Ja nüüd ma siis Raporteerin.
Päris kiirelt lendasid need 2 nädalat mööda. Korra mõtlesin küll eelmisel pühapäeval, et kirjutan teile midagi ilusat, aga jõudsin motelli kell 11 õhtul, nii et lendasin otse dušši alla ja magama, et olla valmis Livia Smatralova followmiseks.
Päris naljakas oli tal sabas tilpneda, kuna ta müüs täpselt üle tänava sealt, kus mina esimesel suvel raamatuid müüsin. Seetõttu küll samu emasid enam ei kohanud, küll aga oli kõht ärevust täis ja isu väga suur ei olnudki.
Livia on ikka kõva mutt, väga kreisi, kuidas ta inimestega 1 minutiga ära connectib, proovisin seda ise järgmisel päeval järgi teha, kuid ei tulnud kuidagi ära. Peab vist veel harjutama. Muidu töötame suhteliselt ühtemoodi, ta on lihtsalt veidi parem nimede kasutamisel ja veidi kiiremaid sitdowne laksib ka teha.
Tahtsin ööbida oma esimese suve hostfamily juures, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kopsisin umbes 20 minutit ukse peale seal, kuna tuled majas põlesid, kuid kedagi ukse peale ei tulnud. Andsin lõpuks alla ja hakkasin ära sõitma, kui kohale jõudis üks perepoegadest. Suht napikas või nii.
3 aastaga on seal majas ikka asjad väga muutunud. 3 aastat tagasi oli üks poegadest 11 klassis ja teine lihtsalt "eluvend", raiskas oma aega tehes mitte midagi ja sattus ainult pahandustesse. Nüüd on aga mõlemad ülikoolis ning käivad isegi kooli kõrvalt tööl. Pereema, kes muidu juba 9-10 ajal õhtul voodis oli, on leidnud endale mingi boyfriendi ning chillis parasjagu kuskil kohtingul temaga, seetõttu ma teda ei näinudki. Kahju veidi, aga saan üle.
Muidu on need 2 nädalat mul ikka vinged olnud. Laksin kõvasti tööd teha ja liigun päris heas graafikus. Fookus on paigas. Tahan saada presidendiks ja proovin iga tunni ja päevaga paremaks inimeseks kasvada. Ma arvan, et see tuleb mul hästi välja. Kuna seni on mu parimad nädalad jäänudki sinna 5. ja 6. nädala kanti (praegu sai just 6. nädal läbi), siis on aeg muudatusteks ja selle arvelt annab veel kõvasti kasu lõigata. Parimad nädalad on ees.
Otsustasime Maretiga, et sellel nädalal teenitud raha investeerime endasse ja oma kodusse. Ei maksa lihtsalt arveid, vaid punume pesa kodusemaks, et mõnusam külalisi oleks kutsuda ja enda elu üldse veidi värvilisemaks maalida. It's gonna happen! :)
Muidu hea meelega jätkan ka "Ameeriklased viivad lolluse ikka hoopis uuele levelile" peatükki.
Nt. ükspäev tuli uksele ema, kes ütles, et tal pole minuga aega rääkida, kuna ta on praegu puhkusel.
Üks suhteliselt naljakas lugu juhtus Rolandsiga. Selle nädala keskel tuli koputuse peale uksele üks keskkoolis õppiv tütarlaps. Igati moosise välimusega piff oli, aga poole approachi pealt kaotas ta lihtsalt ukse peal teadvuse.
Rolands oli muidugi suht WTF!?!?! Seda enam, et hispaanlastest teetöölised karjusid talle midagi, millest ta muidugi aru ei saanud ning peas trummeldas ainult "Fuck me!". Te võite vist ette kujutada, millise dilemma ees ta oli. Kuna tütarlaps oli üksinda kodus, ei tahtnud ta majja sisse astuda, kuna inimesed võivad valesti aru saada, aga natukene naljakas oleks lihtsalt minema ka joosta ju. Natukese aja pärast hakkas tüdruk teadvusele tagasi tulema ja lausus sonides: "go and pick up my IPhone from the bed!". Rolands muidugi ausa poisina vastas, "awww... wtf, I have never been in your house!". Lõpuks ta ikka läks majja ja tõi selle telefoni ning mõne minutiga olid juba piffi sõbrad kohal. Ilmselt polnud see tal esimene kord sellist etteastet korraldada.
Sellised lood siis siin pool sood.
Selleks nädalaks vist ongi kõik.
Tahan veel tänada kõiki, kes on viitsinud kommentaari jätta, väga vinge on neid siin lugeda olnud.
Uue nädala eesmärgiks on teha vähemalt 15 sitdowni iga päev ja teha lihtsalt enda parim iga kord, kui kedagi kohtan.
Loodan, et teil tuleb vinge nädal, mina tean, et mul tuleb.
Selle nädala küsimus on - Kellel on sellel nädalal sünnipäev?
See ya, got to go!!
Sunday, July 25, 2010
Sunday, July 11, 2010
Telescopic pen
Tsau vellod!
Miks nii julgelt, te küsite? Sellepärast, et I DID IT!
Esimest korda oma 4 suve jooksul võitsin ma selle kuramuse pastaka. Pastakast endast on tegelt suht kama, kuna turfile ma seda ilmselt kaasa vedada ei viitsi, aga see sümboliseerib ühe ajastu lõppu. Lõpuks ometi suutsin vajalikul hetkel kasvada, küll mitte palju, aga sellegipoolest piisavalt.
Tahtsin teid rahustada, sest et ehk olete isegi märganud, et naljakate juhtumiste poolest on sellel aastal veidi rahulikum algus olnud. Pole enam seda elevust, et inimesed on siin USA-s ikka lollakad jne. Seda seetõttu, et inimeste suhtes oli kuni eelmise nädalani palju parem tunne, et äkki nad ei olegi nii lollakad. See müüt sai aga sellel nädalal murtud.
Umbes nädala keskel leidsin ennast taas olevat keset lollideküla. Ilmselgelt oli tegu madalama sissetulekuga piirskonnaga. Siin oskavad inimesed oma ajuvabadusega ikka hoopis uutesse kõrgustesse ronida. Twin Towers olid selle kõrval ikka väikesed karbikesed, aga tunne on, nagu oleksid nende inimeste peanupukesed sodiks sõitnud ning istutanud pähe jagajate asemele segajad.
Näide 1: What are you selling? Education! No thank you, we are not interested.
WTF, kuidas sa saad sellisele vastusele üldse tulla, võtmata isegi 3 sekundit, et kuulata ära.
Näide 2: What are you doing here again? I am selling couple of educational books, that lots of families have been really excited about, like ........ Oh, we are not interested, we already have 3 books!
COME AGAIN?
--------------------------------
Ronalds section:
People are stupid, because even if I am rolling down the street with my bike and saying hi to people, they yell back at me "Not interested!"
And Rolands is LIKE WTF? Not interested in what?
Ükspäev läks Rolandsil turfis jalgratta sisekumm katki. Seetõttu läks ta Walmarti, et osta endale uus. Et aega võita, kirjeldas ta Walmarti piffidele, et tal oleks vaja seda sisekummi ja mutrivõtti, et rattal esiratas alt ära võtta, aga et oma intelligentsus demonstreerida, küsisid nad Rolandsilt, et miks ta esiratast tahab ära võtta alt, et kas ilma lihtsam poleks seda sisekummi ära vahetada.
Ei pea vist mainima, et Rolandsi jaoks oli see mindblowing kogemus ning arvamus US&A naistest langes madalamale kui see paberileht, mille õpetaja Aivar Kolonistov kunagi tööõpetuse tunnis laua peale asetas.
--------------------------------
Peale selle on need ajakirjade müüjad teinud siin päris puhta vuugi, süües ära kõikide inimeste närvid, kelle nad kätte on saanud. Tihtipeale oli esimene reaktsioon inimestel ukse peale tulles - We don't want any magazines, somebody already came by! Mistõttu pidin mina aeg-ajalt alustama oma "etteastet" lausega - I am sorry, I am not selling any magazines :)
Hea näide sellest, et inimesed ei kuula uksel sittagi:
Approachisin ühte tavalist maja, kuid kui uksele tuli isa, mõõtsin teda kiirelt ning otsustasin, et temal ilmselt lapsi ei ole. Isa tundus olevat verbaalselt suhteliselt ära vägistatud ajakirjade müüjate poolt.
Kuna ta suhteliselt kärsitult küsis What are you doing here!"
M: I am the rapist, I am supposed to catch up with all the families around here.
T: Who are you again?
M: I am the kidnapper, I am the one who is kidnapping the kids around here
T: Oh, I know what you are doing, somebody already came by, we are not interested.
M: That's okay, I guess your kids are already grown up anyway, so maybe you could help me out with my map. Do you know, should I stop at your neighbors house as well, or they are an older couple.
Seepeale andis ta mulle info peaaegu terve tänava kohta. Mis oli päris naljakas, aga kindluse mõttes otsustasin ma talle ikkagi raamatuid näidata, et ta saaks aru, et mida ma ikkagi teen.
