LOVE YOU MOM!

Yesturday is history, Tomorrow is a mistery, but Today is a gift, that's why we call it present!

Mõtlesin, et alustan sellel korral siis veidi sügavamõttelisema lausega. Kuna see on sõnademäng inglise keeles, siis ei saa seda tõlkida, aga mõte on umbes see - Kui me seisame ühe jalaga minevikus ja teisega tulevikus, siis me põhimõtteliselt kuseme tänase peale. :)

Ma ei taha sellega öelda, et see nädal oleks mul nüüd kehv olnud. Üldsegi mitte. Asja tuum on hoopis see, et kohe kohe on algamas uus nädal ning alustada tuleb nullist. Tegin sellel nädalal oma rekordi Sitdownides ja Callides (vastavalt siis 116 ja 265). Tegu ei ole enam Southwestern -i fitness programmiga vaid ikkagi suvetöö programmiga, kuna enamus ajast ma istun emadega toas, mitte ei jookse ringi. Loodame, et see mu figuurile nüüd negatiivset mõju ei haka avaldama.

Tuleval nädalal plaanin teha veel rohkem tööd, kui ma siiani teinud olen, kuna tegu on Emanädalaga. See tähendab seda, et kui ma saan tuleval nädalal rohkem kliente kui ma siiani saanud olen, siis võidan emale auhinna. Et siis töötan tema nimel. Parim klientide arv on mul siiani olnud 22. Seega pean saama vähemalt 23 klienti, aga sihin siiski veidi suuremat numbrit. Proovin seljatada sellel aastal esimest korda 30 kliendi arvu. See ei ole midagi müstilist, kuna olen seda ka varem teinud. Ja pealegi, ma ei ole ju kehvem kui Ranol Kaseväli, kes sai sellel nädalal 56 klienti ja oli sellega eestlaste parim. Käisin teda ju esmaspäeval followmas ka.

Ja kuidas oli?
Peab mainima, et sitaks vinge oli. Tegime 28 sitdowni... ma pole ise kunagi varem nii palju teinud, pole isegi kindel, kas Ranol on, aga nii me igaahes tegime. Saime muuseas 9 klienti ka, mis pole üldse paha. Sellest ka esimene lugu.

Ema, kellega parasjagu sitdowni tegime, oli pealtnäha täiesti tavapärane. Tal oli vist 3 last, kui ma nüüd ei eksi ja tuli välja, et üks neist on autist. Poiss käis paar korda uksel kiikamas ka ning tundus muidu täiesti tavaline tüüp olevat, KUID a oli täiesti paljas. Like wtf? - mõtlesin mina. Ema siis selgitas, et poiss on autist ja et kodus on ta paljas sellepärast, et ta ei talu seda tunnet, kui riided seljas on, et läheb väga närviliseks ja proovib neist kohe lahti saada. Sellepärast käib ta ka vähe väljas ja nii mõnigi kord võib see päris keeruliseks osutuda. No fine - mõtlesime meie ning läksime sitdowniga edasi. Sitdown kulges küll suhteliselt plaanipäraselt, kui välja jätta paar katkestust, mida palja tilliga poiss uksele tulles põhjustas, kuna tahtis, et ema tuleks sisse ja paneks talle mingi arvutimängu peale vms. Iga southwesterni raamatutest mite huvitatud ema oleks selle peale kindlasti sisse läinud, kuid mitte tema. Ta oli vägagi huvitatud meie student handbook-idest ning seetõttu kutsus ta väikese palja jütsi hoois enda kõrvale istuma. Olime juba close-imas, kui väike poiss otsustas , et tema enam ei jõua seal niisama passida ning hakkas oma noksiga mängima. Me oleks naerma hakkamist vist suutnud isegi ära hoida, kui ema poleks näost punaseks läinud ning pojale öelnud. "omg, what are you doing. You should know that you are not supposed to play with your special body parts, especially infront of other people. You know better... this is only for you personal use. I'm sorry guys" ja punastas korra veel.

Mainin siinkohal ära ka selle, et loo saab lõpetada Southwesterni edulugudele kohaselt. And then they bought! :D

Õppisin Ranolil päris palju, eelkõige ilmselt veidi rohkem sitdowne saama, seetõttu tegin ilmselt ka oma rekordi sellel nädalal. Nii et tänud sulle Ranol.

