WEEK 5 ehk Tegin oma ema nimel kõvasti tööd

Ei viitsi pikka sissejuhatust teha ja seetõttu lahendan selle ühe lausega. Ema, ma tõin selle auhinna koju ära!

Just nii! See nädal oli siis emale pühendatud ja eesmärgiks oli saada rohkem kliente, kui ma selle aasta jooksul olen parimal nädalal saanud. Sain vist kolmandal nädalal 23 klienti ning seetõttu oli vaja vähemalt 24 saada. 24 asemel sain ma 25. Villu ütleks selle peale - "POLE PAHA!".

Pole paha küll jah, aga ega see kergelt ei tulnud. Võtsin enda eesmärgiks saada tegelikult 30 klienti, kuid nädala algus ei lubanud nii palju. Sain esmaspäeval 3 klienti ja teisipäeval 4. Mõtlesin korra, et krt, kui nii edasi läheb, siis ei tulegi ära. Mis ma siis teen? Kas ütlen emale: "sorry, ei tulnud välja"? Siis rääkisin veidi Veiko Roosiga, kes on meie grupi liider siin Southwesternis ning ta andis mulle paar head nippi. Järgmistel päevadel sain kohe 6 klienti ning usk auhinna võitmisse tuli tagasi. Aga teadagi mis juhtub siis, kui paar head päeva on järjest. Hakkad ühikuid mongerdama... proovid kõigile müüa ja siis ei müü pea kellelegi. Seetõttu saingi ainult 1 kliendi reedel, kuigi lootsin juba võidu sel päeval ära vormistada.

Laupäeva hommikul teadsin, et pean saama vähemalt 4 klienti. Helistasin veel emale ning rääkisin veidi, et saada ennast õigele lainele. Küsisin veel lõpuks nõu, et mis tema arvab, et mind täna aidata võiks. Kestis väike vaikuse paus ning ema lausus: "me siin käisime maasikaid korjamas, see oli nii lahe".

Me kõik teame, et emad on kõige targemad olevused maa peal, kuid alati ei hammusta nende tarkuseterasid läbi. Seetõttu toetudes Antti Kase noorpõlve slängile ütlen, et itsitasin pihku. Soovisin emale head päeva ning lahkusin hommikusöögikohta.

Täitsin ära 5 orderit, et mindset paika saada. Lugesin peatüki Og Mandinost (I will greet this day with love in my heart), tegin Dimaga paar naljakat harjutust ning hüppasin autosse, et oma otsustavale päevale vastu astuda. Olemaks kindel, et päev algab juba tugevalt, otsustasin helistada veel Tõnu Hiielaiule ning küsida ka temalt hüva nõu. Rääkisin talle, mida ema mulle öelnud oli ning targa mehena avas ta ema tarkusesõnad kui hernekauna ning pillas herned mu palge ette. Mida ema sellega mõelnud oli, oli ilmselt see, et täna on päev nagu aardejaht. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha ning otsida need ägedad emad üles, kes ostavad, kuna nad on ennast sinna majade vahele ära peitnud, nagu peidavad ennast metsmaasikad oma lehtede taha.

Ilmselgelt avas Tõnu mu silmad, ja kui väljas poleks olnud valge, oleks inimesed mu ümber näinud kuma minu pea ümber, mida selles süttinud pirn tekitas.

Täna tuleb ikka sitaks hea päev, mõtlesin ma, ning lendasin tööle.