Kõik läks hästi, politseid ei kutsutud :D
Teine hea lugu sellest nädalast tuleb laupäevast. Üle pika aja passis päike jälle taevas kui mölakas ning kraadiklaas näitas 100 F° ja Õhuniiskus oli 80%. Ilmselgelt olin ma seksikalt kleepuv ning higi tilkus otsa eest, nagu oleksin veetunud mõnusat aega saunas. Lõpuks istusin maha ühe perega, kes oli Puerto Ricost pärit. Kuna neil oli ainult 11 klassi õpilane alles, siis näitasin neile college preparation pack-i, mis läks suht okeilt peale, aga kui close-ima hakkasin, siis polnud peretütar kindel, et ta kindlasti seda kasutaks. Ilma hinda ütlemata otsustasin püsti tõusta ja majast lahkuda, kuna sellised inimesed tavaliselt ei osta. Enne kui asjad kokku olin pakkinud, küsis isa siiski hinda. Proovisin talle selgitada, et kui tütar pole kindel, et ta kasutaks, siis pole mõtet seda osta, kuna see on raha raiskamine. Siis juhtus midagi sellist, mis pole minuga kunagi varem vist juhtunud, kuna olin suutnud juurde meelitada ka nende pere vanema tütre, kes oli ametilt õpetaja. Nähes, et õde pole asjas väga kindel, hakkas ta ise teda veenma, et tegu on ikka sitaks ägeda asjaga ja et kui ta õde seda ei kasutaks, siis oleks äge midagi sellist klassis omada. Pärast 3 minutilist monoloogi otsustas ta õde, et ta siiski kasutaks seda ning müük oligi vormistatud. Müügi tegi tema, ühikud ja raha sain aga mina. That's what I call fun!
Kokkuvõtteks võin aga öelda, et laksin kõvasti tööd teha. Sellel nädalal tulevad paar inimest mind ilmselt followma ka, et vaadata, kuidas härra tööd teeb. Proovin vaimselt ja füüsiliselt nendeks valmis olla.
Ise plaanin järgmisel esmaspäeval minna Livia Smatralovat followma, kes laksib kõvasti tööd teha minu esimese suve linnas, Lubbock-is, küll aga töötab ta natukene teist osa linnast. Sellegipoolest olen suht erutatud juba sellest mõttest, kuna piff on väga kõva tööloom ja müüb sitaks palju raamatuid. Eelmisel suvel oli ta vist parim tudeng Europe 1 grupist, müües üle 10000 ühiku ning mitmeid kordi Mort Utley clubi (1000 ühikut nädalas).
Seetõttu hoiatan ette, et järgmisel nädalal ei jõua ma võib-olla kirjutada ja joonistada teile, kuid see-eest järgneval korral proovin kahe korra eest kokku kirjutada.
Selle nädala küsimus - Kellel on jalas uued tossud?
Aga et te mind päriselt ära ei unustaks, otsustasin sellel korral väikese pildi ka endast lisada.
Kompositsiooni autoriks olen mina ise ning võte on tehtud keset meie tuba. ENJOY!
Miks nii julgelt, te küsite? Sellepärast, et I DID IT!
Esimest korda oma 4 suve jooksul võitsin ma selle kuramuse pastaka. Pastakast endast on tegelt suht kama, kuna turfile ma seda ilmselt kaasa vedada ei viitsi, aga see sümboliseerib ühe ajastu lõppu. Lõpuks ometi suutsin vajalikul hetkel kasvada, küll mitte palju, aga sellegipoolest piisavalt.
Tahtsin teid rahustada, sest et ehk olete isegi märganud, et naljakate juhtumiste poolest on sellel aastal veidi rahulikum algus olnud. Pole enam seda elevust, et inimesed on siin USA-s ikka lollakad jne. Seda seetõttu, et inimeste suhtes oli kuni eelmise nädalani palju parem tunne, et äkki nad ei olegi nii lollakad. See müüt sai aga sellel nädalal murtud.
Umbes nädala keskel leidsin ennast taas olevat keset lollideküla. Ilmselgelt oli tegu madalama sissetulekuga piirskonnaga. Siin oskavad inimesed oma ajuvabadusega ikka hoopis uutesse kõrgustesse ronida. Twin Towers olid selle kõrval ikka väikesed karbikesed, aga tunne on, nagu oleksid nende inimeste peanupukesed sodiks sõitnud ning istutanud pähe jagajate asemele segajad.
Näide 1: What are you selling? Education! No thank you, we are not interested.
WTF, kuidas sa saad sellisele vastusele üldse tulla, võtmata isegi 3 sekundit, et kuulata ära.
Näide 2: What are you doing here again? I am selling couple of educational books, that lots of families have been really excited about, like ........ Oh, we are not interested, we already have 3 books!
COME AGAIN?
--------------------------------
Ronalds section:
People are stupid, because even if I am rolling down the street with my bike and saying hi to people, they yell back at me "Not interested!"
And Rolands is LIKE WTF? Not interested in what?
Ükspäev läks Rolandsil turfis jalgratta sisekumm katki. Seetõttu läks ta Walmarti, et osta endale uus. Et aega võita, kirjeldas ta Walmarti piffidele, et tal oleks vaja seda sisekummi ja mutrivõtti, et rattal esiratas alt ära võtta, aga et oma intelligentsus demonstreerida, küsisid nad Rolandsilt, et miks ta esiratast tahab ära võtta alt, et kas ilma lihtsam poleks seda sisekummi ära vahetada.
Ei pea vist mainima, et Rolandsi jaoks oli see mindblowing kogemus ning arvamus US&A naistest langes madalamale kui see paberileht, mille õpetaja Aivar Kolonistov kunagi tööõpetuse tunnis laua peale asetas.
--------------------------------
Peale selle on need ajakirjade müüjad teinud siin päris puhta vuugi, süües ära kõikide inimeste närvid, kelle nad kätte on saanud. Tihtipeale oli esimene reaktsioon inimestel ukse peale tulles - We don't want any magazines, somebody already came by! Mistõttu pidin mina aeg-ajalt alustama oma "etteastet" lausega - I am sorry, I am not selling any magazines :)
Hea näide sellest, et inimesed ei kuula uksel sittagi:
Approachisin ühte tavalist maja, kuid kui uksele tuli isa, mõõtsin teda kiirelt ning otsustasin, et temal ilmselt lapsi ei ole. Isa tundus olevat verbaalselt suhteliselt ära vägistatud ajakirjade müüjate poolt.
Kuna ta suhteliselt kärsitult küsis What are you doing here!"
M: I am the rapist, I am supposed to catch up with all the families around here.
T: Who are you again?
M: I am the kidnapper, I am the one who is kidnapping the kids around here
T: Oh, I know what you are doing, somebody already came by, we are not interested.
M: That's okay, I guess your kids are already grown up anyway, so maybe you could help me out with my map. Do you know, should I stop at your neighbors house as well, or they are an older couple.
Seepeale andis ta mulle info peaaegu terve tänava kohta. Mis oli päris naljakas, aga kindluse mõttes otsustasin ma talle ikkagi raamatuid näidata, et ta saaks aru, et mida ma ikkagi teen.
Kõik läks hästi, politseid ei kutsutud :D
Teine hea lugu sellest nädalast tuleb laupäevast. Üle pika aja passis päike jälle taevas kui mölakas ning kraadiklaas näitas 100 F° ja Õhuniiskus oli 80%. Ilmselgelt olin ma seksikalt kleepuv ning higi tilkus otsa eest, nagu oleksin veetunud mõnusat aega saunas. Lõpuks istusin maha ühe perega, kes oli Puerto Ricost pärit. Kuna neil oli ainult 11 klassi õpilane alles, siis näitasin neile college preparation pack-i, mis läks suht okeilt peale, aga kui close-ima hakkasin, siis polnud peretütar kindel, et ta kindlasti seda kasutaks. Ilma hinda ütlemata otsustasin püsti tõusta ja majast lahkuda, kuna sellised inimesed tavaliselt ei osta. Enne kui asjad kokku olin pakkinud, küsis isa siiski hinda. Proovisin talle selgitada, et kui tütar pole kindel, et ta kasutaks, siis pole mõtet seda osta, kuna see on raha raiskamine. Siis juhtus midagi sellist, mis pole minuga kunagi varem vist juhtunud, kuna olin suutnud juurde meelitada ka nende pere vanema tütre, kes oli ametilt õpetaja. Nähes, et õde pole asjas väga kindel, hakkas ta ise teda veenma, et tegu on ikka sitaks ägeda asjaga ja et kui ta õde seda ei kasutaks, siis oleks äge midagi sellist klassis omada. Pärast 3 minutilist monoloogi otsustas ta õde, et ta siiski kasutaks seda ning müük oligi vormistatud. Müügi tegi tema, ühikud ja raha sain aga mina. That's what I call fun!
Kokkuvõtteks võin aga öelda, et laksin kõvasti tööd teha. Sellel nädalal tulevad paar inimest mind ilmselt followma ka, et vaadata, kuidas härra tööd teeb. Proovin vaimselt ja füüsiliselt nendeks valmis olla.
Ise plaanin järgmisel esmaspäeval minna Livia Smatralovat followma, kes laksib kõvasti tööd teha minu esimese suve linnas, Lubbock-is, küll aga töötab ta natukene teist osa linnast. Sellegipoolest olen suht erutatud juba sellest mõttest, kuna piff on väga kõva tööloom ja müüb sitaks palju raamatuid. Eelmisel suvel oli ta vist parim tudeng Europe 1 grupist, müües üle 10000 ühiku ning mitmeid kordi Mort Utley clubi (1000 ühikut nädalas).
