So what you? aka mis toimus 8ndal nädalal... episood 1. lõige 2

kallis issi, kirjutan sulle esimest korda... vot nii algas mu eelmise nädala kiri mu oma isale, kuna nädal nagu te teate oli pühendatud mu oma isale (loe: Kaiole, aka paps). ja nagu te peaksite ka teadma, siis oli eelmine nädal mul ka siiani parim nädal. kas pole tore? igatahes ka sellest ei tahtnud ma teile rääkida

aga et kõik ausalt ära rääkida pean ma minema täitsa algusesse, lausa kohe nädala algusesse. kuna eelmisel nädalal olin ületanud 300 ühiku piiri esimest korda, olin ka top first yearide seas ja konverentsikõnes võtsin ka sõna ja jagasin nippe teistele firstyeareritele. vahva või mis? aga eniveis (nagu armastab mu kallis õde Kaisa öelda) tagasi poindi juurde. kunas 300 ühiku piir on nüüd alistatud, seadsin sihi veidike kõrgemale, ehk siis 600 ühiku juurde, kuna selle peale käib nüüd ralli... kes esimesena alistab kaks korda 600 piiri (esimese aasta tudengite seast) saab mingit träni veel lisaks, aga eelkõige kirjutab ta oma nime ju ajalukku... ja nii ma siis rallisingi terve nädala nende mõtetega oma bookfieldil ringi... ja ei kukkunudki kõige halvemini välja, sain taas üle 300 piiri, küll 30 ühikut vähem, kui eelmisel nädalal, aga siiski hea ja stabiilne tulemus, siit on võimalik edukalt edasi liikuda.

ja nende mõtetega ma liigungi vastu uuele nädalale ja pean teile teatama, et täna sõidan ma midlandi helenat followma, et saada veel viimaseid tip-e, kuidas paremini ja eelkõige kiiremini töötada, et astuda sammuke lähemale presidendiklubile. kui eelmine kord oli hüpe ligi 3 kordne, siis nüüd on vaja kõigest 2 kordset kasvu, ehk siis palju lihtsam, kui eelmine kord. või kuidas?

kas tuleb ära? kusjuures võite mulle hommikuti helistada ka, et süstida mind entusiasmiga ja innustada mind veel kõvemini tööle. et siis number on +1 806 55 9 66 02 (minu mobiil) aga palun tehke mulle teene ja kui te helistate, siis alustage kõige varem 14:30 ja lõpetage 15:45. selles ajavahemikus saate te mulle helistada, või siis hommikuti 6:00-6:30 ni. igatahes mõelge selle üle :)

nonoh. nüüd võiks mingi vähe lõbusama plaadi ka mängima ju panna või mis?
mis siis sellel nädalal juhtus te küsite.

nägin mitmesuguseid inimesi jälle, kusjuures päris palju selliseid, kellel asjad juba olemas olid, aga nii mõnedki tahtsid midagi nunnult poisilt juurde võtta :D.

krt kõik lõbusad lood on jälle meelest ära läinud, aga alustaks siis sellest, et käisime täna veepargis ka möllamas ja funimas ja pingeid maandamas :) sai suu kloorivett täis ahmida ja isegi 10 minutit võrku mängida... midagi teistsugust siis vahelduseks.

aga peredest ka natukene...
nägin mitmeid selliseid peresid ka sellel nädalal, kus lapsed oleks ilgelt tahtnud saada raamatuid, aga kuna pereisa ja/või pereema olid mingid kummid, siis nad ei võtnud... juhtub, kuid siiski siiski... erand kinnitab reeglit

eile oli viimane klient siis selline.
alguses kui uksele olin ära koputanud ilmusid uksele kaks tüüpi, mina loomulikult arvasin, et nad on perepojad ja tegin oma approachi, kuid tuli välja, et siiski mitte. kuid siis ilmus uksele isa, kes teadis isegi, kus on eesti, kuid ei näidanud ülesse väga suurt entusiasmi minu sisse laskmisel ja kadus üldse ukselt, kuid just õigel hetkel saabus koju ema, kellega sain kiirelt jutule. küsimusele, et miks mingid sõbrad uksele ilmusid, oli vastus lihtne... meie maja on kogunemiskoht. juhei juhei. ei hoidnud ma siis end enam tagasi ja küsisin kohe julgelt, et kas ma tohin ka siis nendega koos koguneda. vastuseks oli sõbralik jaatus :P

istusin siis köögilaua taha maha ja pärast 83985390 küsimust mis mulle esitati sain vaikselt ka oma müügijutuga algust teha. sujus libedalt, kuna krips kraps tõi pereema mulle isegi dr pepperit juua ja pizzat kõrvale ampsata. kuna peretütar saabus ka just just koju koos oma sõbrannadega, läks edasi libedalt, kuna ta käis koolis, kust ma olin juba väga palju kliente saanud ja kelle seast ta tundis nii mõndagi. igatahes pikk lugu keskmiselt. tütar oli vaimustunud raamatutest ja niisamuti oli ka ema. isegi hind oli hea. kuid sellega ei leppinud isa, kelle juurde oli ema läinud rahapalvega. isa, kes polnud raamatuid veel näinud teatas kindlameelselt, et tema ei osta mitte midagi ja punnis ikka tublisti vastu, kuid häda pärast sain ma talle isegi raamatut näidata ja kui peretütar ikka kordas musttuhat korda, et ta kasutaks neid, oli pereisa nõus ostma 1 raamatu... mina ei tahtnud sellega muidugi leppida ja sama tegi ka peretütar. igatahes isa solvus ja läks oma tuppa. tekkis hetkeline vaikus, mille katkestas peretütar, kes läks isa tuppa. mina ei osanud midagi muud teha, kui ajasin rahvaga lihtsalt juttu (ja ma pean mainima, et rahvast oli rohkem kui inimesi). enivei pärast paari minutit oli peretütar koos tsekiga tagasi, mis kattis pool raamatute hindadest. ehk siis loo moraal... kõik tahavad midagi nunnult poisilt.


ahjaa sellega seoses tuleb mulle meelde ka lugu, kuidas peretütred nädala sees minuga pilte tegid ja muidugi põhiline laks oli see, et kõik tahavad mind myspace is lisada enda sõbralisti. siit ka teine loo moraal... first make friends, then sell the product! :D ja kusjuures, nii lihtne kui see ka ei tunduks, see töötab!


igatahes nagu ma ütlesin, on uued sihid veidike kõrgemad ja ilmselt ei jää nii palju aega enam tytardega pildistamiseks :P aga eks näib...


aga vastuseks kommentaaridele veel... jah mart, me oleme tasa nüüd :)

ja Oskar, tänud heade uudiste eest, nüüd tuleb veel rohkem tööd teha, et rabamammutitele mitte häbi ei teeks. või mis?

muidu ema sulle võin öelda, et selle arvustuse oleks võind alles hoida küll ja isegi ehk ära raamida, oleks saanud palju funi :P

aga ega ma nüüd midagi ei oskagi rohkem rääkida, pean kiiresti veel asjad kokku pakkima ja midlandi poole tuld tõmbama, et normaalsel ajal kohale jõuda :)

aga siiski siiski lõpetuseks võin veel öelda, et varsti juba näeme, nii et ärge kurvastage ega ka liialt rõõmustage :D näeme ju juba septembris. hoidke siis lipus ja telgid püsti ja olge tublid poisid ja tüdrukud mu vahvad põrsakesed :P

jällenägemiseni pühapäeval.