Lubasin teile rääkida ka natukene Mareti seiklustest. Ma enamus lugude kohta küll luba ei saanud, kuid minu meelest on päris märkimisväärne see piirkond, kus ta sellel aastal müüb. Seikleb Florida countryside-is, kus on väikesed majad ning palju treilerparke. Ameerikas on kõik lubatud. Seetõttu oligi tal nt. üks pere koduloomaks võtnud kana, kes elas koos nendega treileris. Ja ilmselgelt oli selles majas kanal rohkem mune kui pereisal. :D

Aga kui nüüd jutt juba loomadele läks, siis mainin ära, et ka minu piirkond ei ole kehvem. Kuigi mul on selline Tammelinna taoline piirkond, kus on väiksemat sorti eramajad, siis leidub ka seal inimesi, kes on rohelisemad oma mõtlemiselt, kui nii mõnegi vanapaari muru siin Utahis. Nimelt kireb ühe maja hoovis igal hommikul kell 6 ja ameerikale kohaselt paar korda ka keset päeva üks kukk, kes on oma kukeleegutamisega ilmselt suureks seltsiks paarile lambale, kes koorina määgivad, kui ma nende tänavale peaksin sattuma. Elu on ikka seiklus!

:D

Aga et panna tänasele blogile väike punkt, siis räägin teile veel loo ühest tüdrukust, kes tuli laupäeval uksele koos oma rinnapartii ja pidzaamaga. Muidu poleks ta ehk märkimist väärtki, aga kuna ema polnud kodus, pidi ta talle helistama, et küsida, millal ta koju jõuab. Ema ei saanud kohe aru, et kes see temaga kokku tahab saada, kuid tütar seletas päris entusiastlikult - "mom, it's Tardo, he is from europe, doing his summerinternshi here". kuna ema oli ka peale seda selgitust WTF? ja küsis korduvalt WHO!?, siis ei vaevunud tütar minu nimeparandustest väga õppust võtma ja kordas naerulsui ikka uuesti ja uuesti - "it's Tardo, T-A-R-D-O, he is from europe and he needs to see you". Saades kokkuleppele, pani ta toru ära ja mõistis alles siis, et minu nimi on Targo, mitte Tardo (mis slangis tähendab retardi ehk tauni). :D
Vähemalt oli mul pärast seda hea attitude tagatud, kuigi temal oli päris piinlik olla.

Aga et ka Dimitri nimi ära mainida, siis räägin kiirelt veel ühe loo temast.

Pean siinkohal ära mainima, et Dimitril oli see parim nädal siiani, kuigi päris viperusteta ja seiklusteta ei möödunud see temalegi. Nimelt tegi ta ühe päris ägeda emaga sitdowni ja kuna ema oli raamatutest excited, siis asus ta ka close-ing steppe tegema. Tundes, et kõik läheb libedalt, ulatas Dimka talle postkaardi, et ema saaks sellele kirjutada oma aadressi. Aga selle asemel, et kaarti täitma hakata, sai ema hoopis millegi peale pahaseks ja viskas Dimkakese täiepasaga oma kodust välja, jättes Dimka täiesti lolli näoga keset tänavat vahtima ning mõistatama, mis just juhtunud oli. Paraku ei saa seda lugu lõpetada lausega - and then she bought. Sittagi! Dimka seadis oma sammud järgmise ema juurde ning päev läks edasi...

Siinkohal võtakski oma "onu raivo jutupliaatsi" saate kokku ja soovin teile parimat nädalat teie elus. Mina tean, et mul tuleb parim nädal. Mitte sellepärast, et ma läheks nüüd paremasse piirkonda tööle vms, vaid sellepärast, et ma tean, et minu edukus on minu enda kätes ja ma tean, et oma ema nimel annan ma endast parima.

Ja enne kui ma lõpetan, tutvustan teile veidi ka meie gruppi siin Salt Lake Citys. Meil on ikka kõige ägedamad inimesed koos. Aga mitte pilte ei näita ma teile, vaid lausa videot!
http://picasaweb.google.com/PILDID2009/Ranol1?authkey=Gv1sRgCIzBjt6qkoKDDg&feat=email#5357737465127487234

Ema, ma toon selle auhinna koju!
NB! Armastan sind hullult palju :)

If it is to be, it's up to me!
Have a great week and see you soon guys!
From Sarah with love.