Seetõttu hoiatan ette, et järgmisel nädalal ei jõua ma võib-olla kirjutada ja joonistada teile, kuid see-eest järgneval korral proovin kahe korra eest kokku kirjutada.
Selle nädala küsimus - Kellel on jalas uued tossud?
Aga et te mind päriselt ära ei unustaks, otsustasin sellel korral väikese pildi ka endast lisada.
Kompositsiooni autoriks olen mina ise ning võte on tehtud keset meie tuba. ENJOY!
Sunday, July 4, 2010
Carefree
Y0 y0 y0 raffas!
Mis hängite kuumal suvepäeval?
Tahtsin teha ühe sissekande, et teil meel paremaks muuta ja noh, räägin alati hea meelega asjad enda südame pealt ära, kuna jagatud mure on võõras mure.
Küsite ilmselt, et kuidas mul läheb? Kui vastata suures plaanis, siis vist väga hästi, kui vastata hetkeseisult, siis läheb ka. Täna on laupäev, 3 juuni, üks päev enne Ameerika iseseisvuspäeva, mis tänu tänasele saab tuntuks ka tänu sellele, et see on esimene päev mu 4 suve jooksul, kus ma tulen varem koju.
Miks, te küsite ilmselt? Seda sellepärast, et mu selg ütles üles. Ärkasin hommikul kell 5:59 üles, tegin oma tavalise ringkäigu külma dušši alt läbi, viskasin hambad pessu, hõiskasin, et täna tuleb parim päev ja viskasin 45 kätekõverdust vastu maad. Do one more... every day on minu moto.
Kui olin riided selga ajanud, tõttasin bookbag käes autosse ja kimasin vilinaga hommikusöögikohta, nii nagu ma tavaliselt ikka teen. Sõin oma 20 sitdowni hommikusöögi, täitsin ette orderid ning tuju tõstmiseks tantsisime uduvihmas koos Rolandsiga seksikalt, et anda päevale korralik attitude-i boost. Mis töötas tegelikult väga hästi.
Peale seda tõmbasin tööle ära. Pean sõitma hommikul umbes 20-25 minutit, et enda piirkonda jõuda. Teel rääkisin veel Anneliga, kes juhtumisi just täna sõitis üle oma roommate-i jalgrattast ja samuti ka bookbagist. HAHAHAH, mõtlesin mina, kui seda telefoni teel kuulsin, samal ajal kui Aija, tema roommate , läti keeles taustaks ropendas. Ühesõnaga mul tõotas tulla vinge päev.
Kui olin veidi aega töötanud, tundsin vaikselt, kuidas selga valu hakkas kiskuma. Endakeskis mõtlesin, et pole hullu, teen kõvasti tööd, kuna järgmise ukse taga peitub lahendus. Peaaegu et peituski. Kella 12 ajal oli valu juba nii suur, et ei saanud korralikult kliendi juures tooli pealt püsti tõusta. Käisin kippelt poes, et osta valuvaigisteid, kuid kuna need tulemust ei andnud, siis tulin ära koju, peale seda konsulteerisin oma ülivinge eelmise aasta pereemaga, kes on õnneks elukutselt arst. Tema soovitusel viskasin koju jõudes kõhuli pikali ning 20 minutiliste sessioonidega masseerisin oma selga jääga. Olles teinud seda 5 tundi, võttis mul 15 minutit aega, et püsti tõusta. Ja siin ma nüüd olen, kurtmas teile oma rasket saatust.
Samas võin teile öelda, et sitt tunne ei ole mitte sellepärast, et valus on, vaid hoopis sellepärast, et tean, et kõik teised praegu tööd rabavad, pluss laupäevad on tavaliselt ka parimad müügipäevad olnud.
Muidu kui nüüd numbrid kokku lüüa, siis kõige hullem nädal ei olnudki, kuigi laupäeval ei töötanud. Selline keskpärane vist, aga mitte halb.
Üldiselt on uue nädala fookus paigas. Tahan teha palju numbreid, palju demosid ja sitdowne ning jätta kõik inimesed endast hea tujuga maha. Proovin kõiki kuidagi aidata ja kui ei saa, siis tõmban lihtsalt nahhui, no preassure, no nothing. Inimestele meeldib shopata aga mitte olla müüdud. Las nad siis shoppavad minuga koos.
Selle nädala auhinnaks on telescopic pen, see on üks nendest vähestest asjadest, mida ma olen kõigi nende suvede jooksul saada proovinud, kuid pole kunagi suutnud saavutada. Olen isegi rerunninud seda võistlust, kuid tulutult. Selle võitmiseks pean ma tuleval nädalal astuma müügis ühe leveli võrra üles, mis tähendab antud juhul esimest korda presidents clubi hittimist. Tundub natuke skeeri, kuid mitte liiga. Arvan, te kui ma numbritele keskendun ja teen palju sitdowne, siis tuleb ära ka. Ei tea küll, miks ei peaks.
Sellel nädalal on ilmselt suurem drive tööd teha ka seetõttu, et laupäeval ma tööd teha ei saanud. IKKA ILGELT SITT TUNNE OLI.
Hommikuti kui tööle sõidan, mõtlen peas läbi asjad, mille eest tänulik olen. Vahest käin üle ka selle, et olen tänulik, et mul käed ja jalad otsas on ja pealegi veel nii ilusad ja head :P, kuid nüüd kui selja pärast ühe tööpäeva vahele jätsin, omab see palju suuremat pointi.
Sel nädalal midagi eriti pulli vist ei juhtunudki, peale selle, et terve nädal otsa sadas vihma. Veidi harjumatu oli vihmaga töötada, kuigi ilmad olid veidi jahedamad, mattis niiskus enda alla nii mis mühises ning higistasin sellegipoolest... nagu loom. Vihm on siin Texases ikka naljakas. Sajab umbes 20 minutit ilget padukat, siis jääb järgi, siis sajab 30 minti uduvihma, paus 5 minutit ja peale seda tuleb uuesti padukat. Kõige naljakam on see, et inimesed hüüavad sulle tagantjärgi "stay dry!". Like WTF? Ma hakkan neile ilmselt hüüdma "Stay Smart!"
Nädala tipphetkeks loen seda, kui reede hommikul callback-e tegin ning jõudsin maja juurde, kus oli keegi hispaanlane (ilmselgelt) värskelt valatud tsemendi sisse kraapinud - "Miguel was here"
Suht raske oli naeru tagasi hoida.
Rolandsist on veidi paremaid lugusid. Näiteks kurtis ta mulle, et keegi ei hoiatanud teda koerte eest. Kolmapäeval keset päeva astus ta läbi värava aeda sisse, et koputada uksele, mis tundus päris ohutu. Uks iseenesest oligi ohutu, kuid aed, mis maja ümbritses omas ka mõtet. Poolel teel ukseni ilmus nurga tagant välja koer, kes sõbralikult oma hambaid näitas ja lõvi kombel üle naabruskonna möirgas. Bookbag lendas suure kaarega üle aia ja Rolands hüppas veel suurema kaarega järgi.
BTW huvitav lugu minu turfist on see, et metskitsed jooksevad suvalt ringi keset tänavaid ja kargavad sisse inimeste aedadesse, et nende puudelt lehed ära süüa ja lilleaiad enda maitse järgi korraldada.
Teine tore lugu Rolandsist on see, et kuna ta veel rookie on, siis tal palju kliente veel ei ole, aga see-eest töötab ta väga efektiivselt. Inimesed kes talt ostavad, teevad seda hea meelega ka tulevikus.
Ühel tavalisel hommikul sõitis Rolands oma veloga mööda piimja uduga kaetud tänavaid, et otsida maju, kus pered üleval võiksid olla, kui mingi mutt hõikas, et "kuule Rolands, kas sa ikka veel müüd neid CD-sid ka? Tule siia, ma tahan need ka sult ikkagi ära osta." Nii müüski Rolands samale kliendile erinevatel päevadel midagi.
Selleks nädalaks kõik, aga lõpetaks küsimusega, et kes oli siin!?
Olge siis mõnnad ja soovige mu emale (Sirjele) Palju Õnne ka.
PS! minu number +1 512 9050 673
Mis hängite kuumal suvepäeval?
Tahtsin teha ühe sissekande, et teil meel paremaks muuta ja noh, räägin alati hea meelega asjad enda südame pealt ära, kuna jagatud mure on võõras mure.
Küsite ilmselt, et kuidas mul läheb? Kui vastata suures plaanis, siis vist väga hästi, kui vastata hetkeseisult, siis läheb ka. Täna on laupäev, 3 juuni, üks päev enne Ameerika iseseisvuspäeva, mis tänu tänasele saab tuntuks ka tänu sellele, et see on esimene päev mu 4 suve jooksul, kus ma tulen varem koju.
Miks, te küsite ilmselt? Seda sellepärast, et mu selg ütles üles. Ärkasin hommikul kell 5:59 üles, tegin oma tavalise ringkäigu külma dušši alt läbi, viskasin hambad pessu, hõiskasin, et täna tuleb parim päev ja viskasin 45 kätekõverdust vastu maad. Do one more... every day on minu moto.
Kui olin riided selga ajanud, tõttasin bookbag käes autosse ja kimasin vilinaga hommikusöögikohta, nii nagu ma tavaliselt ikka teen. Sõin oma 20 sitdowni hommikusöögi, täitsin ette orderid ning tuju tõstmiseks tantsisime uduvihmas koos Rolandsiga seksikalt, et anda päevale korralik attitude-i boost. Mis töötas tegelikult väga hästi.
