I Will Greet This Day With Love In My Heart!

Nii need asjad meil siin käivad... Elame armastusest ja raamatute müügist teenitud rahast.

Kui eelmisel korral alustasin oma juttu lausega "elu on ikka seiklus!", siis lähtun täna ütlusest, et kordamine on tarkuse ema.

Jah, nii see on, elu on ikka tõesti seiklus. Ma ei tea, kas te teate, aga sellel aastal müün ma Utah'is. Tõeliselt ilus paik. Asume siin Salt Lake City äärelinnas, keset mägesid. Võrratult ilus koht on. Ilmselgelt on pededel hea maitse, kuna nii palju kui ma selle piirkonna kohta õppinud olen, siis on siin palju pedepaare (nii nais-, kui ka meespaare). Inimesed kutsuvad seda piirkonda ise hellitavalt Sugarhouse'iks. Aeg-ajalt tuleb ette ka seda, kui istun laua taga või trepil koos kahe ema ja nende lastega. Like wtf? :D Mehe objectioni katmine on vist suhteliselt tulutu üritus. Samas tore on näha teise maailmapildiga inimesi. Teine asi, mis on võrratu selle koha puhul, on see, et päris paljud inimesed on pmst ateistid. Nad küll usuvad jumalat, kuid ei jahvata sellest koguaeg ja käituvad nii nagu nad ise heaks arvavad. Just nii nagu ka mina. God bless Utah! :D

Aga et veidi vürtsi lisada, siis alustan algusest. Kui te veel mäletate, siis minu beež ratsu nimega Cadillac Eldorado koos oma V8-ga jäi minust maha kuhugi Illinoisimaale, sest Utah'isse tulime me lennukiga. Kuigi ta oli mulle väga heaks kaaslaseks ja sõbraks, pidi ta leppima siiski Illinoisi vihmaste ilmadega ja kõrvetava palavusega, sest et sõitu siia poleks ta ilmselt vastu pidanud. Seega võtsin ma endale rendiauto.

Mainisin vist ka eelmisel korral, et sõitsin esimese nädala täitsa ilma kindlustuseta, kuna arvasin, et see on ok ja polnud väga finantsi seda teha ka mitte. Suurte ponnistustega sain selle eelmisel laupäeval siiski tehtud. Miks laupäeval? Sest et kuulsin, et ilma selleta sõitmise eest ei saa mitte trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Hea, et tehtud sai, kuna juba Chalice laulab "Naiiiiiseeed on hullluuuuud!". Ja nii see on!

Oli vist teisipäeva hommik. Eelmisel päeval olin teinud päris korralikult tööd, koos võrdlemisi heade tulemustega, ning seetõttu oli tunne sees päris hea. Sain juba hommikul endale 2 head sitdowni ja olin teel järgmise juurde. Mängleva kergusega, toetuses oma mineviku kogemustele, alustasin tee äärest liikumist, peas juba järgmine pere, kellega maha plaanisin istuda, kui järsku käis kõva pauk. Mõtlesin, et wtf? Keerasin pea kõrvale ning mõistin, mis oli juhtunud. Pereema, kellega olin just kohtumise õhtuks leppinud, oli otsustanud ilmselgelt mulle oma uhke, musta, subaru tagumise kabjaga vastu minu halli täkku koputada. Vinge, mõtlesin endamisi, öeldes rahustuseks kõva häälega: "I will greet this day with love in my heart". Astusin autost välja ning mattusin vabandustelaviini alla. Seda mullejust vaja oligi! Tunnet, nagu oleks see minu süü olnud.

Mis seal ikka. Töö tahab tegemist. Helistasime siis kiiresti kindlustusfirmadesse ning hakkasime asju ajama. Poleks iial arvanud, et see võib nii kaua võtta. 2 tunni jooksul rääkisin kolme inimesega. Kõigiga täpselt sama juttu. Auto vigastused olid madala kiiruse tõttu olnud minimaalsed. Tema subaru kabja (põkeraua) alla oli tulnud ainult paar näeruväärset kriimu, mille oleks võinud vabalt poriga sassi ajada ning minu täkul oli selline õuna suurune mõlk, täpselt ratta koopa kohal. Mis mind aga eriti närvi ajas, oli see, et küsimused mida kindlustusfirma küsis olid a'la "Kas kõik on ikka elus?", "Kas kuskil verd ka näha on?", "Kas autod on veel sõidukõlblikud?" jne.

Like wtf? Kolmanda inimesega rääkides viskas mul juba üle ja ma lihtsalt pidin talt küsima, et kas ta saab ikka aru, et füüsika seaduste tõttu on võimatu selliste kiiruste juures isegi kärbsele liiga teha, rääkimata siis veel autode mahakandmisest. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul oli SITAKS hea päev kokkuvõtteks.

