NO ELU ON IKKA SEIKLUS... eksole?

Ei teagi, kust otsast kohe peale hakata :D

Saime turfile suhteliselt kergelt, kuna tulime lennukiga. Jõudsime siis reede päeval juba ja rentisin endale ka kohe auto. Kuna aga kindlustusega läks veidi kiireks, siis ma ei saanud seda kohe tehtud ja seetõttu sõitsin ma ringi ilma selleta. Õnnega pooleks ei võtnud mind keegi maha ega ei kontrollinud, kuna nädala lõpus sain ma teada, et ilma kindlustuseta sõitmise eest ei saa siin mitte ainlt trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Nii et minul ikka veab. Sain isegi päris hea diili.

Aeg on lennanud suhteliselt kiirestisti, kuigi me pole siiani veel leidnud endale õiget kohta elamiseks. Esimesed päevad olime me motellis, aga kuna tüdrukud leidsid endale suhteliselt kiiresti elamiseks pered, siis olime meie Dimitriga varsti juba üksinda. Nõme eksole? :D

Kuigi me nägime roppu moodi vaeva, et endale elamist leida, ei õnnestunud see meil väga, kuna kõik kes oleks nõus võtma endale üliõpilasi tahavad, et need oleks tüdrukud. No ja mina juba väga plika moodi välja ju ei näe, ega ka Dima mitte (kes on muuseas minu toakaaslane, aga temast räägin ma veidi hiljem).

Igatahes esimese öö ühe perega veetsime me vist esmaspäeval vastu teisipäeva. Me olime selle aja jooksul leidnud küll paar peret, kes meid aitasid ning ka kirikust käisime me abi otsimas, aga kahjuks ei olnud ka nemad leidnud meile ühtkit sobivat peret.
Niisiis oli kell juba 9:30 või enamgi, kui me suhteliselt lootusetute nägudega veel oma pargitud autode peale toetudes viimaseid numbreid valisime. Ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Peale viimase kõne lõpetamist polnud meil mitte kuhugi minna. Olin ise juba veidi leppinud mõttega taas motelli minemisest, kuid kui Dimitri mult küsis: "mis me nüüd teeme, kuhu me läheme?", tundsin, et see variant ei ole eriti vastuvõetav. Ütlesin, et käin korra ära, vaatan, äkki leian veel midagi. Läksin ühte lähedalolevasse bensiinijaama, et äkki ikkagi saan veel mõne juhtnööri, kuhu minna.
Tanklas oli tööl 2 inimest. Üks oli paks, kuid vahukommi moodi sõbralik mees ja teine... teine oli pealtnäha lihtsalt üks tavaline-suvaline mutt, kelle puhul arvasin tegu olevat elu hammasrataste vahele jäänud oleva naisega. Mis seal ikka. Olen ju siin õppinud, et majad ei osta raamatuid, ja et inimeste üle tuleb otsustada nende sisu mitte välimuse järgi.
Alustasin juttu küll mehega, kuna tundus, et temast võiks rohkem abi olla, kuid üllatavalt kiirelt liitus vestlusesse ka põrandat pühkinud naine. Rääkisime alguses natukene niisama suvalist jura, et saada paremat connectionit nendega, kuid sujuvalt suunasin jutu minule sobivale rajale. Mõnus mõtlesin ma, kui sain teada naise nime ning tema abivalmis pilk mind mõõtis. Küsides talt, et kui tema oleks siin ainult paar päeva olnud, siis kust ta alustaks endale kodu otsimist. Veenvalt pakkus ta välja paar päris loogilist varianti, kuid jäi tõsiseltvõetavalt mõttesse, kui küsisin, et ehk teab tema kedagi, kellel võiks olla ruumi.
Umbes kolme sekundiga tõmbas ta taskust välja iPhone-i ning hakkas seal sobrama ning mõne hetke pärast valis ühe numbri ning ütles, et temast võiks abi olla küll, kuna on tema väga hea sõbranna. Nad vestlesid pisut ning mutt küsis ka mult mõned täpsustavad küsimused ning tulemus oli üllatav. Pärast 5 minutlist kõnet ütles ta, et sõbranna võtab meid hea meelega vastu. Jooksin suure naeratusega Dima juurde rõõmusõnumeid teatama. Oleks te vaid tema reaktsiooni näinud. Ma arvasin, et ta pasandab ennast kohe õnnest täis. Tegelt ka! :D Ajasime oma neljarattalised sõbrad jalule ning kimasime tanklasse. Ülletus oli suur, kui mutt, kes oli mulle tundunud kui suvaline elule jalgu jäänud naine, oli vahepeal istunud oma Audi TT -sse, mis oli muuseas veel kabriolett. Impressive mõtlesin ma ning järgnesin autole kui prohvetile.
Paari minutiga jõudsime tema sõbranna maja ette ning üllatus oli veelgi suurem, kui selle perega kohtusin. SUPERLAHEDAD inimesed ikka. Peres oli 6 last, kes olid enamus juba teenagerid ja natuke vanemad ning ema ja isa (Lisa ja Bryan) olid väga sõbralikud ning hoolivad. Maja oli samuti sigasuur ning laste sõpru täis. Elu selles majas kees nagu supp, mis on äärepealt üle keemas.
Ajasime natuke nendega juttu ning tutvustasime ennast, et paremini liimile minna ning see õnnestus. Saime paar päeva seal viibida, aga paraku läksid nad siis Washington DC-sse oma tütrele külla.
Olime jälle kodutud. Jess! mõtlesin ma, kui olin oma tööpäeva lõpetanud ja suundusin Dimaga kohtuma. Tagasi minevikus (loe: alguses). Sellel õhtul jäi ime aga juhtumata ning kuigi me helistasime päris palju numbreid läbi, pidime me sellel ööl leppima taas hotellitoaga, kuigi Dima oli päris veenev, kui proovis mind rääkida nõusse autos magamisse.
Hommik oli kiire ning uus tööpäev parandas kõik haavad, kuna Dima tuli mind followma. Tegime kõvasti tööd, kuid ka sellel korral ei leidnud me endale ühtkit sobivat peret, kelle juurde sisse kolida. Ja taaskord vaatas Dima mulle oma kutsikasilmadega otsa nind küsis, Targo, kas sa leiad meile midagi? Taaskord tundsin enda õlul olevat kohtustust leida meile mingi äge koht. Kuigi sellel korral puudus meil lähedalasuv tankla, suundusime minu juhtimisel tagasi samasse kanti, kus viimane asunud oli. Läksime külla ühele perele, kes oli samuti aidanud meil õngitseda peresid, kellel võiks olla kohta elamiseks. Kahjuks polnud ka nendel kellegagi näkanud, kuid kuname ilmselt tundusime suhteliselt lootusetud, kuid samas väga meeldiva seltskonnana, saime lõpuks ikkagi sinna jäädud, vähemalt selleks ööks, kuna järgmisel päeval läksid nad matkama mägedesse (muuseas loodus ja mäed on siin võrratud). Hommikul lendasime aga suure hurraaga hommikust sööma, teades, et tuleb võrratu päev ning seiklusterohke õhtu.
Nii oligi. Päev oli võrratu, aga kuna Margus mind followmas käis, siis sain Dimaga kokku alles 10 paiku, sest pidin Marguse veel tema koju viskama. Dima oli saanud päeval veel küll uusi numbreid, kuid ka nendest ei olnud abi. Jällegi istusime me nõutult parklas, lösutades oma autode peal ning mõeldes välja variante, kuhu minna. Dima oli juba autosse magama jäämas ja ka mina olin suhtelisel alla andnud. Äratasin Dima, et hakata hotelli poole sõitma, kui kätt taskusse sirutades tundsin käe all midagi libedat. Olin justkui Monopoly mängus sattunud get out of the jail cardi otsa. See oli ühe mehe visiitkaart, kes oli meile öelnud, et kui me peaksime hätta jääma, siis saab tema meid ehk viimase võmalusena välja aidata. Helistasime kohe numbrile ning 10 minuti pärast maandusime nende maja ees. Jah... tegu oli gaypaariga, kelle juures me nüüd paar päeva olnud oleme. Mehe nimi on Carl ning ta oli 30 aastat abielus. Selle ajaga oli jõudnud saada ta ka 5 last. umbes 5 aastat tagasi oli ta aga oma naisest lahutanud ning mõni aeg hiljem hakanud käima oma praeguse kutiga. Naljakas eks? :D