Peale seda tõmbasin tööle ära. Pean sõitma hommikul umbes 20-25 minutit, et enda piirkonda jõuda. Teel rääkisin veel Anneliga, kes juhtumisi just täna sõitis üle oma roommate-i jalgrattast ja samuti ka bookbagist. HAHAHAH, mõtlesin mina, kui seda telefoni teel kuulsin, samal ajal kui Aija, tema roommate , läti keeles taustaks ropendas. Ühesõnaga mul tõotas tulla vinge päev.
Kui olin veidi aega töötanud, tundsin vaikselt, kuidas selga valu hakkas kiskuma. Endakeskis mõtlesin, et pole hullu, teen kõvasti tööd, kuna järgmise ukse taga peitub lahendus. Peaaegu et peituski. Kella 12 ajal oli valu juba nii suur, et ei saanud korralikult kliendi juures tooli pealt püsti tõusta. Käisin kippelt poes, et osta valuvaigisteid, kuid kuna need tulemust ei andnud, siis tulin ära koju, peale seda konsulteerisin oma ülivinge eelmise aasta pereemaga, kes on õnneks elukutselt arst. Tema soovitusel viskasin koju jõudes kõhuli pikali ning 20 minutiliste sessioonidega masseerisin oma selga jääga. Olles teinud seda 5 tundi, võttis mul 15 minutit aega, et püsti tõusta. Ja siin ma nüüd olen, kurtmas teile oma rasket saatust.
Samas võin teile öelda, et sitt tunne ei ole mitte sellepärast, et valus on, vaid hoopis sellepärast, et tean, et kõik teised praegu tööd rabavad, pluss laupäevad on tavaliselt ka parimad müügipäevad olnud.
Muidu kui nüüd numbrid kokku lüüa, siis kõige hullem nädal ei olnudki, kuigi laupäeval ei töötanud. Selline keskpärane vist, aga mitte halb.
Üldiselt on uue nädala fookus paigas. Tahan teha palju numbreid, palju demosid ja sitdowne ning jätta kõik inimesed endast hea tujuga maha. Proovin kõiki kuidagi aidata ja kui ei saa, siis tõmban lihtsalt nahhui, no preassure, no nothing. Inimestele meeldib shopata aga mitte olla müüdud. Las nad siis shoppavad minuga koos.
Selle nädala auhinnaks on telescopic pen, see on üks nendest vähestest asjadest, mida ma olen kõigi nende suvede jooksul saada proovinud, kuid pole kunagi suutnud saavutada. Olen isegi rerunninud seda võistlust, kuid tulutult. Selle võitmiseks pean ma tuleval nädalal astuma müügis ühe leveli võrra üles, mis tähendab antud juhul esimest korda presidents clubi hittimist. Tundub natuke skeeri, kuid mitte liiga. Arvan, te kui ma numbritele keskendun ja teen palju sitdowne, siis tuleb ära ka. Ei tea küll, miks ei peaks.
Sellel nädalal on ilmselt suurem drive tööd teha ka seetõttu, et laupäeval ma tööd teha ei saanud. IKKA ILGELT SITT TUNNE OLI.
Hommikuti kui tööle sõidan, mõtlen peas läbi asjad, mille eest tänulik olen. Vahest käin üle ka selle, et olen tänulik, et mul käed ja jalad otsas on ja pealegi veel nii ilusad ja head :P, kuid nüüd kui selja pärast ühe tööpäeva vahele jätsin, omab see palju suuremat pointi.
Sel nädalal midagi eriti pulli vist ei juhtunudki, peale selle, et terve nädal otsa sadas vihma. Veidi harjumatu oli vihmaga töötada, kuigi ilmad olid veidi jahedamad, mattis niiskus enda alla nii mis mühises ning higistasin sellegipoolest... nagu loom. Vihm on siin Texases ikka naljakas. Sajab umbes 20 minutit ilget padukat, siis jääb järgi, siis sajab 30 minti uduvihma, paus 5 minutit ja peale seda tuleb uuesti padukat. Kõige naljakam on see, et inimesed hüüavad sulle tagantjärgi "stay dry!". Like WTF? Ma hakkan neile ilmselt hüüdma "Stay Smart!"
Nädala tipphetkeks loen seda, kui reede hommikul callback-e tegin ning jõudsin maja juurde, kus oli keegi hispaanlane (ilmselgelt) värskelt valatud tsemendi sisse kraapinud - "Miguel was here"
Suht raske oli naeru tagasi hoida.
Rolandsist on veidi paremaid lugusid. Näiteks kurtis ta mulle, et keegi ei hoiatanud teda koerte eest. Kolmapäeval keset päeva astus ta läbi värava aeda sisse, et koputada uksele, mis tundus päris ohutu. Uks iseenesest oligi ohutu, kuid aed, mis maja ümbritses omas ka mõtet. Poolel teel ukseni ilmus nurga tagant välja koer, kes sõbralikult oma hambaid näitas ja lõvi kombel üle naabruskonna möirgas. Bookbag lendas suure kaarega üle aia ja Rolands hüppas veel suurema kaarega järgi.
BTW huvitav lugu minu turfist on see, et metskitsed jooksevad suvalt ringi keset tänavaid ja kargavad sisse inimeste aedadesse, et nende puudelt lehed ära süüa ja lilleaiad enda maitse järgi korraldada.
Teine tore lugu Rolandsist on see, et kuna ta veel rookie on, siis tal palju kliente veel ei ole, aga see-eest töötab ta väga efektiivselt. Inimesed kes talt ostavad, teevad seda hea meelega ka tulevikus.
Ühel tavalisel hommikul sõitis Rolands oma veloga mööda piimja uduga kaetud tänavaid, et otsida maju, kus pered üleval võiksid olla, kui mingi mutt hõikas, et "kuule Rolands, kas sa ikka veel müüd neid CD-sid ka? Tule siia, ma tahan need ka sult ikkagi ära osta." Nii müüski Rolands samale kliendile erinevatel päevadel midagi.
Selleks nädalaks kõik, aga lõpetaks küsimusega, et kes oli siin!?
Olge siis mõnnad ja soovige mu emale (Sirjele) Palju Õnne ka.
PS! minu number +1 512 9050 673
Sunday, June 27, 2010
Ja nii see kõik alguse saigi!
Hei kutid!
Nüüd kus te teate, kuidas ma siia jõudsin, mõtlesin, et kirjutan teile, mis minuga toimunud on ka, et kuidas läinud ning mis tulemused on.
Selle aasta eripära on see, et ma ei pidanud suve alguses väga kaua motellis ööbima. Piirkonnas, kus see suvi töötan, elab üks pere, kelle poeg müüb ka raamatuid. See suvi on talle teine, nii et veidi noorem siin businessis kui mina. Tänu sellele saime nende juures ööbida esimese nädala. Õnneks leidsin teisel päeval lisaks veel ühe pere, kes oli nõus mind ja mu lätlasest roommate-i majutama. Nii et sellega läks hästi.
Nüüd kus oma roommate-ist veidi rohkem tean, mõtlesin, et räägin teile ka. Nii nagu mul tavaks ikka, plaanin ma temast iga nädal ka mingi väikese loo kirjutada.
Ronalds on 21 aastane noormees lätist, kes müüb raamatuid esimest korda. Päris pull vend on. Õpib Lätis pedagoogikat ja psühholoogiat ja õigust. Suht keeruline värk eks. Igatahes rapsib ta kõvasti tööd teha ja teeb seejuures palju calle ja demosid, ainult et sitdowne ei tule veel väga. Kurdab, et inimesed on kurjad. Attitude on veidi maas, kuid täna tundub juba tuju veidi parem olevat, kuigi pani eile rattaga matsu ja nüüd on käsi sidemes.
Paar naljakat fakti tema kohta.
Magab nokamütsi, T-särgi ja pikkade pükstega. Ilmselt ülikoolist on harjumus sees. :D
Esimene lause mille eesti keeles ära õppis oli: "Mulle meeldib juust".
Kurdab pidevalt, et kõht on tühi, ja teeb seda isegi siis, kui hommikul söögikohast välja astume.
Eeldused, et temaga palju pulli see suvi saab on päris head ühesõnaga.
Elukohaks on 514 Gazelle Trail, Harker Heights, TX, 76548.
Suht fun pere on. Kokku on neil 5 last. Kõige vanem on 20 aastane tütar, kes õpib college-is füsoterapeudiks ja praegu suvel töötab üle USA mingite cheerleaderipiffidega koos. Järgmiseks 17 aastane poeg, kes läheb nüüd 11. klassi, 14 aastane poeg, kes läheb 9. klassi, 4 aastane tütar, kes ei lähe veel kuhugi ja pesamunaks on 2 aastane tütar, kes jookseb tihtipeale paljalt ringi ja seletab. Ema ja isa on mõlemad õpetajad kusjuures, kuid inimestena väga chillid. Viskavad nalja ja surfivad netis ja facebookis ringi. Mida paremat veel ühelt perelt tahta.
