Nii need asjad meil siin käivad... Elame armastusest ja raamatute müügist teenitud rahast.
Kui eelmisel korral alustasin oma juttu lausega "elu on ikka seiklus!", siis lähtun täna ütlusest, et kordamine on tarkuse ema.
Jah, nii see on, elu on ikka tõesti seiklus. Ma ei tea, kas te teate, aga sellel aastal müün ma Utah'is. Tõeliselt ilus paik. Asume siin Salt Lake City äärelinnas, keset mägesid. Võrratult ilus koht on. Ilmselgelt on pededel hea maitse, kuna nii palju kui ma selle piirkonna kohta õppinud olen, siis on siin palju pedepaare (nii nais-, kui ka meespaare). Inimesed kutsuvad seda piirkonda ise hellitavalt Sugarhouse'iks. Aeg-ajalt tuleb ette ka seda, kui istun laua taga või trepil koos kahe ema ja nende lastega. Like wtf? :D Mehe objectioni katmine on vist suhteliselt tulutu üritus. Samas tore on näha teise maailmapildiga inimesi. Teine asi, mis on võrratu selle koha puhul, on see, et päris paljud inimesed on pmst ateistid. Nad küll usuvad jumalat, kuid ei jahvata sellest koguaeg ja käituvad nii nagu nad ise heaks arvavad. Just nii nagu ka mina. God bless Utah! :D
Aga et veidi vürtsi lisada, siis alustan algusest. Kui te veel mäletate, siis minu beež ratsu nimega Cadillac Eldorado koos oma V8-ga jäi minust maha kuhugi Illinoisimaale, sest Utah'isse tulime me lennukiga. Kuigi ta oli mulle väga heaks kaaslaseks ja sõbraks, pidi ta leppima siiski Illinoisi vihmaste ilmadega ja kõrvetava palavusega, sest et sõitu siia poleks ta ilmselt vastu pidanud. Seega võtsin ma endale rendiauto.
Mainisin vist ka eelmisel korral, et sõitsin esimese nädala täitsa ilma kindlustuseta, kuna arvasin, et see on ok ja polnud väga finantsi seda teha ka mitte. Suurte ponnistustega sain selle eelmisel laupäeval siiski tehtud. Miks laupäeval? Sest et kuulsin, et ilma selleta sõitmise eest ei saa mitte trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Hea, et tehtud sai, kuna juba Chalice laulab "Naiiiiiseeed on hullluuuuud!". Ja nii see on!
Oli vist teisipäeva hommik. Eelmisel päeval olin teinud päris korralikult tööd, koos võrdlemisi heade tulemustega, ning seetõttu oli tunne sees päris hea. Sain juba hommikul endale 2 head sitdowni ja olin teel järgmise juurde. Mängleva kergusega, toetuses oma mineviku kogemustele, alustasin tee äärest liikumist, peas juba järgmine pere, kellega maha plaanisin istuda, kui järsku käis kõva pauk. Mõtlesin, et wtf? Keerasin pea kõrvale ning mõistin, mis oli juhtunud. Pereema, kellega olin just kohtumise õhtuks leppinud, oli otsustanud ilmselgelt mulle oma uhke, musta, subaru tagumise kabjaga vastu minu halli täkku koputada. Vinge, mõtlesin endamisi, öeldes rahustuseks kõva häälega: "I will greet this day with love in my heart". Astusin autost välja ning mattusin vabandustelaviini alla. Seda mullejust vaja oligi! Tunnet, nagu oleks see minu süü olnud.
Mis seal ikka. Töö tahab tegemist. Helistasime siis kiiresti kindlustusfirmadesse ning hakkasime asju ajama. Poleks iial arvanud, et see võib nii kaua võtta. 2 tunni jooksul rääkisin kolme inimesega. Kõigiga täpselt sama juttu. Auto vigastused olid madala kiiruse tõttu olnud minimaalsed. Tema subaru kabja (põkeraua) alla oli tulnud ainult paar näeruväärset kriimu, mille oleks võinud vabalt poriga sassi ajada ning minu täkul oli selline õuna suurune mõlk, täpselt ratta koopa kohal. Mis mind aga eriti närvi ajas, oli see, et küsimused mida kindlustusfirma küsis olid a'la "Kas kõik on ikka elus?", "Kas kuskil verd ka näha on?", "Kas autod on veel sõidukõlblikud?" jne.
Like wtf? Kolmanda inimesega rääkides viskas mul juba üle ja ma lihtsalt pidin talt küsima, et kas ta saab ikka aru, et füüsika seaduste tõttu on võimatu selliste kiiruste juures isegi kärbsele liiga teha, rääkimata siis veel autode mahakandmisest. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul oli SITAKS hea päev kokkuvõtteks.
Muidu oli suhteliselt tavaline nädal, tegin kõvasti tööd ja pean mainima, et kasvasin igal alal päris kõvasti. Tegime sellel nädalal muidu Maretiga kokkuleppe, et iga päev, millal ma näen vähem kui 40 peret pean ma talle maksma 20 dollarit kahjutasu selle eest, et ma kõvasti tööd ei tee. Pole vist kunagi nii palju peresid näinud. :D
Kuigi ma olen Maretiga juba pea 2 aastat koos olnud, siis oleks jäänud raha põhimõtteliselt ikka pere eelarvesse, kuid otsustasin, et parem on ikka nii, et raha on minu tengelpungas, kui tema omas ning seetõttu nägin iga päev vähemalt 40 peret ja vahest isegi rohkem.
Kuna nädal osutus nii edukaks, siis oli Maret nõus ennast committima samade reeglitega 30 demo tegema.
Ahjaa... üks lugu veel. Need, kes on teist vanemad lugejad, ilmselt mäletavad, et minu leivanumber on teha second approachi stiilis - "Oh, I'm sorry, I guess you haven't heard about me yet? hm... I don't know how to put this, but I am kind of a big deal around here, people know me, I'm IMPORTANT!". Kuna laupäeval tahtsin enne lõppu veel natukene boosti saada attitude-ile, siis tegin seda ühele emale. Pärast approachi lõppu olin üllatunud, kuna tundus, et ema istubki minuga pärast sellist naeruväärset etteastet trepile, kuid hüppas siis ruttu püsti ning põgenes tuppa, tehes seda nii kiiresti, et mul jäi suu lahti, kuna arvasin, et sellise massi kiirendus ei saa füüsikaseadustest lähtudes kunagi nii suur olla. Enamgi veel. Teel tuppa oli ta pillanud tuulde lause "It seems that you are way too important for meeee!". Ma ei saanud küll sit-downi, kuid sellist attitude-i boosti ei asenda küll mitte millegagi.
Aga selleks, et teil ei kujuneks minust arvamust kui egoistist ja enesekesksest blogijast, siis kirjutan teile ka paarist seiklusest, mis meil Kaiaga juhtus, sel ajal, kui ta mind followmas käis reedel.
Ta käis mind reedel followmas, et natukene boosti saada müügile. Et saada veidi aimu, mis teda tagasi võiks hoida, lasin tal teha veidi omaette tööd. Noh see tähendab seda, et mina justkui observeerisin tema tegemisi, mitte vastupidi. Ja see töö on tõesti numbrite mäng. Umbes 3-nda koputuse tegi ta uksele, kus ema oli kodus ning kes oli uksele tulles umbes sama eredas tujus, kui meil päike varahommikul, kiigates üle nende mägede, mis meil siin on. Kuulates ära selle, mis Kaial uksel öelda oli, kutsus ta meid rõõmsalt sisse.
Tulevikku teadmata, alustas Kaia oma sitdowni sõna-sõnalt, just nii nagu ta seda harjunud tegema oli, aimamata seejuures, millise PONY otsa ta oli just komistanud. Umbes kaks minutit olid nad jõudnud rääkida, kui Kaia jõudis Britney-le täpsustada, millega ta üldse tegeleb. Oleks te vaid neid silmi näinud. Isegi jaapani anime-multikates ei lähe neil silmad õnnest nii suureks. Ma vaatasin, et need hüppavad tal vasti õnnest pea seest välja (ette rutates mainin, et kahjuks seda siiski ei juhtunud). Sekund hiljem ulatas Kaia Britney-le slicki, kus olid kõik meie raamatud peal. Kuid Britney oli ettearvamatult kiire ning otsekohene. Ma arvan, et ta ei olnud veel jõudnud oma pilku slickile visatagi, kui juba rõõmsalt teatas, et ta kindlasti tahab neid raamatuid saada. Ja saigi! Ja kuidas veel sai! :D Kaia pani emale teele kõik lastekad. AND I MEAN ALL OF THEM!
Ilmselgelt saime me sellest päris palju energiat ning suure vaimustuse töö üle. Arvatavasti sai Kaia sellest suuremagi kui mina, kuna umbes tunnike hiljem suutis ta mind followdes erutusest kõnniteel sörkides komistada ning kukkuda pea siledale betoonile. JEI! Õnneks jäid talle ta hambad alles ning ka attitude ei saanud väga kannatada. Sestap võin julgelt öelda, et ta oli ka kogu ülejäänud päeva mulle meeldivaks kaaslaseks ning loodetavasti õppis mult palju.
Vot sellised lood siis sel nädalal.
Lõpetuseks tahaks veel soovida teile meeldivat juuni lõppu ning mainin veel ära, et varsti on Ameerika iseseisvuspäev (4. juuli).