Päev oli kergelt öeldes huvitav. tegin kõvasti tööd ja olin nagu farmer sõnniku hunnikus, lootes leida sealt ponisid. Sittagi. Päev vuhises minust mööda kui Andrus Albi Corvette, jättes endas maha ainult mustad triibud asfatile, mis antud juhul võrdus minult tilkuva higiga. Kella 16 olin teinud juba 10-11 sitdowni, kuid polnud leidnud ühtkit lammast, rääkimata ponidest. Tundsin, kuidas kõhus hakkas vaikselt keerama ning pilt minust auhinnabanketil emale auhinda üle andmas muutus ähmasemaks kui Mägiaivari mullet. Kuid alles siis tulid mulle uuesti meelde ema sõnad. Täna korjame maasikaid. Mõtlesin endamisi, et no teeme ühe veel, vähemalt ühe noh. Ja nii juhtuski. Ei läinud palju aega mööda, kui komistasin oma esimese maasika otsa. Ta ei olnud küll eriline poni, kuid täitis oma rolli kliendi näol päris kenasti ära. Mägiaivari mullet ei muutunud sellega küll palju selgemaks, kuid belief tõusis sellegipoolest. Vaikselt hakkasid pusletükid maasikapõlluks kokku vorminduma (kui selline sõna üldse olemas on) ning olingi leidnud juba järgmise maasika. Üha enam hakkasin ma uskuma auhinna võitmise võimalikkusesse ning üha suurema innuga jooksin vagude vahel. Ja veel üks! olin juba 3 tükki peaaegu järjest saanud ning mul oli veel 2 tundi aega, et leida viimane. Kuna hakkas juba vaikselt hämaramaks minema, kujutasin ette, et olen kui kaevur koos valgust kiirgava lambikesega otsa ees ja mägiaivari mullet hakkas järjest enam ilmet võtma. Lõpuks leidsingi ühe ägeda pere, kellele tegin küll 4 approachi, et maha istuda, kuna nad olid just just lahkumas poodi, sain ma sellega hakkama. Nad istusid minuga trepile maha, elasid mulle kaasa ning vaimustusid iga mu pillatud sõna peale üha rohkem raamatutest, mida ma neile näitasin. Ning nüüd ongi see koht, kus ma saan kasutada sõnu, mida paljud FY on kuulnud juba miitingutel pärast ägedaid lugusid "Ja siis nad ostsid". Ning et oma õnne teile veidi piltlikumalt väljendada, siis võin öelda, et kui nad Checki kirjutasid, panin ma maha väikse peeru. No nii hea tunne oli lihtsalt! :D Nad tõesti ostsid ning olid mu 4-ndaks kliendiks sellel päeval. JA ema auhind tuligi ära!

Ja siis ma sain veel ühe kliendi. jei.

Igatahes, kokkuvõtteks võin öelda, et sain 25 klienti sel nädalal ning ka ühikutes oli parim nädal siiani.

Loo moraal on see, et emad on meil targad!


Et te minu üle veel rohkem rõõmu saaksite tunda, siis tegime me Maretiga eelmisel nädalal ka kokkuleppe, et kui me teeme parima nädala mõlemad, siis lähme suve lõpus sekspesu ostma :D.
Guess what! Tuligi ära. Ka Maret võitis emaauhinna ning tegin oma selle suve parima nädala. Nii et suve lõpus lähme shoppama.

Sellel nädalal otsustasime Maretiga töötada suvelõpu reisi nimel. Nimelt, kui me teeme oma parima nädala klientides või ühikutes, siis ostame me järgmisel nädalal endale ära piletid nevadasse, et minna külla Mareti eelmise aasta vingele hostfamily-le. TULEB ÄRA!

Aga häid uudiseid on veel. Nimelt tegi minu kallis roommate Dima ka oma suve parima nädala nii ühikutes, kui ka klientides ning ka Kaia Uibo tegi parima nädala ja ka tema roommate tegi. Kokkuvõttes oli päris hea nädal.

Räägin teile ühe ägeda loo, mis ka Dimaga juhtus, et te teda ikka veidi paremini tundma õpiksite.
Juhtus see kuskil nädala keskel. Dima tegi tööd nagu tavaliselt. Täiesti loogilisel hetkel sai ta sitdowni isaga ning näitas loogikast lähtudes talle Southwestern-i põhiprodukti - Student Handbooke. Isa oli nagu isa ikka. Proovis endast hullu kunni muljet jätta ning iga Dima sõna peale ütles vastulause, tõrjudes Dimat nagu maailma suurimat müügimeest. Kuna Dimka on tark kutt, otsustas ta tuulelohega võitlemise asemel asjad pakkida ning minema minna. Pole väga pointi lambaga võidu joosta. Viisaka poisina ütles ta isale "Tsau!" ning lippas kergel sammul majast välja. Istus ära autosse ning isegi käigu jõudis sisse lükata, kui märkas, et tont tema poole jooksis. Kiirelt kaalutledes, et kas anda gaasi või vajutada pidurit, otsustas viimase kasuks. Ime kombel oli lambast saanud inimene ning vastulausete asemel hüüdis ta Dima poole võlusõnu: "ma mõtlesin ümber, ma ikka tahan neid raamatuid sult osta!". "Elu on ikka seiklus!" - mõtles Dimuška, kui täitis orderit ja pani tema 150 daala endale taskusse.