Esimene nädal oli nagu ikka suht rough, tegin tööd, et panna alus headele habititele. Sain sellega suht edukalt hakkama ka, kuna fookus oli teha iga päev 30 demo ja proovida saada 15 sitdowni, mis mul ka õnnestus. Müügi poolest midagi erilist just polnud, aga umbes 5 korda parem kui mu teise suve esimene nädal. Mõistagi tuleb see sellest, et teise suve esimene nädal oli suhteliselt kehv, et mitte öelda frustrueeriv mälestus, millest parema meelega tahaks lahti saada, kuigi ilmselt oli see üks motivaatoritest sellele suvele teistsugune algus teha.
Suurt midagi naljakat esimesel nädalal vist ei juhtunudki, peale selle, et enamuse nädalast elasime koos Priidu ja Ronaldsiga Beltonis, kuid reedel jõudis ka meie neljas kamraad, Kristaps, kohale, kuna pidi tegema eksameid Lätis. Seetõttu kolisime meie Ronaldsiga sealt ka nädalavahetusel välja, et olla oma töökohale veidi lähemal ning et natukene oma toas ka hingata saaks.
See nädal oli aga hoopis teistsugune. Võtsin endale eesmärgiks teha kõvasti tööd ja olla oma muskale heaks eeskujuks tööhabititega, kuna see on see, mis hiljem ära tasub. Tundub, et töötas hästi, kuna numbrid olid juba päris head, 208 calli, 186 demo ja 104 sitdowni. Proovin sitdownid nüüd veel 120 peale saada, see oleks väga power. Kuigi unititele ja klientidele praegu mõelda ei taha, võin öelda, et tegin mõlemas oma nelja suve parima nädala. See ei tähenda nüüd aga seda, et ma võiksin loorberitele puhkama jääda, vaid pigem andis usku juurde, et varsti võite mind presidendiks kutsuda, kuna lootust on jõuda tulemustega presidents clubi.
President Targo Holsting kõlab ju päris hästi!
Sellegipoolest proovin ennast mõttes rahustada, et see ei olnud midagi erilist. Kui nüüd veidi ratsionaalselt mõelda, siis tegelikult ju polegi, kuna seda on enne mind eestlaste poolt korduvalt tehtud ning saavutatud on ka palju rohkemat. Näiteks minu lennust jõudis Anu Ilves sellele tasemele juba eelmisel aastal, nii et tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha, küll siis tulevad ka tulemused, mis on tehtud töö väärilised.
Selle nädala highlightiks võib lugeda ilmselt seda, et neljapäeval jooksin õhtupoolikul majast välja ja jõudsin juba autosse istuda, kui mingi piff tänava peal küsis, et millega ma tegelen. Vastasin nagu möödaminnes, et müün raamatuid ja olin käigugi juba sisse lükanud, kui ta küsis, et kas mul midagi keskkooli lõpetajatele ka on. Sel hetkel võis ilmselt kõrvalt näha, kuidas mu karv läikima lõi, silmadesse lõi sära ja huultele tuli naeratus. Sisse lendas tagurpidikäik ja auto sai pargitud umbes 3 sekundiga. Ma unustasin vist mainida, et see piff istus autos.
Igatahes, järgmisel hetkel seisin ma juba tema auto kõrval ja küsisin testküsimusi, et aru saada, mida talle näidata võiks. Tegin umbes 2 minutilise intro, 1 minutilise demo ja close-isin 30 sekundiga. Täitsin orderi ja olin autos 6 minutiga, kandes endaga kaasas orderit college prepile.
Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma, kui lükkasin sisse käigu ja jalaga gaasipedaalile vajutasin, et tõtata järgmise pere juurde.
Fun oli ka see, et sain uuesti tõestust, et meie lasteraamatud on ikka sigahead. Kohtasin nimelt ema, kes mainis intros mulle, et tal olid lapsena paar päris ägedat raamatut, mis olid ülesehituselt sarnased neile, mida meie müüme. Kuna tal need veel alles olid, et oma lastega jagada, siis lasi ta oma pojal ühe raamatutest näitamiseks tuua. Tuli välja, et see oli Southwestern Company toodang ning ma ei pea vist mainima, et noor ema ostis ära mult kõik lastekad.
Everybody is getting them... that is true!
Uue nädala eesmärgiks on teha rohkem sitdowne, hüpata kõrgemale ja kasvada suuremaks, kui ma kunagi varem olen kasvanud ning seda mitte füüsiliselt vaid mentaalselt. Füüsiliselt olen ma väga heas vormis kusjuures, olen jällegi alla võtnud ja kaalun nüüd 78 kilo, mis pole üldse paha, või mis?
Kui tahate, siis võite proovida minu salenemiskuuri, mis on väga lihtne. Jookse 13,5 tundi päevas ringi 35 kraadises kuumuses, mis tundub tegelikult rohkem, kuna õhk on siin väga niiske ning söö iga päev hommikuks mune ja praekartuleid ning päeval 3 tavalist singi-juustu võileiba ning ole lihtsalt hea attitude-iga ja kilod kaovad.
Kuna suve algus on kiire nagu alati, siis lõpetan täna tuntud eesti mõtteteraga: "Musical instrument comes after long beauty!"
Olge siis mõnnad ja kirjutage ja joonistage mulle positiivseid asju, et ma ikka täiega töötaks ja teile heaks eeskujuks oleksin.
Onu Raivo Jutupliiats
Nüüd kus te teate, kuidas ma siia jõudsin, mõtlesin, et kirjutan teile, mis minuga toimunud on ka, et kuidas läinud ning mis tulemused on.
Selle aasta eripära on see, et ma ei pidanud suve alguses väga kaua motellis ööbima. Piirkonnas, kus see suvi töötan, elab üks pere, kelle poeg müüb ka raamatuid. See suvi on talle teine, nii et veidi noorem siin businessis kui mina. Tänu sellele saime nende juures ööbida esimese nädala. Õnneks leidsin teisel päeval lisaks veel ühe pere, kes oli nõus mind ja mu lätlasest roommate-i majutama. Nii et sellega läks hästi.
Nüüd kus oma roommate-ist veidi rohkem tean, mõtlesin, et räägin teile ka. Nii nagu mul tavaks ikka, plaanin ma temast iga nädal ka mingi väikese loo kirjutada.
Ronalds on 21 aastane noormees lätist, kes müüb raamatuid esimest korda. Päris pull vend on. Õpib Lätis pedagoogikat ja psühholoogiat ja õigust. Suht keeruline värk eks. Igatahes rapsib ta kõvasti tööd teha ja teeb seejuures palju calle ja demosid, ainult et sitdowne ei tule veel väga. Kurdab, et inimesed on kurjad. Attitude on veidi maas, kuid täna tundub juba tuju veidi parem olevat, kuigi pani eile rattaga matsu ja nüüd on käsi sidemes.
Paar naljakat fakti tema kohta.
Magab nokamütsi, T-särgi ja pikkade pükstega. Ilmselt ülikoolist on harjumus sees. :D
Esimene lause mille eesti keeles ära õppis oli: "Mulle meeldib juust".
Kurdab pidevalt, et kõht on tühi, ja teeb seda isegi siis, kui hommikul söögikohast välja astume.
Eeldused, et temaga palju pulli see suvi saab on päris head ühesõnaga.
Elukohaks on 514 Gazelle Trail, Harker Heights, TX, 76548.
Suht fun pere on. Kokku on neil 5 last. Kõige vanem on 20 aastane tütar, kes õpib college-is füsoterapeudiks ja praegu suvel töötab üle USA mingite cheerleaderipiffidega koos. Järgmiseks 17 aastane poeg, kes läheb nüüd 11. klassi, 14 aastane poeg, kes läheb 9. klassi, 4 aastane tütar, kes ei lähe veel kuhugi ja pesamunaks on 2 aastane tütar, kes jookseb tihtipeale paljalt ringi ja seletab. Ema ja isa on mõlemad õpetajad kusjuures, kuid inimestena väga chillid. Viskavad nalja ja surfivad netis ja facebookis ringi. Mida paremat veel ühelt perelt tahta.
Esimene nädal oli nagu ikka suht rough, tegin tööd, et panna alus headele habititele. Sain sellega suht edukalt hakkama ka, kuna fookus oli teha iga päev 30 demo ja proovida saada 15 sitdowni, mis mul ka õnnestus. Müügi poolest midagi erilist just polnud, aga umbes 5 korda parem kui mu teise suve esimene nädal. Mõistagi tuleb see sellest, et teise suve esimene nädal oli suhteliselt kehv, et mitte öelda frustrueeriv mälestus, millest parema meelega tahaks lahti saada, kuigi ilmselt oli see üks motivaatoritest sellele suvele teistsugune algus teha.
Suurt midagi naljakat esimesel nädalal vist ei juhtunudki, peale selle, et enamuse nädalast elasime koos Priidu ja Ronaldsiga Beltonis, kuid reedel jõudis ka meie neljas kamraad, Kristaps, kohale, kuna pidi tegema eksameid Lätis. Seetõttu kolisime meie Ronaldsiga sealt ka nädalavahetusel välja, et olla oma töökohale veidi lähemal ning et natukene oma toas ka hingata saaks.
See nädal oli aga hoopis teistsugune. Võtsin endale eesmärgiks teha kõvasti tööd ja olla oma muskale heaks eeskujuks tööhabititega, kuna see on see, mis hiljem ära tasub. Tundub, et töötas hästi, kuna numbrid olid juba päris head, 208 calli, 186 demo ja 104 sitdowni. Proovin sitdownid nüüd veel 120 peale saada, see oleks väga power. Kuigi unititele ja klientidele praegu mõelda ei taha, võin öelda, et tegin mõlemas oma nelja suve parima nädala. See ei tähenda nüüd aga seda, et ma võiksin loorberitele puhkama jääda, vaid pigem andis usku juurde, et varsti võite mind presidendiks kutsuda, kuna lootust on jõuda tulemustega presidents clubi.