Kuna ma pole kindel, kas mul õnnestub kaarti oma kallile emale, Sirjele, saata, siis soovin juba siin ette ära meeldivat 25. sünnipäeva Sulle! Sa oled mul ikka parim ema! :)
Tervitan ka kõiki neid, kes mind ära tundsid ning soovin teile seiklusterohket nädalat. Life is fun, but only if you are!
Love you guys!
NB! postitage mulle ikka ka oma seikluseid!
Sunday, June 28, 2009
Sunday, June 21, 2009
NO ELU ON IKKA SEIKLUS... eksole?
Ei teagi, kust otsast kohe peale hakata :D
Saime turfile suhteliselt kergelt, kuna tulime lennukiga. Jõudsime siis reede päeval juba ja rentisin endale ka kohe auto. Kuna aga kindlustusega läks veidi kiireks, siis ma ei saanud seda kohe tehtud ja seetõttu sõitsin ma ringi ilma selleta. Õnnega pooleks ei võtnud mind keegi maha ega ei kontrollinud, kuna nädala lõpus sain ma teada, et ilma kindlustuseta sõitmise eest ei saa siin mitte ainlt trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Nii et minul ikka veab. Sain isegi päris hea diili.
Aeg on lennanud suhteliselt kiirestisti, kuigi me pole siiani veel leidnud endale õiget kohta elamiseks. Esimesed päevad olime me motellis, aga kuna tüdrukud leidsid endale suhteliselt kiiresti elamiseks pered, siis olime meie Dimitriga varsti juba üksinda. Nõme eksole? :D
Kuigi me nägime roppu moodi vaeva, et endale elamist leida, ei õnnestunud see meil väga, kuna kõik kes oleks nõus võtma endale üliõpilasi tahavad, et need oleks tüdrukud. No ja mina juba väga plika moodi välja ju ei näe, ega ka Dima mitte (kes on muuseas minu toakaaslane, aga temast räägin ma veidi hiljem).
Igatahes esimese öö ühe perega veetsime me vist esmaspäeval vastu teisipäeva. Me olime selle aja jooksul leidnud küll paar peret, kes meid aitasid ning ka kirikust käisime me abi otsimas, aga kahjuks ei olnud ka nemad leidnud meile ühtkit sobivat peret.
Niisiis oli kell juba 9:30 või enamgi, kui me suhteliselt lootusetute nägudega veel oma pargitud autode peale toetudes viimaseid numbreid valisime. Ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Peale viimase kõne lõpetamist polnud meil mitte kuhugi minna. Olin ise juba veidi leppinud mõttega taas motelli minemisest, kuid kui Dimitri mult küsis: "mis me nüüd teeme, kuhu me läheme?", tundsin, et see variant ei ole eriti vastuvõetav. Ütlesin, et käin korra ära, vaatan, äkki leian veel midagi. Läksin ühte lähedalolevasse bensiinijaama, et äkki ikkagi saan veel mõne juhtnööri, kuhu minna.
Tanklas oli tööl 2 inimest. Üks oli paks, kuid vahukommi moodi sõbralik mees ja teine... teine oli pealtnäha lihtsalt üks tavaline-suvaline mutt, kelle puhul arvasin tegu olevat elu hammasrataste vahele jäänud oleva naisega. Mis seal ikka. Olen ju siin õppinud, et majad ei osta raamatuid, ja et inimeste üle tuleb otsustada nende sisu mitte välimuse järgi.
Alustasin juttu küll mehega, kuna tundus, et temast võiks rohkem abi olla, kuid üllatavalt kiirelt liitus vestlusesse ka põrandat pühkinud naine. Rääkisime alguses natukene niisama suvalist jura, et saada paremat connectionit nendega, kuid sujuvalt suunasin jutu minule sobivale rajale. Mõnus mõtlesin ma, kui sain teada naise nime ning tema abivalmis pilk mind mõõtis. Küsides talt, et kui tema oleks siin ainult paar päeva olnud, siis kust ta alustaks endale kodu otsimist. Veenvalt pakkus ta välja paar päris loogilist varianti, kuid jäi tõsiseltvõetavalt mõttesse, kui küsisin, et ehk teab tema kedagi, kellel võiks olla ruumi.
Umbes kolme sekundiga tõmbas ta taskust välja iPhone-i ning hakkas seal sobrama ning mõne hetke pärast valis ühe numbri ning ütles, et temast võiks abi olla küll, kuna on tema väga hea sõbranna. Nad vestlesid pisut ning mutt küsis ka mult mõned täpsustavad küsimused ning tulemus oli üllatav. Pärast 5 minutlist kõnet ütles ta, et sõbranna võtab meid hea meelega vastu. Jooksin suure naeratusega Dima juurde rõõmusõnumeid teatama. Oleks te vaid tema reaktsiooni näinud. Ma arvasin, et ta pasandab ennast kohe õnnest täis. Tegelt ka! :D Ajasime oma neljarattalised sõbrad jalule ning kimasime tanklasse. Ülletus oli suur, kui mutt, kes oli mulle tundunud kui suvaline elule jalgu jäänud naine, oli vahepeal istunud oma Audi TT -sse, mis oli muuseas veel kabriolett. Impressive mõtlesin ma ning järgnesin autole kui prohvetile.
Paari minutiga jõudsime tema sõbranna maja ette ning üllatus oli veelgi suurem, kui selle perega kohtusin. SUPERLAHEDAD inimesed ikka. Peres oli 6 last, kes olid enamus juba teenagerid ja natuke vanemad ning ema ja isa (Lisa ja Bryan) olid väga sõbralikud ning hoolivad. Maja oli samuti sigasuur ning laste sõpru täis. Elu selles majas kees nagu supp, mis on äärepealt üle keemas.
Ajasime natuke nendega juttu ning tutvustasime ennast, et paremini liimile minna ning see õnnestus. Saime paar päeva seal viibida, aga paraku läksid nad siis Washington DC-sse oma tütrele külla.
Olime jälle kodutud. Jess! mõtlesin ma, kui olin oma tööpäeva lõpetanud ja suundusin Dimaga kohtuma. Tagasi minevikus (loe: alguses). Sellel õhtul jäi ime aga juhtumata ning kuigi me helistasime päris palju numbreid läbi, pidime me sellel ööl leppima taas hotellitoaga, kuigi Dima oli päris veenev, kui proovis mind rääkida nõusse autos magamisse.
Hommik oli kiire ning uus tööpäev parandas kõik haavad, kuna Dima tuli mind followma. Tegime kõvasti tööd, kuid ka sellel korral ei leidnud me endale ühtkit sobivat peret, kelle juurde sisse kolida. Ja taaskord vaatas Dima mulle oma kutsikasilmadega otsa nind küsis, Targo, kas sa leiad meile midagi? Taaskord tundsin enda õlul olevat kohtustust leida meile mingi äge koht. Kuigi sellel korral puudus meil lähedalasuv tankla, suundusime minu juhtimisel tagasi samasse kanti, kus viimane asunud oli. Läksime külla ühele perele, kes oli samuti aidanud meil õngitseda peresid, kellel võiks olla kohta elamiseks. Kahjuks polnud ka nendel kellegagi näkanud, kuid kuname ilmselt tundusime suhteliselt lootusetud, kuid samas väga meeldiva seltskonnana, saime lõpuks ikkagi sinna jäädud, vähemalt selleks ööks, kuna järgmisel päeval läksid nad matkama mägedesse (muuseas loodus ja mäed on siin võrratud). Hommikul lendasime aga suure hurraaga hommikust sööma, teades, et tuleb võrratu päev ning seiklusterohke õhtu.
Nii oligi. Päev oli võrratu, aga kuna Margus mind followmas käis, siis sain Dimaga kokku alles 10 paiku, sest pidin Marguse veel tema koju viskama. Dima oli saanud päeval veel küll uusi numbreid, kuid ka nendest ei olnud abi. Jällegi istusime me nõutult parklas, lösutades oma autode peal ning mõeldes välja variante, kuhu minna. Dima oli juba autosse magama jäämas ja ka mina olin suhtelisel alla andnud. Äratasin Dima, et hakata hotelli poole sõitma, kui kätt taskusse sirutades tundsin käe all midagi libedat. Olin justkui Monopoly mängus sattunud get out of the jail cardi otsa. See oli ühe mehe visiitkaart, kes oli meile öelnud, et kui me peaksime hätta jääma, siis saab tema meid ehk viimase võmalusena välja aidata. Helistasime kohe numbrile ning 10 minuti pärast maandusime nende maja ees. Jah... tegu oli gaypaariga, kelle juures me nüüd paar päeva olnud oleme. Mehe nimi on Carl ning ta oli 30 aastat abielus. Selle ajaga oli jõudnud saada ta ka 5 last. umbes 5 aastat tagasi oli ta aga oma naisest lahutanud ning mõni aeg hiljem hakanud käima oma praeguse kutiga. Naljakas eks? :D
Piirkonnast rääkides võin öelda, et tegu on jällegi väga erineva kohaga, kuhu ma sattunud olen. Eelnevatel aastatel olin harjunud müüma rohkem Student Handbooke kui lastekaid, kuid sellel aastal saab see olema ilmselt vastupidi. Enamus pered on väikeste lastega... Päris teistmoodi võiks öelda. Samas inimesed on sõbralikud ning tuleb lihtsalt veidi harjuda.