Muidu oli suhteliselt tavaline nädal, tegin kõvasti tööd ja pean mainima, et kasvasin igal alal päris kõvasti. Tegime sellel nädalal muidu Maretiga kokkuleppe, et iga päev, millal ma näen vähem kui 40 peret pean ma talle maksma 20 dollarit kahjutasu selle eest, et ma kõvasti tööd ei tee. Pole vist kunagi nii palju peresid näinud. :D

Kuigi ma olen Maretiga juba pea 2 aastat koos olnud, siis oleks jäänud raha põhimõtteliselt ikka pere eelarvesse, kuid otsustasin, et parem on ikka nii, et raha on minu tengelpungas, kui tema omas ning seetõttu nägin iga päev vähemalt 40 peret ja vahest isegi rohkem.
Kuna nädal osutus nii edukaks, siis oli Maret nõus ennast committima samade reeglitega 30 demo tegema.

Ahjaa... üks lugu veel. Need, kes on teist vanemad lugejad, ilmselt mäletavad, et minu leivanumber on teha second approachi stiilis - "Oh, I'm sorry, I guess you haven't heard about me yet? hm... I don't know how to put this, but I am kind of a big deal around here, people know me, I'm IMPORTANT!". Kuna laupäeval tahtsin enne lõppu veel natukene boosti saada attitude-ile, siis tegin seda ühele emale. Pärast approachi lõppu olin üllatunud, kuna tundus, et ema istubki minuga pärast sellist naeruväärset etteastet trepile, kuid hüppas siis ruttu püsti ning põgenes tuppa, tehes seda nii kiiresti, et mul jäi suu lahti, kuna arvasin, et sellise massi kiirendus ei saa füüsikaseadustest lähtudes kunagi nii suur olla. Enamgi veel. Teel tuppa oli ta pillanud tuulde lause "It seems that you are way too important for meeee!". Ma ei saanud küll sit-downi, kuid sellist attitude-i boosti ei asenda küll mitte millegagi.

Aga selleks, et teil ei kujuneks minust arvamust kui egoistist ja enesekesksest blogijast, siis kirjutan teile ka paarist seiklusest, mis meil Kaiaga juhtus, sel ajal, kui ta mind followmas käis reedel.

Ta käis mind reedel followmas, et natukene boosti saada müügile. Et saada veidi aimu, mis teda tagasi võiks hoida, lasin tal teha veidi omaette tööd. Noh see tähendab seda, et mina justkui observeerisin tema tegemisi, mitte vastupidi. Ja see töö on tõesti numbrite mäng. Umbes 3-nda koputuse tegi ta uksele, kus ema oli kodus ning kes oli uksele tulles umbes sama eredas tujus, kui meil päike varahommikul, kiigates üle nende mägede, mis meil siin on. Kuulates ära selle, mis Kaial uksel öelda oli, kutsus ta meid rõõmsalt sisse.

Tulevikku teadmata, alustas Kaia oma sitdowni sõna-sõnalt, just nii nagu ta seda harjunud tegema oli, aimamata seejuures, millise PONY otsa ta oli just komistanud. Umbes kaks minutit olid nad jõudnud rääkida, kui Kaia jõudis Britney-le täpsustada, millega ta üldse tegeleb. Oleks te vaid neid silmi näinud. Isegi jaapani anime-multikates ei lähe neil silmad õnnest nii suureks. Ma vaatasin, et need hüppavad tal vasti õnnest pea seest välja (ette rutates mainin, et kahjuks seda siiski ei juhtunud). Sekund hiljem ulatas Kaia Britney-le slicki, kus olid kõik meie raamatud peal. Kuid Britney oli ettearvamatult kiire ning otsekohene. Ma arvan, et ta ei olnud veel jõudnud oma pilku slickile visatagi, kui juba rõõmsalt teatas, et ta kindlasti tahab neid raamatuid saada. Ja saigi! Ja kuidas veel sai! :D Kaia pani emale teele kõik lastekad. AND I MEAN ALL OF THEM!

Ilmselgelt saime me sellest päris palju energiat ning suure vaimustuse töö üle. Arvatavasti sai Kaia sellest suuremagi kui mina, kuna umbes tunnike hiljem suutis ta mind followdes erutusest kõnniteel sörkides komistada ning kukkuda pea siledale betoonile. JEI! Õnneks jäid talle ta hambad alles ning ka attitude ei saanud väga kannatada. Sestap võin julgelt öelda, et ta oli ka kogu ülejäänud päeva mulle meeldivaks kaaslaseks ning loodetavasti õppis mult palju.

Vot sellised lood siis sel nädalal.

Lõpetuseks tahaks veel soovida teile meeldivat juuni lõppu ning mainin veel ära, et varsti on Ameerika iseseisvuspäev (4. juuli).

Kuna ma pole kindel, kas mul õnnestub kaarti oma kallile emale, Sirjele, saata, siis soovin juba siin ette ära meeldivat 25. sünnipäeva Sulle! Sa oled mul ikka parim ema! :)

Tervitan ka kõiki neid, kes mind ära tundsid ning soovin teile seiklusterohket nädalat. Life is fun, but only if you are!

Love you guys!
NB! postitage mulle ikka ka oma seikluseid!