President Targo Holsting kõlab ju päris hästi!
Sellegipoolest proovin ennast mõttes rahustada, et see ei olnud midagi erilist. Kui nüüd veidi ratsionaalselt mõelda, siis tegelikult ju polegi, kuna seda on enne mind eestlaste poolt korduvalt tehtud ning saavutatud on ka palju rohkemat. Näiteks minu lennust jõudis Anu Ilves sellele tasemele juba eelmisel aastal, nii et tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha, küll siis tulevad ka tulemused, mis on tehtud töö väärilised.
Selle nädala highlightiks võib lugeda ilmselt seda, et neljapäeval jooksin õhtupoolikul majast välja ja jõudsin juba autosse istuda, kui mingi piff tänava peal küsis, et millega ma tegelen. Vastasin nagu möödaminnes, et müün raamatuid ja olin käigugi juba sisse lükanud, kui ta küsis, et kas mul midagi keskkooli lõpetajatele ka on. Sel hetkel võis ilmselt kõrvalt näha, kuidas mu karv läikima lõi, silmadesse lõi sära ja huultele tuli naeratus. Sisse lendas tagurpidikäik ja auto sai pargitud umbes 3 sekundiga. Ma unustasin vist mainida, et see piff istus autos.
Igatahes, järgmisel hetkel seisin ma juba tema auto kõrval ja küsisin testküsimusi, et aru saada, mida talle näidata võiks. Tegin umbes 2 minutilise intro, 1 minutilise demo ja close-isin 30 sekundiga. Täitsin orderi ja olin autos 6 minutiga, kandes endaga kaasas orderit college prepile.
Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma, kui lükkasin sisse käigu ja jalaga gaasipedaalile vajutasin, et tõtata järgmise pere juurde.
Fun oli ka see, et sain uuesti tõestust, et meie lasteraamatud on ikka sigahead. Kohtasin nimelt ema, kes mainis intros mulle, et tal olid lapsena paar päris ägedat raamatut, mis olid ülesehituselt sarnased neile, mida meie müüme. Kuna tal need veel alles olid, et oma lastega jagada, siis lasi ta oma pojal ühe raamatutest näitamiseks tuua. Tuli välja, et see oli Southwestern Company toodang ning ma ei pea vist mainima, et noor ema ostis ära mult kõik lastekad.
Everybody is getting them... that is true!
Uue nädala eesmärgiks on teha rohkem sitdowne, hüpata kõrgemale ja kasvada suuremaks, kui ma kunagi varem olen kasvanud ning seda mitte füüsiliselt vaid mentaalselt. Füüsiliselt olen ma väga heas vormis kusjuures, olen jällegi alla võtnud ja kaalun nüüd 78 kilo, mis pole üldse paha, või mis?
Kui tahate, siis võite proovida minu salenemiskuuri, mis on väga lihtne. Jookse 13,5 tundi päevas ringi 35 kraadises kuumuses, mis tundub tegelikult rohkem, kuna õhk on siin väga niiske ning söö iga päev hommikuks mune ja praekartuleid ning päeval 3 tavalist singi-juustu võileiba ning ole lihtsalt hea attitude-iga ja kilod kaovad.
Kuna suve algus on kiire nagu alati, siis lõpetan täna tuntud eesti mõtteteraga: "Musical instrument comes after long beauty!"
Olge siis mõnnad ja kirjutage ja joonistage mulle positiivseid asju, et ma ikka täiega töötaks ja teile heaks eeskujuks oleksin.
Onu Raivo Jutupliiats
Monday, June 21, 2010
Summer 2010 has kicked in FOR REAL!
hei kutid!
Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.
Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.
Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.
Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.
7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.
Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.
Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.
Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!
Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!
Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!
to be continiued.
Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.
Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.
Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.
Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.
7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.
Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.
Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.
Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!
Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!
Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!
to be continiued.
Sunday, September 6, 2009
2 go (or not 2 go) ehk 2 päeva veel müüa ja siis on DELIVERYTIME!
Tsau tsau!
Esimest korda selle suve jooksul jäi sissekanne tegemata. Aga pole hullu... mis ei tapa, teeb tugevamaks ja nüüd olete te ilmselt väga tugevad, kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt.
Aga alustan siis sellel korral algusest, et teid kõige olulisega kurssi viia.
Esiteks ei juhtunud minul eelmisel nädalal midagi väga märkimisväärset. Inimesed olid kohati rumalad nagu ikka, samas kohati nägin ka täitsa intelligentseid liigikaaslasi, kuid loen neid siinkandis pigem ikkagi haruldusteks.
AGA see-eest juhtus põnevaid tegemisi selle kontinendi teistes paikades. Enne kui ma teile aga neid lugusid pajatama hakkan, räägin natukene enda arengust ka, kui seda nii saab nimetada.
Kui te veel ei tea, siis viimased kaks nädalat võistleme me iseendaga - kuidas veel võistleme. Eesmärgiks on teha parim nädal ühikutes, et saada I Wanna Win!
Nagu ma mainisin eelmisel korral, siis I Wanted To Win!~, aga kahjuks jäi eelmisel nädalal see napilt tulemata. See andis mulle aga viimaseks nädalaks päris palju lootust. Arvasin, et olen kaval, kui jätan viimaseks nädalaks endale rikkama piirkonna, kus töötada, kus inimestel palju raha peaks olema.
Sittagi!
Need väänikud siplevad seal tihtipeale samamoodi nagu keskklassi tööta jäänud inimesed ja vahest on asjad hullemadki. Erinevuseks on aga see, et paljud lapsed käivad erakoolides, et saada paremat haridust, KUID seetõttu on ka vanemad rohkem kinni oma maailmapildis, jäädes lootma ainult koolidele ja õpetajatele nendes koolides. Selle all pean ma silmas seda, et inimesed pole väga avatud raamatutele ja õppevahenditele, mis tulevad väljaspoolt kooli, veel enam siis ukselt-uksele müügimehelt.
Kuigi ma töötasid sõna otseses mõttes oma perse otsast (vabandan väljendi pärast), siis tulemused samale pulgale mu tagumise otsaga ei küündinud. Kurja küll eks. Vahest oli pigem tunne, et tegu ongi Southwesterni fitness programmiga, mitte rikkaks tegeva suvetööga. Selle asemel, et sellel nädalal kõige suurem papihunnik kokku lükata ning suve müügiosale panna pirakas punkt, lükkasin ma kokku ilmselt suurima hunniku hobusesitta, mis aga tähendab kõige kehvemat nädalat müügis selle suve jooksul.
Samas kui nüüd veidi positiivsema poole pealt vaadata, siis on mul 2 päeva jäänud veel müüa ning see sõnnikuhunnik võib olla hoopis heaks eelduseks sellele, et kuskilt peaksin leidma mõned suured ponid, kes selle sõnniku siia laiali laotasid.
JESS!
Ning sellega seoses tunnen üüratut vajadust ära mainida, et käisime täna dimaga 15 minuti shopingul riietepoes ning leidsime endale ägedad pusad (kahjuks pole võimalik antud hetkel tehniliste viperuste tõttu teile pilte näidata), mille peale on suurelt kirjutatud PONY, viidates tulevasele nädalale, ehk et kavatsen kõik ponid kahe päevaga üles leida. Edu mulle eks!
Igatahes nüüd tulevad teile need lood ilma pikema sissejuhatuseta. (lihtsalt sellepärast, et ma pean jälle oma memuaarid teile paberile laotama veidi kiirustades, aga pole hullu)
Selle loo peategelased on sellel suvel Floridas ning sedapuhku õde-vend Maret Saat ja Juss Saat. Põhikangelaseks oli aga Jussi room-mate Šaša, kui ma nüüd nimega mööda ei pane. Muidu tubli poiss, liidab, lahutab ja korrutab aga kurask ei jaga üldse.
Kuna Juss ja ta kaaslased väikste arusaamatuste tõttu kodust välja visati, siis pidid nad ööbima ühe öö motellis, et järgmisel päeval asjad sisse kolida nende järgmisse elukohta. Muidu läks kõik libedalt, kui välja jätta seik, et meie peakangelane kaotas ära oma pangakaarti. Kuna perekond Saat on suure südamega, siis otsustasid nemad peale tööd minna ristiretkele, et kadunud kaart läbi ööpimeduse koju tuua. Lootus pesitses aga motelli, kus poisid ööbinud olid, suures ning mustas prügikastis. Šaša oli andnud juhised otsida läbi prügikast, ning seda nad ka tegid. Nad tuhnisid seal päris korralikult, vähemalt paarkümmend minutit ning leidsid selle ajaga ka paar äratuntavat paberit, mis näitasid, et poisid tõesti olid seal ööbinud, ning et ebavajalikud asjad olid oma tee just sinna prügikasti leidnud.