Dima, kes on minu roommate, on aga päris vinge sell. Tüüp on natuke vanem kui mina, aga näeb oma vanuse (22) kohta päris hea välja. Selline hästi sõbralik ja hooliv tüüp. Teeb mulle hommikuti isegi võileibu päevaks kaasa ja puha. Päris tuus minu meelest :D. Aga mis on eriti vinge tema puhul on see, et ta vanemad on tegelikult venelased, kes eesti keelt üldse ei räägi. Ta käis Slaavi gümnaasiumis, kuid räägib väga head eesti keelt. Aga mis on veel eriti muljetavaldav on see, et ta ei õppinud koolis üldse inglise keelt. Mõned aastad tagasi sai ta endale kurat teab kuidas kirjasõbra Floridast, kellega ta kirjutas päris palju ning hakkas lugema ka inglise keelseid raamatuid, kasutades selleks sõnaraamatut. Päris hull eks? Vot selline vennike.
Kuna kell on juba palju siis ma rohkem teile ei kirjutakski, kuid uued lood saavad alguse juba homme hommikul. Rääkisin täna veel Tanniga, kes Alabamas kõvasti tööd rabab ning mulle heaks eeskujuks on. Maret tibu rabab ka kõvasti tööd teha. Isegi Ülari teeb kõvasti tööd, ainult Rivo Schultz, kes on praegu vainus puhkusel.
Üldisel tervitan teid kõiki ja ootan kommentaaride alt lugeda teie tegemiste kohta. :)
Mul on teiega ikka vedanud.
Olge siis ikka tublid pliksid ja poisid ning funige palju.
Tervian siinkohal veel kõiki, kes mu ära tundsid.
NB! Selle nädala competitioni tegin ma Maretiga. Iga päev, kui ma teen vähem kui 40 call-i, pean ma maksma 20 dollarit talle. Wish me luck!
Love you guys!
Saime turfile suhteliselt kergelt, kuna tulime lennukiga. Jõudsime siis reede päeval juba ja rentisin endale ka kohe auto. Kuna aga kindlustusega läks veidi kiireks, siis ma ei saanud seda kohe tehtud ja seetõttu sõitsin ma ringi ilma selleta. Õnnega pooleks ei võtnud mind keegi maha ega ei kontrollinud, kuna nädala lõpus sain ma teada, et ilma kindlustuseta sõitmise eest ei saa siin mitte ainlt trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Nii et minul ikka veab. Sain isegi päris hea diili.
Aeg on lennanud suhteliselt kiirestisti, kuigi me pole siiani veel leidnud endale õiget kohta elamiseks. Esimesed päevad olime me motellis, aga kuna tüdrukud leidsid endale suhteliselt kiiresti elamiseks pered, siis olime meie Dimitriga varsti juba üksinda. Nõme eksole? :D
Kuigi me nägime roppu moodi vaeva, et endale elamist leida, ei õnnestunud see meil väga, kuna kõik kes oleks nõus võtma endale üliõpilasi tahavad, et need oleks tüdrukud. No ja mina juba väga plika moodi välja ju ei näe, ega ka Dima mitte (kes on muuseas minu toakaaslane, aga temast räägin ma veidi hiljem).
Igatahes esimese öö ühe perega veetsime me vist esmaspäeval vastu teisipäeva. Me olime selle aja jooksul leidnud küll paar peret, kes meid aitasid ning ka kirikust käisime me abi otsimas, aga kahjuks ei olnud ka nemad leidnud meile ühtkit sobivat peret.
Niisiis oli kell juba 9:30 või enamgi, kui me suhteliselt lootusetute nägudega veel oma pargitud autode peale toetudes viimaseid numbreid valisime. Ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Peale viimase kõne lõpetamist polnud meil mitte kuhugi minna. Olin ise juba veidi leppinud mõttega taas motelli minemisest, kuid kui Dimitri mult küsis: "mis me nüüd teeme, kuhu me läheme?", tundsin, et see variant ei ole eriti vastuvõetav. Ütlesin, et käin korra ära, vaatan, äkki leian veel midagi. Läksin ühte lähedalolevasse bensiinijaama, et äkki ikkagi saan veel mõne juhtnööri, kuhu minna.
Tanklas oli tööl 2 inimest. Üks oli paks, kuid vahukommi moodi sõbralik mees ja teine... teine oli pealtnäha lihtsalt üks tavaline-suvaline mutt, kelle puhul arvasin tegu olevat elu hammasrataste vahele jäänud oleva naisega. Mis seal ikka. Olen ju siin õppinud, et majad ei osta raamatuid, ja et inimeste üle tuleb otsustada nende sisu mitte välimuse järgi.
Alustasin juttu küll mehega, kuna tundus, et temast võiks rohkem abi olla, kuid üllatavalt kiirelt liitus vestlusesse ka põrandat pühkinud naine. Rääkisime alguses natukene niisama suvalist jura, et saada paremat connectionit nendega, kuid sujuvalt suunasin jutu minule sobivale rajale. Mõnus mõtlesin ma, kui sain teada naise nime ning tema abivalmis pilk mind mõõtis. Küsides talt, et kui tema oleks siin ainult paar päeva olnud, siis kust ta alustaks endale kodu otsimist. Veenvalt pakkus ta välja paar päris loogilist varianti, kuid jäi tõsiseltvõetavalt mõttesse, kui küsisin, et ehk teab tema kedagi, kellel võiks olla ruumi.
Umbes kolme sekundiga tõmbas ta taskust välja iPhone-i ning hakkas seal sobrama ning mõne hetke pärast valis ühe numbri ning ütles, et temast võiks abi olla küll, kuna on tema väga hea sõbranna. Nad vestlesid pisut ning mutt küsis ka mult mõned täpsustavad küsimused ning tulemus oli üllatav. Pärast 5 minutlist kõnet ütles ta, et sõbranna võtab meid hea meelega vastu. Jooksin suure naeratusega Dima juurde rõõmusõnumeid teatama. Oleks te vaid tema reaktsiooni näinud. Ma arvasin, et ta pasandab ennast kohe õnnest täis. Tegelt ka! :D Ajasime oma neljarattalised sõbrad jalule ning kimasime tanklasse. Ülletus oli suur, kui mutt, kes oli mulle tundunud kui suvaline elule jalgu jäänud naine, oli vahepeal istunud oma Audi TT -sse, mis oli muuseas veel kabriolett. Impressive mõtlesin ma ning järgnesin autole kui prohvetile.
Paari minutiga jõudsime tema sõbranna maja ette ning üllatus oli veelgi suurem, kui selle perega kohtusin. SUPERLAHEDAD inimesed ikka. Peres oli 6 last, kes olid enamus juba teenagerid ja natuke vanemad ning ema ja isa (Lisa ja Bryan) olid väga sõbralikud ning hoolivad. Maja oli samuti sigasuur ning laste sõpru täis. Elu selles majas kees nagu supp, mis on äärepealt üle keemas.
Ajasime natuke nendega juttu ning tutvustasime ennast, et paremini liimile minna ning see õnnestus. Saime paar päeva seal viibida, aga paraku läksid nad siis Washington DC-sse oma tütrele külla.
Olime jälle kodutud. Jess! mõtlesin ma, kui olin oma tööpäeva lõpetanud ja suundusin Dimaga kohtuma. Tagasi minevikus (loe: alguses). Sellel õhtul jäi ime aga juhtumata ning kuigi me helistasime päris palju numbreid läbi, pidime me sellel ööl leppima taas hotellitoaga, kuigi Dima oli päris veenev, kui proovis mind rääkida nõusse autos magamisse.
Hommik oli kiire ning uus tööpäev parandas kõik haavad, kuna Dima tuli mind followma. Tegime kõvasti tööd, kuid ka sellel korral ei leidnud me endale ühtkit sobivat peret, kelle juurde sisse kolida. Ja taaskord vaatas Dima mulle oma kutsikasilmadega otsa nind küsis, Targo, kas sa leiad meile midagi? Taaskord tundsin enda õlul olevat kohtustust leida meile mingi äge koht. Kuigi sellel korral puudus meil lähedalasuv tankla, suundusime minu juhtimisel tagasi samasse kanti, kus viimane asunud oli. Läksime külla ühele perele, kes oli samuti aidanud meil õngitseda peresid, kellel võiks olla kohta elamiseks. Kahjuks polnud ka nendel kellegagi näkanud, kuid kuname ilmselt tundusime suhteliselt lootusetud, kuid samas väga meeldiva seltskonnana, saime lõpuks ikkagi sinna jäädud, vähemalt selleks ööks, kuna järgmisel päeval läksid nad matkama mägedesse (muuseas loodus ja mäed on siin võrratud). Hommikul lendasime aga suure hurraaga hommikust sööma, teades, et tuleb võrratu päev ning seiklusterohke õhtu.
Nii oligi. Päev oli võrratu, aga kuna Margus mind followmas käis, siis sain Dimaga kokku alles 10 paiku, sest pidin Marguse veel tema koju viskama. Dima oli saanud päeval veel küll uusi numbreid, kuid ka nendest ei olnud abi. Jällegi istusime me nõutult parklas, lösutades oma autode peal ning mõeldes välja variante, kuhu minna. Dima oli juba autosse magama jäämas ja ka mina olin suhtelisel alla andnud. Äratasin Dima, et hakata hotelli poole sõitma, kui kätt taskusse sirutades tundsin käe all midagi libedat. Olin justkui Monopoly mängus sattunud get out of the jail cardi otsa. See oli ühe mehe visiitkaart, kes oli meile öelnud, et kui me peaksime hätta jääma, siis saab tema meid ehk viimase võmalusena välja aidata. Helistasime kohe numbrile ning 10 minuti pärast maandusime nende maja ees. Jah... tegu oli gaypaariga, kelle juures me nüüd paar päeva olnud oleme. Mehe nimi on Carl ning ta oli 30 aastat abielus. Selle ajaga oli jõudnud saada ta ka 5 last. umbes 5 aastat tagasi oli ta aga oma naisest lahutanud ning mõni aeg hiljem hakanud käima oma praeguse kutiga. Naljakas eks? :D
Piirkonnast rääkides võin öelda, et tegu on jällegi väga erineva kohaga, kuhu ma sattunud olen. Eelnevatel aastatel olin harjunud müüma rohkem Student Handbooke kui lastekaid, kuid sellel aastal saab see olema ilmselt vastupidi. Enamus pered on väikeste lastega... Päris teistmoodi võiks öelda. Samas inimesed on sõbralikud ning tuleb lihtsalt veidi harjuda.