Aga et ka minu nunnu Kaia Uibo saaks ära ära märgitud, siis räägin ühe toreda loo, mis temaga juhtus.

Nimelt, kaotas ta mõned nädalad tagasi juba ära ühe hõbeketi, mille paar tema head sõbrannat talle lennujaamas kaasa olid andnud, koos graveeringuga. Mäletan, et kui ta selle ära kaotanud oli, siis oli ta päris kurb. Aga "what goes around, comes around". Eile, laupäeval kui Kaiushka tegi callbacke, koputas ta ühele uksele, kus ta pidi varem juba ühe emaga kokku saama, kuid millegipärast olid nad kolinud ning isegi uus pere oli selles majas teda ootamas. Pärast tugevat approachi sai ta selles majas sitdowni. Ja mida ta nägi. Olles maha istunud diivanile, märkas ta laua peal sea sama ketti, mille ta mõned nädalad varem oli ära kaotanud. Loomulikult hakkas ta selle peale nutma nagu mehhiko seebis ning et lugu veel uskumatum tunduks, lausun ma ka selle loo lõppu sõnad - "ja siis nad ostsid", sest nad tegelt ka tegid seda.

Elu on ikka seiklus eksole!

Aga et sellenädalasele jutustusele kena punkt panna, siis lõpetan looga endast, mis leidis aset siis, kui Richard mind follows. Kuna mul on läinud päris kenasti siiani, siis on mul päris palju nimesid. Üks pere, kes mult raamatuid ostis, kannab nime Richies. Istusin siis ühe isaga laua taga ja lugesin ette nimesid, kes mult raamatuid ostnud olid, et tekitada temas huvi, umbes nii "and the Powers bought and Jessica Jones bought and Becky next door bought and even Bitches bought". Ilmselgelt hakkasime me naerma, kuid et olukorda veidi siluda, parandasin ma ennast koheselt. :D

Tegijal ikka juhtub ju. (paar korda nädalas :P)

Punkt!

Olge siis mõnnad ja kirjutage mulle ikka enda tegemistest ka, et mulle veidi jõudu juurde anda.

Lihtsalt, et te teaksite - Te olete parimad!

Have a great summer!
Suure Maailma Direktor


:)

LOVE YOU MOM!

Yesturday is history, Tomorrow is a mistery, but Today is a gift, that's why we call it present!

Mõtlesin, et alustan sellel korral siis veidi sügavamõttelisema lausega. Kuna see on sõnademäng inglise keeles, siis ei saa seda tõlkida, aga mõte on umbes see - Kui me seisame ühe jalaga minevikus ja teisega tulevikus, siis me põhimõtteliselt kuseme tänase peale. :)

Ma ei taha sellega öelda, et see nädal oleks mul nüüd kehv olnud. Üldsegi mitte. Asja tuum on hoopis see, et kohe kohe on algamas uus nädal ning alustada tuleb nullist. Tegin sellel nädalal oma rekordi Sitdownides ja Callides (vastavalt siis 116 ja 265). Tegu ei ole enam Southwestern -i fitness programmiga vaid ikkagi suvetöö programmiga, kuna enamus ajast ma istun emadega toas, mitte ei jookse ringi. Loodame, et see mu figuurile nüüd negatiivset mõju ei haka avaldama.

