Summer 2010 has kicked in FOR REAL!

hei kutid!

Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.

Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.

Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.

Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.

7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.

Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.

Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.

Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!

Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!

Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!

to be continiued.