Dima, kes on minu roommate, on aga päris vinge sell. Tüüp on natuke vanem kui mina, aga näeb oma vanuse (22) kohta päris hea välja. Selline hästi sõbralik ja hooliv tüüp. Teeb mulle hommikuti isegi võileibu päevaks kaasa ja puha. Päris tuus minu meelest :D. Aga mis on eriti vinge tema puhul on see, et ta vanemad on tegelikult venelased, kes eesti keelt üldse ei räägi. Ta käis Slaavi gümnaasiumis, kuid räägib väga head eesti keelt. Aga mis on veel eriti muljetavaldav on see, et ta ei õppinud koolis üldse inglise keelt. Mõned aastad tagasi sai ta endale kurat teab kuidas kirjasõbra Floridast, kellega ta kirjutas päris palju ning hakkas lugema ka inglise keelseid raamatuid, kasutades selleks sõnaraamatut. Päris hull eks? Vot selline vennike.
Kuna kell on juba palju siis ma rohkem teile ei kirjutakski, kuid uued lood saavad alguse juba homme hommikul. Rääkisin täna veel Tanniga, kes Alabamas kõvasti tööd rabab ning mulle heaks eeskujuks on. Maret tibu rabab ka kõvasti tööd teha. Isegi Ülari teeb kõvasti tööd, ainult Rivo Schultz, kes on praegu vainus puhkusel.
Üldisel tervitan teid kõiki ja ootan kommentaaride alt lugeda teie tegemiste kohta. :)
Mul on teiega ikka vedanud.
Olge siis ikka tublid pliksid ja poisid ning funige palju.
Tervian siinkohal veel kõiki, kes mu ära tundsid.
NB! Selle nädala competitioni tegin ma Maretiga. Iga päev, kui ma teen vähem kui 40 call-i, pean ma maksma 20 dollarit talle. Wish me luck!
Love you guys!
Monday, June 8, 2009
COMING SOON!
Hei hei!
Pean juba eos vabandama, et pole jõudnud teile kirjutada ja asjade käiguga kurssi viia ning ka praegu pole mul võimalik teile suurejoonelist sissejuhatust koos magusa marinaadiga kirjutada, seepärast peate paraku leppima vaid eelroaga.
Et natukenegi aimu anda, mis ma teen ja kus ma olen, siis alusan sellest, kui ma Eestist tuld tõmbasin.
Kui olete tähele pannud, siis peale 1. juunit muutus Eestimaa veidi rahulikumaks paigaks, kuna tõmbasin tuld USA-a poole. Vaikelt laevaga Helsingisse triivides pühkisin tolmu pükstelt ning vaatasin unistava pilguga tulevikku, pea täis lootusi ja ootusi.
Helsingis sai bussiga kippelt lennujaama ratsutatud ning lennukile rutatud.
Siinkohal peab mainima, et piloot tegi head tööd, ning lend sujus paremini kui Mart Mooraga vikerkaare tänaval kimades tavaliselt. Aga see selleks.
Helsingist jõudsime siis Londonisse (muuseas märgin ära, et reisikaaslasteks olid mul Magus Maret, Kelmikas Kristi ja Parim Priit). Londonis ei pidanudki kauem, kui paar tundi ootama, et USA-sse viiva lennuki pardale astuda.
Ka see lend sujus kenasti ning ka stjuardessid olid sõbralikud. Ja Ameeeerikas me lõpuks olimegi.
Esimesed sammud said tehtud Chicago viljakal maapinnal ning pikast reisist väsinud, otsustasime öö veeta lennujaamas. (kusjuures enne kui magama läksime, andsime Kristi Fredile pidulikult üle, et noored saaks kaotatud aja tasa teha).
Magusat und lennujaama pinkidel nautisime 5 tundi 8-st ja tegelt oli isegi p2ris hea kell 4 öösel tõusta, et minna check-in'i tegema.
Ette rutates mainin, et Chicagost kimasime meie Maretiga Floridasse, kus reisisime veidi ringi ja nautisime võrratult palavat ilma. Päris ägedate perede juures käisime ka. Inimesed, kes olid aastaid tagasi mitmeid aastaid raamatuid müünud ja nüüdseks väga edukateks saanud. Chillid inimesed need raamatumüügi tüübid.
Muuseas... Maretiga käisime isegi OOKEANIS ära... Ujusime koos delfiinide ja mõõkkaladega... skeeri shit if you would ask from Maret!
Ei, elu on ikka ilus, või vähemalt oli, kuna viimased päevad olen nüüd SalesSchoolis veetnud ja noo... saame siin vatti nii, et vähe ei ole. Samas päris palju ägedaid inimesi on sellel aastal raamatuid müüma tulnud ning päris ägedaid inimesi on meile rääkimas käinud, kuidas asju paremini teha ja rohkem raamatuid suvel müüa. Ühesõnaga funi saab ka, aga seda peamiselt töö kõrvalt.
BTW... kui kedagi huvitab, siis Ameeriklased on ikka rumalad nagu alati, aga sellest ma olen teile juba rääkinud.
Siinkohal tervitaks lõpetuseks veel kõiki neid, kes minust juba puudust tunnevad ja need kes veel ei tunne, noh sitta kah, Hakkate Tundma! :D
Teid tervitab Suure Maailma Direktor
Soon in theaters.........
Pean juba eos vabandama, et pole jõudnud teile kirjutada ja asjade käiguga kurssi viia ning ka praegu pole mul võimalik teile suurejoonelist sissejuhatust koos magusa marinaadiga kirjutada, seepärast peate paraku leppima vaid eelroaga.
Et natukenegi aimu anda, mis ma teen ja kus ma olen, siis alusan sellest, kui ma Eestist tuld tõmbasin.
Kui olete tähele pannud, siis peale 1. juunit muutus Eestimaa veidi rahulikumaks paigaks, kuna tõmbasin tuld USA-a poole. Vaikelt laevaga Helsingisse triivides pühkisin tolmu pükstelt ning vaatasin unistava pilguga tulevikku, pea täis lootusi ja ootusi.
Helsingis sai bussiga kippelt lennujaama ratsutatud ning lennukile rutatud.
Siinkohal peab mainima, et piloot tegi head tööd, ning lend sujus paremini kui Mart Mooraga vikerkaare tänaval kimades tavaliselt. Aga see selleks.
Helsingist jõudsime siis Londonisse (muuseas märgin ära, et reisikaaslasteks olid mul Magus Maret, Kelmikas Kristi ja Parim Priit). Londonis ei pidanudki kauem, kui paar tundi ootama, et USA-sse viiva lennuki pardale astuda.
Ka see lend sujus kenasti ning ka stjuardessid olid sõbralikud. Ja Ameeeerikas me lõpuks olimegi.
Esimesed sammud said tehtud Chicago viljakal maapinnal ning pikast reisist väsinud, otsustasime öö veeta lennujaamas. (kusjuures enne kui magama läksime, andsime Kristi Fredile pidulikult üle, et noored saaks kaotatud aja tasa teha).
Magusat und lennujaama pinkidel nautisime 5 tundi 8-st ja tegelt oli isegi p2ris hea kell 4 öösel tõusta, et minna check-in'i tegema.
Ette rutates mainin, et Chicagost kimasime meie Maretiga Floridasse, kus reisisime veidi ringi ja nautisime võrratult palavat ilma. Päris ägedate perede juures käisime ka. Inimesed, kes olid aastaid tagasi mitmeid aastaid raamatuid müünud ja nüüdseks väga edukateks saanud. Chillid inimesed need raamatumüügi tüübid.
Muuseas... Maretiga käisime isegi OOKEANIS ära... Ujusime koos delfiinide ja mõõkkaladega... skeeri shit if you would ask from Maret!
Ei, elu on ikka ilus, või vähemalt oli, kuna viimased päevad olen nüüd SalesSchoolis veetnud ja noo... saame siin vatti nii, et vähe ei ole. Samas päris palju ägedaid inimesi on sellel aastal raamatuid müüma tulnud ning päris ägedaid inimesi on meile rääkimas käinud, kuidas asju paremini teha ja rohkem raamatuid suvel müüa. Ühesõnaga funi saab ka, aga seda peamiselt töö kõrvalt.
BTW... kui kedagi huvitab, siis Ameeriklased on ikka rumalad nagu alati, aga sellest ma olen teile juba rääkinud.
Siinkohal tervitaks lõpetuseks veel kõiki neid, kes minust juba puudust tunnevad ja need kes veel ei tunne, noh sitta kah, Hakkate Tundma! :D
Teid tervitab Suure Maailma Direktor
Soon in theaters.........
Monday, September 8, 2008
6nnetus ei hyya tulles, hyyan ma, kui l2henen emadele, ehk et olen eba6nnetus.
Sellel n2dalal on nii pohhui, et ei viitsigi suurt midagi kirjutada. Ilmselt on syydi magamatus ja raske elu.
