pluss laupäevad on tavaliselt ka parimad müügipäevad olnud.


Muidu kui nüüd numbrid kokku lüüa, siis kõige hullem nädal ei olnudki, kuigi laupäeval ei töötanud. Selline keskpärane vist, aga mitte halb.

Üldiselt on uue nädala fookus paigas. Tahan teha palju numbreid, palju demosid ja sitdowne ning jätta kõik inimesed endast hea tujuga maha. Proovin kõiki kuidagi aidata ja kui ei saa, siis tõmban lihtsalt nahhui, no preassure, no nothing. Inimestele meeldib shopata aga mitte olla müüdud. Las nad siis shoppavad minuga koos.

Selle nädala auhinnaks on telescopic pen, see on üks nendest vähestest asjadest, mida ma olen kõigi nende suvede jooksul saada proovinud, kuid pole kunagi suutnud saavutada. Olen isegi rerunninud seda võistlust, kuid tulutult. Selle võitmiseks pean ma tuleval nädalal astuma müügis ühe leveli võrra üles, mis tähendab antud juhul esimest korda presidents clubi hittimist. Tundub natuke skeeri, kuid mitte liiga. Arvan, te kui ma numbritele keskendun ja teen palju sitdowne, siis tuleb ära ka. Ei tea küll, miks ei peaks.

Sellel nädalal on ilmselt suurem drive tööd teha ka seetõttu, et laupäeval ma tööd teha ei saanud. IKKA ILGELT SITT TUNNE OLI.

Hommikuti kui tööle sõidan, mõtlen peas läbi asjad, mille eest tänulik olen. Vahest käin üle ka selle, et olen tänulik, et mul käed ja jalad otsas on ja pealegi veel nii ilusad ja head :P, kuid nüüd kui selja pärast ühe tööpäeva vahele jätsin, omab see palju suuremat pointi.

Sel nädalal midagi eriti pulli vist ei juhtunudki, peale selle, et terve nädal otsa sadas vihma. Veidi harjumatu oli vihmaga töötada, kuigi ilmad olid veidi jahedamad, mattis niiskus enda alla nii mis mühises ning higistasin sellegipoolest... nagu loom. Vihm on siin Texases ikka naljakas. Sajab umbes 20 minutit ilget padukat, siis jääb järgi, siis sajab 30 minti uduvihma, paus 5 minutit ja peale seda tuleb uuesti padukat. Kõige naljakam on see, et inimesed hüüavad sulle tagantjärgi "stay dry!". Like WTF? Ma hakkan neile ilmselt hüüdma "Stay Smart!"


Nädala tipphetkeks loen seda, kui reede hommikul callback-e tegin ning jõudsin maja juurde, kus oli keegi hispaanlane (ilmselgelt) värskelt valatud tsemendi sisse kraapinud - "Miguel was here"
Suht raske oli naeru tagasi hoida.

Rolandsist on veidi paremaid lugusid. Näiteks kurtis ta mulle, et keegi ei hoiatanud teda koerte eest. Kolmapäeval keset päeva astus ta läbi värava aeda sisse, et koputada uksele, mis tundus päris ohutu. Uks iseenesest oligi ohutu, kuid aed, mis maja ümbritses omas ka mõtet. Poolel teel ukseni ilmus nurga tagant välja koer, kes sõbralikult oma hambaid näitas ja lõvi kombel üle naabruskonna möirgas. Bookbag lendas suure kaarega üle aia ja Rolands hüppas veel suurema kaarega järgi.

BTW huvitav lugu minu turfist on see, et metskitsed jooksevad suvalt ringi keset tänavaid ja kargavad sisse inimeste aedadesse, et nende puudelt lehed ära süüa ja lilleaiad enda maitse järgi korraldada.

Teine tore lugu Rolandsist on see, et kuna ta veel rookie on, siis tal palju kliente veel ei ole, aga see-eest töötab ta väga efektiivselt. Inimesed kes talt ostavad, teevad seda hea meelega ka tulevikus.

Ühel tavalisel hommikul sõitis Rolands oma veloga mööda piimja uduga kaetud tänavaid, et otsida maju, kus pered üleval võiksid olla, kui mingi mutt hõikas, et "kuule Rolands, kas sa ikka veel müüd neid CD-sid ka? Tule siia, ma tahan need ka sult ikkagi ära osta." Nii müüski Rolands samale kliendile erinevatel päevadel midagi.

Selleks nädalaks kõik, aga lõpetaks küsimusega, et kes oli siin!?

Olge siis mõnnad ja soovige mu emale (Sirjele) Palju Õnne ka.

PS! minu number +1 512 9050 673