Olles tulutult otsinud, otsustasid nad asjale kiirema lahenduse andmiseks helistada peategelasele, et küsida nõu ning saada kinnitust, et pangakaart tõesti oma tee sinna ka leidis, mispeale kangelane suur andis järgnevad juhtnöörid: "keerake see prügikast sinna kummuli ning tuhnige siis". Ma ei oska siinkohal kahjuks täpselt öelda, et kas nad tõesti selle ka kummuli keerasid, kuid edasi otsisid nad küll, sest et päevavalgele tuli midagi huvitavat. Nimelt oli prügikasti teinud endale magusa pesa üks raamatukogu tsekk, mis näitas, et Šaška oli käinud raamatukogus. Seepeale otsustas Maret poisilt aru pärida, et kuidas selline paber üldse tekkinud oli. Mille peale rääkis peategelane suur loo, kuidas ta käis raamatukogust õhtul läbi, et emale e-mail saata. Paraku näitas kellaaeg paberil kella 3 suunas, mis tähendab ka ameerikas keskpäeva. Kuna poiss nii haledalt vahele jäi, võis ilmselt terve motellitäis inimesi kuulda kõva häälega eesti keelset sajatamist ning vandumist, mis küll umbes poole tunni möödudes Mareti suus suureks naerupahvakaks muundus. Absurdne või mis? :D
Nonii nahhui... Nii juhtub, kui teist aitad. :D
Tundub, et Florida on päris naljakas paik, kuna Anu Ilves oma looga väga alla ei jäänud, kui kirjeldas mulle oma (eba)tavalist teisipäeva.
Muidu poleksi see ehk märkimisväärne, kui ta poleks töötanud naabruskonnas, kus igaühel poleks seisnud maja juures oma eralennuk ning rajooni sissesõiduteel poleks pesitsenud märk mis kandis teksti "olge ettevaatlikud, kuna lennuk võib teile pähe kukkuda". Teiseks võib seda ka müügi poolest lugeda (vähemalt Anu standardite järgi) üheks sitaseks teisipäevaks, aga et järgmiseks päevaks ikka mindset õige oleks, siis otsustas ta päeva lõpus autot tankides oma attitude-i ebasportlike meetmetega üles upitada. Hoides tankuri nuppu endiselt all, kui ta parasjagu seda bensiinipaagist välja tiris, kallas ta ennast üleni bensiiniga kokku, andes ohjad bensiiniaurudele, kandmaks attitude-i pilvedesse. Jah! Palun dopinguproovi eks!
Aga et meie elu siina ainult naljakas ei tunduks, ning et uudiste valdkond veidi priskem tunduks, siis mainin ka poole sõnaga ära, et sellel nädalal saime me oma raamatud kätte ning seetõttu oleme deliveriks enam kui valmis.
Aga lõpetuseks küsin teilt, kas Dimkal on minu pedenaljadest juba totaalne kopp ees või jah?
Näeme juba järgmisel nädala, seniks aga ootan endiselt teie kirjutisi ja joonistusi mulle siia, ning seejuures tänan südamest ka neid, kes võtsid vaevaks seda juba teha.
Näeme hiljem,
Suure Maailma Direktor.
Esimest korda selle suve jooksul jäi sissekanne tegemata. Aga pole hullu... mis ei tapa, teeb tugevamaks ja nüüd olete te ilmselt väga tugevad, kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt.
Aga alustan siis sellel korral algusest, et teid kõige olulisega kurssi viia.
Esiteks ei juhtunud minul eelmisel nädalal midagi väga märkimisväärset. Inimesed olid kohati rumalad nagu ikka, samas kohati nägin ka täitsa intelligentseid liigikaaslasi, kuid loen neid siinkandis pigem ikkagi haruldusteks.
AGA see-eest juhtus põnevaid tegemisi selle kontinendi teistes paikades. Enne kui ma teile aga neid lugusid pajatama hakkan, räägin natukene enda arengust ka, kui seda nii saab nimetada.
Kui te veel ei tea, siis viimased kaks nädalat võistleme me iseendaga - kuidas veel võistleme. Eesmärgiks on teha parim nädal ühikutes, et saada I Wanna Win!
Nagu ma mainisin eelmisel korral, siis I Wanted To Win!~, aga kahjuks jäi eelmisel nädalal see napilt tulemata. See andis mulle aga viimaseks nädalaks päris palju lootust. Arvasin, et olen kaval, kui jätan viimaseks nädalaks endale rikkama piirkonna, kus töötada, kus inimestel palju raha peaks olema.
Sittagi!
Need väänikud siplevad seal tihtipeale samamoodi nagu keskklassi tööta jäänud inimesed ja vahest on asjad hullemadki. Erinevuseks on aga see, et paljud lapsed käivad erakoolides, et saada paremat haridust, KUID seetõttu on ka vanemad rohkem kinni oma maailmapildis, jäädes lootma ainult koolidele ja õpetajatele nendes koolides. Selle all pean ma silmas seda, et inimesed pole väga avatud raamatutele ja õppevahenditele, mis tulevad väljaspoolt kooli, veel enam siis ukselt-uksele müügimehelt.
Kuigi ma töötasid sõna otseses mõttes oma perse otsast (vabandan väljendi pärast), siis tulemused samale pulgale mu tagumise otsaga ei küündinud. Kurja küll eks. Vahest oli pigem tunne, et tegu ongi Southwesterni fitness programmiga, mitte rikkaks tegeva suvetööga. Selle asemel, et sellel nädalal kõige suurem papihunnik kokku lükata ning suve müügiosale panna pirakas punkt, lükkasin ma kokku ilmselt suurima hunniku hobusesitta, mis aga tähendab kõige kehvemat nädalat müügis selle suve jooksul.
Samas kui nüüd veidi positiivsema poole pealt vaadata, siis on mul 2 päeva jäänud veel müüa ning see sõnnikuhunnik võib olla hoopis heaks eelduseks sellele, et kuskilt peaksin leidma mõned suured ponid, kes selle sõnniku siia laiali laotasid.
JESS!
Ning sellega seoses tunnen üüratut vajadust ära mainida, et käisime täna dimaga 15 minuti shopingul riietepoes ning leidsime endale ägedad pusad (kahjuks pole võimalik antud hetkel tehniliste viperuste tõttu teile pilte näidata), mille peale on suurelt kirjutatud PONY, viidates tulevasele nädalale, ehk et kavatsen kõik ponid kahe päevaga üles leida. Edu mulle eks!
Igatahes nüüd tulevad teile need lood ilma pikema sissejuhatuseta. (lihtsalt sellepärast, et ma pean jälle oma memuaarid teile paberile laotama veidi kiirustades, aga pole hullu)
Selle loo peategelased on sellel suvel Floridas ning sedapuhku õde-vend Maret Saat ja Juss Saat. Põhikangelaseks oli aga Jussi room-mate Šaša, kui ma nüüd nimega mööda ei pane. Muidu tubli poiss, liidab, lahutab ja korrutab aga kurask ei jaga üldse.
Kuna Juss ja ta kaaslased väikste arusaamatuste tõttu kodust välja visati, siis pidid nad ööbima ühe öö motellis, et järgmisel päeval asjad sisse kolida nende järgmisse elukohta. Muidu läks kõik libedalt, kui välja jätta seik, et meie peakangelane kaotas ära oma pangakaarti. Kuna perekond Saat on suure südamega, siis otsustasid nemad peale tööd minna ristiretkele, et kadunud kaart läbi ööpimeduse koju tuua. Lootus pesitses aga motelli, kus poisid ööbinud olid, suures ning mustas prügikastis. Šaša oli andnud juhised otsida läbi prügikast, ning seda nad ka tegid. Nad tuhnisid seal päris korralikult, vähemalt paarkümmend minutit ning leidsid selle ajaga ka paar äratuntavat paberit, mis näitasid, et poisid tõesti olid seal ööbinud, ning et ebavajalikud asjad olid oma tee just sinna prügikasti leidnud.
Olles tulutult otsinud, otsustasid nad asjale kiirema lahenduse andmiseks helistada peategelasele, et küsida nõu ning saada kinnitust, et pangakaart tõesti oma tee sinna ka leidis, mispeale kangelane suur andis järgnevad juhtnöörid: "keerake see prügikast sinna kummuli ning tuhnige siis". Ma ei oska siinkohal kahjuks täpselt öelda, et kas nad tõesti selle ka kummuli keerasid, kuid edasi otsisid nad küll, sest et päevavalgele tuli midagi huvitavat. Nimelt oli prügikasti teinud endale magusa pesa üks raamatukogu tsekk, mis näitas, et Šaška oli käinud raamatukogus. Seepeale otsustas Maret poisilt aru pärida, et kuidas selline paber üldse tekkinud oli. Mille peale rääkis peategelane suur loo, kuidas ta käis raamatukogust õhtul läbi, et emale e-mail saata. Paraku näitas kellaaeg paberil kella 3 suunas, mis tähendab ka ameerikas keskpäeva. Kuna poiss nii haledalt vahele jäi, võis ilmselt terve motellitäis inimesi kuulda kõva häälega eesti keelset sajatamist ning vandumist, mis küll umbes poole tunni möödudes Mareti suus suureks naerupahvakaks muundus. Absurdne või mis? :D
Nonii nahhui... Nii juhtub, kui teist aitad. :D
Tundub, et Florida on päris naljakas paik, kuna Anu Ilves oma looga väga alla ei jäänud, kui kirjeldas mulle oma (eba)tavalist teisipäeva.