Eelmise n2dala peaesinejaks v6ib lugeda 1988 aasta cadillac eldorado, mis otsustas 2ra surra teadmata p6hjustel. Seega t88tan praegu rendiautogo. Sitta kah, juhtub ka parimates peredes.
Viimased myygip2evad on veel ees ja siis hakkab pihta deliverdamine. Proovin fookust paika saada, aga m2rgade ilmadega on see veidi keerulisem, v2hemalt tundub.
Tegelikult on vihmast ka pohhui, vot nii k6va mees olen. Autoga t88d tehes vaatan aknast v2lja umbes sada korda, ja kui ongi vihmane, siis pole midagi parata, sukeldun vihma sisse nagu vana fekalist anekdoodis... M2rja ilmaga on kohati isegi p2ris 2ge t88tada... selline vaheldus v6i midagi + saab emadega teed juua, kui tuju peaks tekkima.
Selle n2dala parim lugu tuleb j2llegi Hansult. Nimelt see mees ikka ei v2si yllatamast. Juhtus siis nii, et laup2eva 88sel ootan meest koju, aga pole teda kusagilt veel n2ha. Ja ei n2inudki tollel p2eval, kuna j2in lihtsalt enne magama. Hommikul kui ma silmad lahti tegin, oli Hans oma voodis ja magas hambad laiali. Kysisin siis kohe, et kus karu pe---s sa siis olid eile. Ja mida ma kuulen... "noo ma m6tlesin, et v6iks midagi rutiinivaba teha. Mingid emad r22kisid mulle maal, et lehmad magfavasd pystijalu ja et neid on v6imalik ymber lykata... No mina nagu noor mees ikka... huvi on, miks mitte, lendasin peale t88d kohe karjamaid rappima. Leidsin isegi paar tykki, aga krt lehmad ei maganud. ei saanudki nahhui neid ymber lykata. Peale selle eksisin veel veidi 2ra ka, aga pole hullu... juhtub ka parimates peredes."
Yldiselt mul vist midagi v2ga funi sellel n2dalal ei juhtunudki, aga see-eest sunday meetingul k2isime me Chicago towntownis vaatamisv22rsustega tutvumas ning olime isegi maailma k6rguselt kolmanda pilvel6hkuja otsas, nautisime vaadet ja roppe nalju.
Suhteliselt fun oli isegi, midagi teistmoodi, kuigi kuna majad ymberringi olid ka v2hemalt 60 korruse ringis, ei olnud efekt yldse nii k6va, kui ma lootsin...
Yldiselt tahaksi t2na 2ra magama minna ja ei viitsi teile siin v2ga kirjutada.
Tahtsin lihtsalt juhtida teie m6tted sellele, et me oleme praegu muutumas nendeks, kes me oleme homme ning seet6ttu kysingi, et kas te olete selle suunaga rahul?
Mina kavatsen igatahes magama 2ra minna, et homme olla j2lle oma piirkonna k6ige k6vem vend. T88d tuleb teha, sest et t88 tegi ahvist hobuse.
Olge siis h2sti tublid tydrukud ning tehke k6ike seda, mida ka mina teeksin.
NB! tulen tagasi 30. sept lennuga, ehk siis peaksin j6udma 1-2 oktoobril. Pange 6lletoobrid valmis ning hakake bacardit varuma.
Quitters never win and winner never quit!
Yours truly,
Winner.
Eelmise n2dala peaesinejaks v6ib lugeda 1988 aasta cadillac eldorado, mis otsustas 2ra surra teadmata p6hjustel. Seega t88tan praegu rendiautogo. Sitta kah, juhtub ka parimates peredes.
Viimased myygip2evad on veel ees ja siis hakkab pihta deliverdamine. Proovin fookust paika saada, aga m2rgade ilmadega on see veidi keerulisem, v2hemalt tundub.
Tegelikult on vihmast ka pohhui, vot nii k6va mees olen. Autoga t88d tehes vaatan aknast v2lja umbes sada korda, ja kui ongi vihmane, siis pole midagi parata, sukeldun vihma sisse nagu vana fekalist anekdoodis... M2rja ilmaga on kohati isegi p2ris 2ge t88tada... selline vaheldus v6i midagi + saab emadega teed juua, kui tuju peaks tekkima.
Selle n2dala parim lugu tuleb j2llegi Hansult. Nimelt see mees ikka ei v2si yllatamast. Juhtus siis nii, et laup2eva 88sel ootan meest koju, aga pole teda kusagilt veel n2ha. Ja ei n2inudki tollel p2eval, kuna j2in lihtsalt enne magama. Hommikul kui ma silmad lahti tegin, oli Hans oma voodis ja magas hambad laiali. Kysisin siis kohe, et kus karu pe---s sa siis olid eile. Ja mida ma kuulen... "noo ma m6tlesin, et v6iks midagi rutiinivaba teha. Mingid emad r22kisid mulle maal, et lehmad magfavasd pystijalu ja et neid on v6imalik ymber lykata... No mina nagu noor mees ikka... huvi on, miks mitte, lendasin peale t88d kohe karjamaid rappima. Leidsin isegi paar tykki, aga krt lehmad ei maganud. ei saanudki nahhui neid ymber lykata. Peale selle eksisin veel veidi 2ra ka, aga pole hullu... juhtub ka parimates peredes."
Yldiselt mul vist midagi v2ga funi sellel n2dalal ei juhtunudki, aga see-eest sunday meetingul k2isime me Chicago towntownis vaatamisv22rsustega tutvumas ning olime isegi maailma k6rguselt kolmanda pilvel6hkuja otsas, nautisime vaadet ja roppe nalju.
Suhteliselt fun oli isegi, midagi teistmoodi, kuigi kuna majad ymberringi olid ka v2hemalt 60 korruse ringis, ei olnud efekt yldse nii k6va, kui ma lootsin...
Yldiselt tahaksi t2na 2ra magama minna ja ei viitsi teile siin v2ga kirjutada.
Tahtsin lihtsalt juhtida teie m6tted sellele, et me oleme praegu muutumas nendeks, kes me oleme homme ning seet6ttu kysingi, et kas te olete selle suunaga rahul?
Mina kavatsen igatahes magama 2ra minna, et homme olla j2lle oma piirkonna k6ige k6vem vend. T88d tuleb teha, sest et t88 tegi ahvist hobuse.
Olge siis h2sti tublid tydrukud ning tehke k6ike seda, mida ka mina teeksin.
NB! tulen tagasi 30. sept lennuga, ehk siis peaksin j6udma 1-2 oktoobril. Pange 6lletoobrid valmis ning hakake bacardit varuma.
Quitters never win and winner never quit!
Yours truly,
Winner.
Sunday, August 31, 2008
Taaskord on suvi kui vana sigull kihutamas oma viimasesse kurvi, et v6tta asfaltist v2lja viimast, ehk n2dal nr. 12
Kui Targo esmasp2eval esimest korda oma uude linna j6udis, olid inimesed juba kodust jalga lasknud.
See n2dal algas tegelikult p2ris huvitavalt. Nimelt, kui ma j6udsin oma uude unistuste linna, siis 8eldi mulle, et ma ei saa seal myygiluba, kuna alustasin myymist liiga varakult ja nii ei l2he see mitte teps. Et mitte kergelt alla anda, kirjutasin linna administraatorile seletuskirja koos p6hjendustega, miks ma siiski peaksin saama selle loa, sest et mina nii kergelt alla ei anna. "Mulle n2kku ei nikuta" - ytles Joomahull oma p2evaraamatus ning nii tundsin ka mina. Mina, Suure Maailma Direktor, olen tulnud siia Euroopast ning kindlasti olen ma teeninud endale 2ra ka teise v6imaluse, n2itamaks, kui tubli ja hea ma siiski olen.
Paraku pole ma sellest administraatorist siiani kuulnud.
Sitta sellega, arvasin ma ning pidades Veiko Roosiga (1 minu suurtest iidolitest, kes on myynud raamatuid juba 7 suve ning juhendab nyyd nooremaid raamatujyngreid) pisukest aru, leidsime me mulle sobiva linna, kus alustada t88 tegemist.
K6ik ei l2inud p2ris nii libedalt kui ma lootsin, pigem ebalibedalt, kuna olles seal olnud ainult tunnike, sain ma tuttavaks juba konstaabel murjaniga, kes ilmus kohale parasjagu siis, kui yhe emaga maha olin istunud. Konstaabel juhtus olema peast veits kaabel ning r22kis paraku ka sademetega. Murjan kurtis, et juba oli keegi helistanud neile ning kurtnud, et ma teps mitte ei lepi EI ga. Noh tegelikult lepin kyll, aga mitte enne, kui inimene on aru saanud, et mida ma teen. Seega sain ma hoiatuse ning ema, kellega ma olin parasjagu just maha istunud, teavitas p2rast konstaabliga kohtumist, et ka tema ei ole huvitatud raamatutest ning soovis mulle head p2eva.
Tegin r66msalt t88d edasi ning sain sellel p2eval veel kaks korda menti. Juhtub ka parimatega, ma arvan. Kolmandal korral kutsus menti sama ahv, kes esimeselgi korral seda teinud oli. P6hjendus puudus.
Muidu oli aga p2ris vahva n2dal ning tegin k6vasti t88d, nagu mulle juba kombeks on saanud.
Reedel 6ppisin p2ris palju hispaania keelt isegi, kuna kohtasin p2ris palju mex-e
Hola, como es das to?