Piirkonnast rääkides võin öelda, et tegu on jällegi väga erineva kohaga, kuhu ma sattunud olen. Eelnevatel aastatel olin harjunud müüma rohkem Student Handbooke kui lastekaid, kuid sellel aastal saab see olema ilmselt vastupidi. Enamus pered on väikeste lastega... Päris teistmoodi võiks öelda. Samas inimesed on sõbralikud ning tuleb lihtsalt veidi harjuda.

Dima, kes on minu roommate, on aga päris vinge sell. Tüüp on natuke vanem kui mina, aga näeb oma vanuse (22) kohta päris hea välja. Selline hästi sõbralik ja hooliv tüüp. Teeb mulle hommikuti isegi võileibu päevaks kaasa ja puha. Päris tuus minu meelest :D. Aga mis on eriti vinge tema puhul on see, et ta vanemad on tegelikult venelased, kes eesti keelt üldse ei räägi. Ta käis Slaavi gümnaasiumis, kuid räägib väga head eesti keelt. Aga mis on veel eriti muljetavaldav on see, et ta ei õppinud koolis üldse inglise keelt. Mõned aastad tagasi sai ta endale kurat teab kuidas kirjasõbra Floridast, kellega ta kirjutas päris palju ning hakkas lugema ka inglise keelseid raamatuid, kasutades selleks sõnaraamatut. Päris hull eks? Vot selline vennike.

Kuna kell on juba palju siis ma rohkem teile ei kirjutakski, kuid uued lood saavad alguse juba homme hommikul. Rääkisin täna veel Tanniga, kes Alabamas kõvasti tööd rabab ning mulle heaks eeskujuks on. Maret tibu rabab ka kõvasti tööd teha. Isegi Ülari teeb kõvasti tööd, ainult Rivo Schultz, kes on praegu vainus puhkusel.

Üldisel tervitan teid kõiki ja ootan kommentaaride alt lugeda teie tegemiste kohta. :)
Mul on teiega ikka vedanud.

Olge siis ikka tublid pliksid ja poisid ning funige palju.

Tervian siinkohal veel kõiki, kes mu ära tundsid.

NB! Selle nädala competitioni tegin ma Maretiga. Iga päev, kui ma teen vähem kui 40 call-i, pean ma maksma 20 dollarit talle. Wish me luck!

Love you guys!