Muidu poleksi see ehk märkimisväärne, kui ta poleks töötanud naabruskonnas, kus igaühel poleks seisnud maja juures oma eralennuk ning rajooni sissesõiduteel poleks pesitsenud märk mis kandis teksti "olge ettevaatlikud, kuna lennuk võib teile pähe kukkuda". Teiseks võib seda ka müügi poolest lugeda (vähemalt Anu standardite järgi) üheks sitaseks teisipäevaks, aga et järgmiseks päevaks ikka mindset õige oleks, siis otsustas ta päeva lõpus autot tankides oma attitude-i ebasportlike meetmetega üles upitada. Hoides tankuri nuppu endiselt all, kui ta parasjagu seda bensiinipaagist välja tiris, kallas ta ennast üleni bensiiniga kokku, andes ohjad bensiiniaurudele, kandmaks attitude-i pilvedesse. Jah! Palun dopinguproovi eks!
Aga et meie elu siina ainult naljakas ei tunduks, ning et uudiste valdkond veidi priskem tunduks, siis mainin ka poole sõnaga ära, et sellel nädalal saime me oma raamatud kätte ning seetõttu oleme deliveriks enam kui valmis.
Aga lõpetuseks küsin teilt, kas Dimkal on minu pedenaljadest juba totaalne kopp ees või jah?
Näeme juba järgmisel nädala, seniks aga ootan endiselt teie kirjutisi ja joonistusi mulle siia, ning seejuures tänan südamest ka neid, kes võtsid vaevaks seda juba teha.
Näeme hiljem,
Suure Maailma Direktor.
Sunday, August 23, 2009
... on nii lähedal, kuid samas nii kaugel.
Tsau!
Täna pikka pidu ei tee, kuna päris hilja on juba ja veidi on vaja veel asjalik olla.
Teie kurvastuseks võin öelda, et seekord ma parimat nädalat ei teinud, küll aga tegin ma laupäeval oma selle suve parima päeva :)
Ütleks oma nädala kohta AMAZING, aga tegelt oli see nädal üks suur nuss... Nädala algus oli selline, et anna minna... aga kuhu? Tööd tegin sel nädalal kõvasti ja isegi Miko ning Kaia (Lukka) käisid mind kui 3. aasta southwesterni suveprogammi suurepärast tudengit vaatamas, et õppida, õppida, õppida (nii nagu Lenin armastas öelda). Sittagi! Õppisid ilmselt kuidas teha nalja ja kuidas attitude'i hoida, aga seda kuidas müüa... ilmselt mitte niiväga :D
Nädala algus venis müügi poolest nagu kaameli tatt mööda mokka alla, vaadates vastu oma saatusele - kuumale liivale. Ja kuum oli meil küll, ilmselt ühed kuumemad ilmad sel suvel isegi. Aga mitte see ei olnud probleemiks, pigem iseenda tekitatud frustruatsioon... Proovid näidata rookie-dele, kuidas müüa ja siis ei müü, vaat et sittagi.
Aga et mitte jätta sellest nädalast märja pleki tunnet, siis mainin ära, et laupäev, mis oli selle suve parim päev, päästis päris palju. Ja selliste päevade nimel nagu laupäev tasub tööd teha, kuna nägin väga palju ägedaid peresid ning üldse oli kuidagi teine tera... oli selline hea tunne terve päeva sees.
See ongi uue nädala eesmärgiks, proovida hoida head tunnet ja head buyingatmosphere'i i terve nädala. Sellepärast lähen ka oma viimast followmist tegema esmaspäeval. Lähen vaatan, kuidas Triinu Meren teeb seda tööd. Ma arvan, et meil saab väga palju nalja olema ning õpin palju. Triinu on ikka vinge tsikk... teeb seda vist juba 6-ndat suve ja on müünud PALJU raamatuid. Ja peale selle... üks tema kunagisi FY (praegune B manager) Sille Lehtsaar, kes on samuti ta praegune roommate, laksib väga häid tulemusi teha ning on heaks eeskujuks teistele. Nii et sealt on palju head oodata.
Midagi väga funi sellel nädalal ei juhtunud.
Üks naljakamaid seiku oli ilmselt see, kui Kaia mind follow ning uksele tuli perepoeg, kes oli just highschooli lõpetanud
Poeg: Hi
Mina: HI, my name is Targo and I am a collegestudent from europe, so sorry for my big accent.
Poeg: Oh, COOL!
Poeg: Where are you guys from?
Mina: Take-a-guess!
Poeg: Oh really!? COOL! It's way awsome.
Mille peale hakkasime meie Kaiaga aga päris kõvahäälselt naerma :D
Inimesed on ikka nunnud siin vahest.
Ja teie olete mul ka nunnud seal Eestis. Seetõttu palungi teilt ühte palvet. Kuna algamas on nüüd 2 viimast nädalat ning ma ei ole kunagi veel I Wanna Win auhinda võitnud (selle võitmiseks peab tegema viimase kahe nädala jooksul enda parima müügitulemuse), siis te võiksite KÕIK mulle kõvasti pöialt hoida ning kõik kes te seda blogi loete, võiksite ka midagi funi mulle commentitesse jätta. Sellel nädalal töötan teie nimel ning tahan olla teile heaks eeskujuks tööloomaks olemisega. Loodan, et te kõik ikka aitate mind selles osas, sest et õllejoomise ja muu sellise jätan ma ju teie teha, ehk et võite minu osa võrra rohkem tegeleda sellega. :P
Aga mis kõige naljakam... Isegi Dimaga ei juhtunud sel nädalal midagi naljakat.
Let's make thing happen!
XOXO
Täna pikka pidu ei tee, kuna päris hilja on juba ja veidi on vaja veel asjalik olla.
Teie kurvastuseks võin öelda, et seekord ma parimat nädalat ei teinud, küll aga tegin ma laupäeval oma selle suve parima päeva :)
Ütleks oma nädala kohta AMAZING, aga tegelt oli see nädal üks suur nuss... Nädala algus oli selline, et anna minna... aga kuhu? Tööd tegin sel nädalal kõvasti ja isegi Miko ning Kaia (Lukka) käisid mind kui 3. aasta southwesterni suveprogammi suurepärast tudengit vaatamas, et õppida, õppida, õppida (nii nagu Lenin armastas öelda). Sittagi! Õppisid ilmselt kuidas teha nalja ja kuidas attitude'i hoida, aga seda kuidas müüa... ilmselt mitte niiväga :D
Nädala algus venis müügi poolest nagu kaameli tatt mööda mokka alla, vaadates vastu oma saatusele - kuumale liivale. Ja kuum oli meil küll, ilmselt ühed kuumemad ilmad sel suvel isegi. Aga mitte see ei olnud probleemiks, pigem iseenda tekitatud frustruatsioon... Proovid näidata rookie-dele, kuidas müüa ja siis ei müü, vaat et sittagi.
Aga et mitte jätta sellest nädalast märja pleki tunnet, siis mainin ära, et laupäev, mis oli selle suve parim päev, päästis päris palju. Ja selliste päevade nimel nagu laupäev tasub tööd teha, kuna nägin väga palju ägedaid peresid ning üldse oli kuidagi teine tera... oli selline hea tunne terve päeva sees.
See ongi uue nädala eesmärgiks, proovida hoida head tunnet ja head buyingatmosphere'i i terve nädala. Sellepärast lähen ka oma viimast followmist tegema esmaspäeval. Lähen vaatan, kuidas Triinu Meren teeb seda tööd. Ma arvan, et meil saab väga palju nalja olema ning õpin palju. Triinu on ikka vinge tsikk... teeb seda vist juba 6-ndat suve ja on müünud PALJU raamatuid. Ja peale selle... üks tema kunagisi FY (praegune B manager) Sille Lehtsaar, kes on samuti ta praegune roommate, laksib väga häid tulemusi teha ning on heaks eeskujuks teistele. Nii et sealt on palju head oodata.
Midagi väga funi sellel nädalal ei juhtunud.
Üks naljakamaid seiku oli ilmselt see, kui Kaia mind follow ning uksele tuli perepoeg, kes oli just highschooli lõpetanud
Poeg: Hi
Mina: HI, my name is Targo and I am a collegestudent from europe, so sorry for my big accent.
Poeg: Oh, COOL!
Poeg: Where are you guys from?
Mina: Take-a-guess!
Poeg: Oh really!? COOL! It's way awsome.
Mille peale hakkasime meie Kaiaga aga päris kõvahäälselt naerma :D
Inimesed on ikka nunnud siin vahest.
Ja teie olete mul ka nunnud seal Eestis. Seetõttu palungi teilt ühte palvet. Kuna algamas on nüüd 2 viimast nädalat ning ma ei ole kunagi veel I Wanna Win auhinda võitnud (selle võitmiseks peab tegema viimase kahe nädala jooksul enda parima müügitulemuse), siis te võiksite KÕIK mulle kõvasti pöialt hoida ning kõik kes te seda blogi loete, võiksite ka midagi funi mulle commentitesse jätta. Sellel nädalal töötan teie nimel ning tahan olla teile heaks eeskujuks tööloomaks olemisega. Loodan, et te kõik ikka aitate mind selles osas, sest et õllejoomise ja muu sellise jätan ma ju teie teha, ehk et võite minu osa võrra rohkem tegeleda sellega. :P
Aga mis kõige naljakam... Isegi Dimaga ei juhtunud sel nädalal midagi naljakat.
Let's make thing happen!
XOXO
Subscribe to:
Posts (Atom)