Tu madre esta de casa?
mucho custo!
Mi nombre es Targo i
soi es studiente de Europa.
a mi hablas espaniol pukito. :D
tu hablas ingles?
kui vasuseks oli SI, siis r22kisin nendega inglise keeles edasi ning kysisin isegi majja, aga kui vastus oli No, siis r22kisin edasi eesti keeles ja n2itasin neile raamatuid. Vahest proovisin ka kedagi teist uksele saada, kes inglise keelt oskas ning palusin teda t6lgiks.
Kuigi n2dal oli p2ris raske, arvan ma, et ma 6ppisin sellest v2ga palju. Igas asjas tuleb leida midagi head, v2hemalt seda 6pib siit programmist, kui mitte midagi muud kylge ei j22.
Laup2eval muuseas tegime Hansuga v6istluse, et kumb kogub peredelt rohkem sporditarbeid. Loomulikult mina v6itsin, kuna tyyp unustas yleyldse kysida ning osad emad olevat tundunud ka liiga kurjad, ehk et nendelt ta lihtsalt ei julgenud kysida. Seevastu sain minaaga igasugu tr2na:
1 rula
1 korvpalli
1 pesapalli ja pesapalli kurika, mis oli 40 aastat vana
1 jalgpalli, mis oli peaaegu uus ja v2ga k6va pall btw
sain ka yhe golfikepi ja yhe golfipalli
yhe sirmi
2 nokamytsi
ning isegi yhe basseinis m2ngimiseks m6eldud ameerikajalgpalli.
Yhes6naga p2ris palju sodi :D
Ja Ylari Tederiga tegin ka yhe v6istluse. Nimelt selle peale, kes suudab rohkemate emadega n2dala jooksul maha istuda. Kaotaja kohustuseks sai Gatlinburis teisele yhe 6htu joogid v2lja teha.
Paraku v6itsin mina, 64:73
nii et nyyd saan v2hemalt korra ennast tasuta pildituks juua ja oma vanemad uhkust tundma panna, et kyll neil on ikka tore poeg. Samas... kingitud hobuse suhu ei vaadata :D
Kuna t2na tahan varem magama saada, siis ma teile rohkem midagi ei kirjutagi, soovin teile ainult ilusaid ilmasid ning tervitan ennast teie poolt. Te olete superlahedad ning ma armastan teid k6ige rohkem. Vahest isegi rohkem kui iseennast, aga selle yle pean ma endaga veel k6vasti aru pidama. Ma ei taha ju olla arulage, nagu need inimesed enamuses siin minu ymber on.
Success doesn't suck, but some people do! I don't
See n2dal algas tegelikult p2ris huvitavalt. Nimelt, kui ma j6udsin oma uude unistuste linna, siis 8eldi mulle, et ma ei saa seal myygiluba, kuna alustasin myymist liiga varakult ja nii ei l2he see mitte teps. Et mitte kergelt alla anda, kirjutasin linna administraatorile seletuskirja koos p6hjendustega, miks ma siiski peaksin saama selle loa, sest et mina nii kergelt alla ei anna. "Mulle n2kku ei nikuta" - ytles Joomahull oma p2evaraamatus ning nii tundsin ka mina. Mina, Suure Maailma Direktor, olen tulnud siia Euroopast ning kindlasti olen ma teeninud endale 2ra ka teise v6imaluse, n2itamaks, kui tubli ja hea ma siiski olen.
Paraku pole ma sellest administraatorist siiani kuulnud.
Sitta sellega, arvasin ma ning pidades Veiko Roosiga (1 minu suurtest iidolitest, kes on myynud raamatuid juba 7 suve ning juhendab nyyd nooremaid raamatujyngreid) pisukest aru, leidsime me mulle sobiva linna, kus alustada t88 tegemist.
K6ik ei l2inud p2ris nii libedalt kui ma lootsin, pigem ebalibedalt, kuna olles seal olnud ainult tunnike, sain ma tuttavaks juba konstaabel murjaniga, kes ilmus kohale parasjagu siis, kui yhe emaga maha olin istunud. Konstaabel juhtus olema peast veits kaabel ning r22kis paraku ka sademetega. Murjan kurtis, et juba oli keegi helistanud neile ning kurtnud, et ma teps mitte ei lepi EI ga. Noh tegelikult lepin kyll, aga mitte enne, kui inimene on aru saanud, et mida ma teen. Seega sain ma hoiatuse ning ema, kellega ma olin parasjagu just maha istunud, teavitas p2rast konstaabliga kohtumist, et ka tema ei ole huvitatud raamatutest ning soovis mulle head p2eva.
Tegin r66msalt t88d edasi ning sain sellel p2eval veel kaks korda menti. Juhtub ka parimatega, ma arvan. Kolmandal korral kutsus menti sama ahv, kes esimeselgi korral seda teinud oli. P6hjendus puudus.
Muidu oli aga p2ris vahva n2dal ning tegin k6vasti t88d, nagu mulle juba kombeks on saanud.
Reedel 6ppisin p2ris palju hispaania keelt isegi, kuna kohtasin p2ris palju mex-e
Hola, como es das to?
Tu madre esta de casa?
mucho custo!
Mi nombre es Targo i
soi es studiente de Europa.
a mi hablas espaniol pukito. :D
tu hablas ingles?
kui vasuseks oli SI, siis r22kisin nendega inglise keeles edasi ning kysisin isegi majja, aga kui vastus oli No, siis r22kisin edasi eesti keeles ja n2itasin neile raamatuid. Vahest proovisin ka kedagi teist uksele saada, kes inglise keelt oskas ning palusin teda t6lgiks.
Kuigi n2dal oli p2ris raske, arvan ma, et ma 6ppisin sellest v2ga palju. Igas asjas tuleb leida midagi head, v2hemalt seda 6pib siit programmist, kui mitte midagi muud kylge ei j22.
Laup2eval muuseas tegime Hansuga v6istluse, et kumb kogub peredelt rohkem sporditarbeid. Loomulikult mina v6itsin, kuna tyyp unustas yleyldse kysida ning osad emad olevat tundunud ka liiga kurjad, ehk et nendelt ta lihtsalt ei julgenud kysida. Seevastu sain minaaga igasugu tr2na:
1 rula
1 korvpalli
1 pesapalli ja pesapalli kurika, mis oli 40 aastat vana
1 jalgpalli, mis oli peaaegu uus ja v2ga k6va pall btw
sain ka yhe golfikepi ja yhe golfipalli
yhe sirmi
2 nokamytsi
ning isegi yhe basseinis m2ngimiseks m6eldud ameerikajalgpalli.
Yhes6naga p2ris palju sodi :D
Ja Ylari Tederiga tegin ka yhe v6istluse. Nimelt selle peale, kes suudab rohkemate emadega n2dala jooksul maha istuda. Kaotaja kohustuseks sai Gatlinburis teisele yhe 6htu joogid v2lja teha.
Paraku v6itsin mina, 64:73
nii et nyyd saan v2hemalt korra ennast tasuta pildituks juua ja oma vanemad uhkust tundma panna, et kyll neil on ikka tore poeg. Samas... kingitud hobuse suhu ei vaadata :D
Kuna t2na tahan varem magama saada, siis ma teile rohkem midagi ei kirjutagi, soovin teile ainult ilusaid ilmasid ning tervitan ennast teie poolt. Te olete superlahedad ning ma armastan teid k6ige rohkem. Vahest isegi rohkem kui iseennast, aga selle yle pean ma endaga veel k6vasti aru pidama. Ma ei taha ju olla arulage, nagu need inimesed enamuses siin minu ymber on.
Success doesn't suck, but some people do! I don't
Tuesday, August 26, 2008
Piisav, et m6juda meestele, kuid m6eldud siiski naistele! (Targo Holstingu ainetel)
xaxaxa mis toimub?
M6tlesin, et kirjutan teile siis vahelduse m6ttes midagi... sellel n2dalal j2i natukene hilja peale, sest et p2ris kiire nv oli.
Yldiselt tahaks alustada t2nasest p2evast.
Kohtasin siis p2eval s6na otses m6ttes yhte pedet. Muidu oli chill vend, aga veits palju l6ik kylge :D
Igatahes selgitasin talle, et ma olen hetero ja l2ksin minema. Tyyp otsis mu paar tundi hiljem ylesse ja andis oma visiitkaardi ning ytles, et kui mul midagi peaks vaja minema, et siis teada annaksin talle. Nii et poisid, kui kellelgi pysisuhet on vaja ja keda seiklejad ei huvita ning kes ei vasta ka vastamata k6nedele, siis mul on k2pp sees, kysige ainult, kui vaja peaks minema.
Viimastest n2dalatest nii palju, et p2ris suured challanged on olnud.
Kuna Suve alguses hakkasid Tanel J2ppineni turfilt liikuma laiali meilid, et 2rge r22kige tugeva aktsendiga euroopa tudengitega, kes kysivad laste kohta, vaid helistage hoopis politseisse, siis sai sellega ikka palju nalja... jah, need kirjad j6udsid minu piirkonda v2lja ning seet6ttu sain p2ris palju n2kku inimeste k2est ja p2ris palju sai ka mentidega r22kida, kuna inimesed olid scared.
Teiselt poolt tegi aga PR-iga head t88d Hans Kullama, kes oli inimestega ehk veidi otsekohesem, kui oleks pidanud olema ning hirmutas neid oma kysimustega laste kohta... ka 6htupimeduses. T2nu sellele j2in ma yhes linnas ka permitist ilma, kuna tyybid arvasid, et see olen mina.
Mingi mendiga j2rjekordselt juttu puhudes, mainis ta, et ma teen midagi valesti, et ma nii palju menti saan, et inimesed pidavat tihti menti helistama seal piirkonnas, kus ma parasjagu olin... paraku tegin ma seal ainult callbacke ja polnud seal piirkonnas olnud yle kuu aja juba... mainisin siis talle, et tegelt on 1 eestlane veel siin, et 2kki tema kohta helistatakse. Politseinik tegi veidi m6tliku n2o ja kysis, et kas Hansul on sinine mikrobuss v2... noogutasin n6ustumise m2rgiks. mispeale ment mainis, et ta on seda tyypi korduvalt taga ajanud maal, aga pole veel k2tte saanud.
Meil siin ikka nalja saab.
T88tasin eelmisel n2dalal 5 erinevas linnas ja 3 st neist visati mind v2lja. Attitude on hea :D
Iga suvi on erinev, selle koha pealt on neil 6igus. See suvi on ikka hoopis teistsugune ja hoopis teised raskused ja katsumused on. Aga mis ei tapa, see teeb tugevamaks ning 6ppinud olen ma siit sellel aastal kyll ikka v2ga palju.
Peale selle kohtasin eelmisel n2dalal kaks korda mingit menti, kes lubas mu kukeks teha ja auto 2ra v6tta ja 2ra tappa ja vangi panna ja m6ned ilusad lubadused olid veel, aga kuna seda blogi loevad mu v2ikesed f2nnid ka, siis ma neid rohkem ei kirjeldaks. Teie rahustamiseks v6in 8elda, et mu tagala on h2sti kaitstud, kui te aru saate, mida ma m6tlen :D
Yldiselt on kell palju juba ning l6petuseks tervitaks k6iki oma s6pru ja kallimaid ja emasid ja isasid ning soovin teile meeldivat n2dalat ja tervitaks ka Maret Saati, kuna muidu ta solvub, et teda eraldi v2lja ei toodud.
Olge siis mu nummikad edasi ning tehke palju lollusi.
T88le isamaa nimel!
Armastusega,
Iluspoiss
M6tlesin, et kirjutan teile siis vahelduse m6ttes midagi... sellel n2dalal j2i natukene hilja peale, sest et p2ris kiire nv oli.
Yldiselt tahaks alustada t2nasest p2evast.
Kohtasin siis p2eval s6na otses m6ttes yhte pedet. Muidu oli chill vend, aga veits palju l6ik kylge :D
Igatahes selgitasin talle, et ma olen hetero ja l2ksin minema. Tyyp otsis mu paar tundi hiljem ylesse ja andis oma visiitkaardi ning ytles, et kui mul midagi peaks vaja minema, et siis teada annaksin talle. Nii et poisid, kui kellelgi pysisuhet on vaja ja keda seiklejad ei huvita ning kes ei vasta ka vastamata k6nedele, siis mul on k2pp sees, kysige ainult, kui vaja peaks minema.
Viimastest n2dalatest nii palju, et p2ris suured challanged on olnud.
Kuna Suve alguses hakkasid Tanel J2ppineni turfilt liikuma laiali meilid, et 2rge r22kige tugeva aktsendiga euroopa tudengitega, kes kysivad laste kohta, vaid helistage hoopis politseisse, siis sai sellega ikka palju nalja... jah, need kirjad j6udsid minu piirkonda v2lja ning seet6ttu sain p2ris palju n2kku inimeste k2est ja p2ris palju sai ka mentidega r22kida, kuna inimesed olid scared.
Teiselt poolt tegi aga PR-iga head t88d Hans Kullama, kes oli inimestega ehk veidi otsekohesem, kui oleks pidanud olema ning hirmutas neid oma kysimustega laste kohta... ka 6htupimeduses. T2nu sellele j2in ma yhes linnas ka permitist ilma, kuna tyybid arvasid, et see olen mina.
Mingi mendiga j2rjekordselt juttu puhudes, mainis ta, et ma teen midagi valesti, et ma nii palju menti saan, et inimesed pidavat tihti menti helistama seal piirkonnas, kus ma parasjagu olin... paraku tegin ma seal ainult callbacke ja polnud seal piirkonnas olnud yle kuu aja juba... mainisin siis talle, et tegelt on 1 eestlane veel siin, et 2kki tema kohta helistatakse. Politseinik tegi veidi m6tliku n2o ja kysis, et kas Hansul on sinine mikrobuss v2... noogutasin n6ustumise m2rgiks. mispeale ment mainis, et ta on seda tyypi korduvalt taga ajanud maal, aga pole veel k2tte saanud.
Meil siin ikka nalja saab.
T88tasin eelmisel n2dalal 5 erinevas linnas ja 3 st neist visati mind v2lja. Attitude on hea :D
Iga suvi on erinev, selle koha pealt on neil 6igus. See suvi on ikka hoopis teistsugune ja hoopis teised raskused ja katsumused on. Aga mis ei tapa, see teeb tugevamaks ning 6ppinud olen ma siit sellel aastal kyll ikka v2ga palju.
Peale selle kohtasin eelmisel n2dalal kaks korda mingit menti, kes lubas mu kukeks teha ja auto 2ra v6tta ja 2ra tappa ja vangi panna ja m6ned ilusad lubadused olid veel, aga kuna seda blogi loevad mu v2ikesed f2nnid ka, siis ma neid rohkem ei kirjeldaks. Teie rahustamiseks v6in 8elda, et mu tagala on h2sti kaitstud, kui te aru saate, mida ma m6tlen :D
Yldiselt on kell palju juba ning l6petuseks tervitaks k6iki oma s6pru ja kallimaid ja emasid ja isasid ning soovin teile meeldivat n2dalat ja tervitaks ka Maret Saati, kuna muidu ta solvub, et teda eraldi v2lja ei toodud.
Olge siis mu nummikad edasi ning tehke palju lollusi.
T88le isamaa nimel!
Armastusega,
Iluspoiss
Sunday, August 17, 2008
Kaks surnud, kolm on veel minna.
Nonii nahhui.
Kaks n2dalat minu elust on j2lle surnud ja surid hea asja nimel. Koos n2dalatega suri ka mu starter, et minna romula v2ravatest l2bi, oma kadunud s6prade juurde. Pole hullu, sinna l2ks ka yks rehv, nii et kindlasti ei tunne ta seal ennast nii yksikuna esiti, s6brad on ju alati koos. Selle v6rra sai aga minu Cadillac uued tuurid endasse ning lippab nyyd kui tuhatnelja l2bi v2ikelinnade, et olla mulle ustavaks kaaslaseks nendel 13 tunnistel t88p2evadel.
Tegelikult on elu ikka ilus. Emad on s6bralikud ning armastavad minu suurep2rast v2limust ning kelmikat aktsenti. Isad on s6bralikud, kuna ma ei raiska nende aega r22kides haridusest, vaid lahutan hoopis nende naiste meeli ja tekitan neile hea tuju. Lapsed on 6nnelikud, kuna nad saavad endale ilgelt head raamatud ja minul on n2os naeratus suur, kuna mina k6nnin minema ju tsekiga, mis tuleb minu taskusse nende pangaarvelt.
Elu on v6rratu, kuna t2na tegime yhe teise organisatsiooniga koos miitingu ning m2ngisime isegi v6rku. P2ris hea vaheldus, kuna saime ka ujumas k2ia ning niisama suvalist juttu suust v2lja ajada, et seltsis segasem ja l6busam oleks.
Elu on fantastiline, kuna aeg lendab nii kiiresti ning ma tunnen, et ma 6pin iga p2evaga midagi uut. Mis tundub v6ib-olla esialgu uskumatu, kuid nii see on... Midagi uut j22b iga p2ev mulle kahe k6rva vahele kinni ning seda on hea t6deda. Pealegi pole enam kaua aega j22nud, nii et tuleb k6vasti vaeva n2ha, et viimastest n2dalatest v6tta v2lja viimast.
Elu on seiklus, kuna iga p2ev kohtun uute ja huvitavate inimestega, nii heas kui ka halvas m6ttes. Ma ei saa neid muidugi syydistada, et nad vahest uksele tulles kurjad on. Kui keegi nii palju positiivsema ellu suhtumisega tyyp tuleks minu ukse taha... Aga mis teha. L2bi raskuste t2htede poole minnes v6ibki vahest komistada elu hammasrataste vahele j22nud tompide otsa, keda aeg on purenud ja kellele jumalad k6rge kaarega on p2he kusenud. Elu on ikka seiklus...
Ja pealegi on elu meie k6ige pikem kogemus, mille me siit ilmast endaga kaasa saame haarata. Nautigem seda aega, mis meil siin antud on, kuna aeg ei seisata, et anda teile v6imalus puhkamiseks. Elu l2heb edasi andes teile igal sekundil v6imaluse anda endast parim ning v6tta elult mis v6tta annab.
Aga et teil meelt r66msamaks teha, siis r22gin teile yhe toreda loo ka.
Kui ma eelmisel aastal pidin Tanelit igas postituses tema soovil mainima, siis sellel aastal on k6ik teisiti. Sellel aastal on mul ju roommate-iks Hans ning temaga ikka juhtub.
Nt. sellel n2dalal leidis ta oma tee ajalehte, mitte sellep2rast, et ta nii 2ge oleks, vaid hoopis sellep2rast, et ta on nii ebapopulaarne ja ebas6bralik, ajades emad mitte kiima vaid 2revaks.
Nimelt juhtus nii, et Hans poiss ajas marru mingi suvalise tyybi, keda ta isegi ei approachinud, kuna tolgusel ei olnud lapsi... Kutt sai vist selle peale vihaseks, ning kutsus Hansule politsei. Esimesel korral oli ment s6bralik ja ajas niisama juttu Hans poisiga ning lasi tal vabalt minna.
Olles teinud paar j2rgnevat koputust, ilmus aga mingi ment uuesti v2lja ja oli sellel korral veidi t6sisem. Teatades talle p2rast pisukest arupidamist jaoskonnaga, et paraku j22b ta oma myygiloast ilma ning peab lahkuma. J2rgneval p2eval ilmus ajalehes nupuke. Meie linnas k2is eile ringi mingi tyyp euroopast, kes kysis laste kohta ning v2itis, et ta myyb raamatuid. Paraku oli tyyp p2ris kahtlane. Politsei kommentaar oli j2rgnev: "ah kuu aega tagasi mingi tyyp taotles jah raamatute myygiks luba, me t2pselt ei teagi mis vend ta on, aga loa me talle andsime. Eile v6tsime talt loa 2ra, aga see on suht savi, kuna tal oleks luba kahe p2eva p2rast nagunii kehtivuse kaotanud."
:)
BTW ei kirjutanud teile eelmisel n2dalal mitte seet6ttu, et mul teist ilgelt kopp ees oleks, vaid et meil oli eelmisel n2dalal p2ris korralik torm siin. Polnud vahepeal elektrit ega midagi. Hommikul majast v2lja minnes avanes 2ge vaatepilt, sest et pooled puud oli t2navatele murdunud ja teed olid suhteliselt h6ivatud. M6ned puud olid autode peale isegi kukkunud ning need meeldivateks v6ileibadeks muutnud. L2bi laburyndistunud t2navate sai ikkagi k6ige kiuste t88le seigeldud ning emadega mesijuttu aetud. Paraku l2ks tormi t6ttu meil modem pekki ja pereema ei osanud uut osta, ostes kord uue koos ruuteriga ja siis ohkides, et nii kallis on ja et netifirma on talle tegelikult ikka yhe v6lgu ja nii ta v6itleski iga dollari p2rast, saades kaks n2dalat hiljem 20 dollari v6rra odavamalt omale uue modemi... Sometimes you have to be special JUST TO BE. votnii
Sellel n2dalal teile pilte vahelduse m6ttes ei postitaks, aga havi soovil ja hane k2sul tahaks teie pilte kyll siin n2ha ning veidi rohkem v6iksite kommentaare ka j2tta, et ma teie tegemistest ka rohkem halli aimu saaks.
Yldiselt tahaks ennast j2llegi teie poolt t2nada ja soovida teile meeldivat suve l6ppu, kuna sinna on veel ainult m6ned n2dalad aega.
Olge siis tupsununnud ning tehke ikka palju lollusi, siis on mul tagasi tulles ka midagi p6nevat teilt kuulata.
J2llen2gemiseni politseikroonikas,
Teid tervitades Liivimaa Parim Ratsutaja.
Kaks n2dalat minu elust on j2lle surnud ja surid hea asja nimel. Koos n2dalatega suri ka mu starter, et minna romula v2ravatest l2bi, oma kadunud s6prade juurde. Pole hullu, sinna l2ks ka yks rehv, nii et kindlasti ei tunne ta seal ennast nii yksikuna esiti, s6brad on ju alati koos. Selle v6rra sai aga minu Cadillac uued tuurid endasse ning lippab nyyd kui tuhatnelja l2bi v2ikelinnade, et olla mulle ustavaks kaaslaseks nendel 13 tunnistel t88p2evadel.
Tegelikult on elu ikka ilus. Emad on s6bralikud ning armastavad minu suurep2rast v2limust ning kelmikat aktsenti. Isad on s6bralikud, kuna ma ei raiska nende aega r22kides haridusest, vaid lahutan hoopis nende naiste meeli ja tekitan neile hea tuju. Lapsed on 6nnelikud, kuna nad saavad endale ilgelt head raamatud ja minul on n2os naeratus suur, kuna mina k6nnin minema ju tsekiga, mis tuleb minu taskusse nende pangaarvelt.
Elu on v6rratu, kuna t2na tegime yhe teise organisatsiooniga koos miitingu ning m2ngisime isegi v6rku. P2ris hea vaheldus, kuna saime ka ujumas k2ia ning niisama suvalist juttu suust v2lja ajada, et seltsis segasem ja l6busam oleks.
Elu on fantastiline, kuna aeg lendab nii kiiresti ning ma tunnen, et ma 6pin iga p2evaga midagi uut. Mis tundub v6ib-olla esialgu uskumatu, kuid nii see on... Midagi uut j22b iga p2ev mulle kahe k6rva vahele kinni ning seda on hea t6deda. Pealegi pole enam kaua aega j22nud, nii et tuleb k6vasti vaeva n2ha, et viimastest n2dalatest v6tta v2lja viimast.
Elu on seiklus, kuna iga p2ev kohtun uute ja huvitavate inimestega, nii heas kui ka halvas m6ttes. Ma ei saa neid muidugi syydistada, et nad vahest uksele tulles kurjad on. Kui keegi nii palju positiivsema ellu suhtumisega tyyp tuleks minu ukse taha... Aga mis teha. L2bi raskuste t2htede poole minnes v6ibki vahest komistada elu hammasrataste vahele j22nud tompide otsa, keda aeg on purenud ja kellele jumalad k6rge kaarega on p2he kusenud. Elu on ikka seiklus...
Ja pealegi on elu meie k6ige pikem kogemus, mille me siit ilmast endaga kaasa saame haarata. Nautigem seda aega, mis meil siin antud on, kuna aeg ei seisata, et anda teile v6imalus puhkamiseks. Elu l2heb edasi andes teile igal sekundil v6imaluse anda endast parim ning v6tta elult mis v6tta annab.
Aga et teil meelt r66msamaks teha, siis r22gin teile yhe toreda loo ka.
Kui ma eelmisel aastal pidin Tanelit igas postituses tema soovil mainima, siis sellel aastal on k6ik teisiti. Sellel aastal on mul ju roommate-iks Hans ning temaga ikka juhtub.
Nt. sellel n2dalal leidis ta oma tee ajalehte, mitte sellep2rast, et ta nii 2ge oleks, vaid hoopis sellep2rast, et ta on nii ebapopulaarne ja ebas6bralik, ajades emad mitte kiima vaid 2revaks.
Nimelt juhtus nii, et Hans poiss ajas marru mingi suvalise tyybi, keda ta isegi ei approachinud, kuna tolgusel ei olnud lapsi... Kutt sai vist selle peale vihaseks, ning kutsus Hansule politsei. Esimesel korral oli ment s6bralik ja ajas niisama juttu Hans poisiga ning lasi tal vabalt minna.
Olles teinud paar j2rgnevat koputust, ilmus aga mingi ment uuesti v2lja ja oli sellel korral veidi t6sisem. Teatades talle p2rast pisukest arupidamist jaoskonnaga, et paraku j22b ta oma myygiloast ilma ning peab lahkuma. J2rgneval p2eval ilmus ajalehes nupuke. Meie linnas k2is eile ringi mingi tyyp euroopast, kes kysis laste kohta ning v2itis, et ta myyb raamatuid. Paraku oli tyyp p2ris kahtlane. Politsei kommentaar oli j2rgnev: "ah kuu aega tagasi mingi tyyp taotles jah raamatute myygiks luba, me t2pselt ei teagi mis vend ta on, aga loa me talle andsime. Eile v6tsime talt loa 2ra, aga see on suht savi, kuna tal oleks luba kahe p2eva p2rast nagunii kehtivuse kaotanud."
:)
BTW ei kirjutanud teile eelmisel n2dalal mitte seet6ttu, et mul teist ilgelt kopp ees oleks, vaid et meil oli eelmisel n2dalal p2ris korralik torm siin. Polnud vahepeal elektrit ega midagi. Hommikul majast v2lja minnes avanes 2ge vaatepilt, sest et pooled puud oli t2navatele murdunud ja teed olid suhteliselt h6ivatud. M6ned puud olid autode peale isegi kukkunud ning need meeldivateks v6ileibadeks muutnud. L2bi laburyndistunud t2navate sai ikkagi k6ige kiuste t88le seigeldud ning emadega mesijuttu aetud. Paraku l2ks tormi t6ttu meil modem pekki ja pereema ei osanud uut osta, ostes kord uue koos ruuteriga ja siis ohkides, et nii kallis on ja et netifirma on talle tegelikult ikka yhe v6lgu ja nii ta v6itleski iga dollari p2rast, saades kaks n2dalat hiljem 20 dollari v6rra odavamalt omale uue modemi... Sometimes you have to be special JUST TO BE. votnii
Sellel n2dalal teile pilte vahelduse m6ttes ei postitaks, aga havi soovil ja hane k2sul tahaks teie pilte kyll siin n2ha ning veidi rohkem v6iksite kommentaare ka j2tta, et ma teie tegemistest ka rohkem halli aimu saaks.
Yldiselt tahaks ennast j2llegi teie poolt t2nada ja soovida teile meeldivat suve l6ppu, kuna sinna on veel ainult m6ned n2dalad aega.
Olge siis tupsununnud ning tehke ikka palju lollusi, siis on mul tagasi tulles ka midagi p6nevat teilt kuulata.
J2llen2gemiseni politseikroonikas,
Teid tervitades Liivimaa Parim Ratsutaja.
Subscribe to:
Posts (Atom)