Tuleval nädalal plaanin teha veel rohkem tööd, kui ma siiani teinud olen, kuna tegu on Emanädalaga. See tähendab seda, et kui ma saan tuleval nädalal rohkem kliente kui ma siiani saanud olen, siis võidan emale auhinna. Et siis töötan tema nimel. Parim klientide arv on mul siiani olnud 22. Seega pean saama vähemalt 23 klienti, aga sihin siiski veidi suuremat numbrit. Proovin seljatada sellel aastal esimest korda 30 kliendi arvu. See ei ole midagi müstilist, kuna olen seda ka varem teinud. Ja pealegi, ma ei ole ju kehvem kui Ranol Kaseväli, kes sai sellel nädalal 56 klienti ja oli sellega eestlaste parim. Käisin teda ju esmaspäeval followmas ka.

Ja kuidas oli?
Peab mainima, et sitaks vinge oli. Tegime 28 sitdowni... ma pole ise kunagi varem nii palju teinud, pole isegi kindel, kas Ranol on, aga nii me igaahes tegime. Saime muuseas 9 klienti ka, mis pole üldse paha. Sellest ka esimene lugu.

Ema, kellega parasjagu sitdowni tegime, oli pealtnäha täiesti tavapärane. Tal oli vist 3 last, kui ma nüüd ei eksi ja tuli välja, et üks neist on autist. Poiss käis paar korda uksel kiikamas ka ning tundus muidu täiesti tavaline tüüp olevat, KUID a oli täiesti paljas. Like wtf? - mõtlesin mina. Ema siis selgitas, et poiss on autist ja et kodus on ta paljas sellepärast, et ta ei talu seda tunnet, kui riided seljas on, et läheb väga närviliseks ja proovib neist kohe lahti saada. Sellepärast käib ta ka vähe väljas ja nii mõnigi kord võib see päris keeruliseks osutuda. No fine - mõtlesime meie ning läksime sitdowniga edasi. Sitdown kulges küll suhteliselt plaanipäraselt, kui välja jätta paar katkestust, mida palja tilliga poiss uksele tulles põhjustas, kuna tahtis, et ema tuleks sisse ja paneks talle mingi arvutimängu peale vms. Iga southwesterni raamatutest mite huvitatud ema oleks selle peale kindlasti sisse läinud, kuid mitte tema. Ta oli vägagi huvitatud meie student handbook-idest ning seetõttu kutsus ta väikese palja jütsi hoois enda kõrvale istuma. Olime juba close-imas, kui väike poiss otsustas , et tema enam ei jõua seal niisama passida ning hakkas oma noksiga mängima. Me oleks naerma hakkamist vist suutnud isegi ära hoida, kui ema poleks näost punaseks läinud ning pojale öelnud. "omg, what are you doing. You should know that you are not supposed to play with your special body parts, especially infront of other people. You know better... this is only for you personal use. I'm sorry guys" ja punastas korra veel.

Mainin siinkohal ära ka selle, et loo saab lõpetada Southwesterni edulugudele kohaselt. And then they bought! :D

Õppisin Ranolil päris palju, eelkõige ilmselt veidi rohkem sitdowne saama, seetõttu tegin ilmselt ka oma rekordi sellel nädalal. Nii et tänud sulle Ranol.

Lubasin teile rääkida ka natukene Mareti seiklustest. Ma enamus lugude kohta küll luba ei saanud, kuid minu meelest on päris märkimisväärne see piirkond, kus ta sellel aastal müüb. Seikleb Florida countryside-is, kus on väikesed majad ning palju treilerparke. Ameerikas on kõik lubatud. Seetõttu oligi tal nt. üks pere koduloomaks võtnud kana, kes elas koos nendega treileris. Ja ilmselgelt oli selles majas kanal rohkem mune kui pereisal. :D

Aga kui nüüd jutt juba loomadele läks, siis mainin ära, et ka minu piirkond ei ole kehvem. Kuigi mul on selline Tammelinna taoline piirkond, kus on väiksemat sorti eramajad, siis leidub ka seal inimesi, kes on rohelisemad oma mõtlemiselt, kui nii mõnegi vanapaari muru siin Utahis. Nimelt kireb ühe maja hoovis igal hommikul kell 6 ja ameerikale kohaselt paar korda ka keset päeva üks kukk, kes on oma kukeleegutamisega ilmselt suureks seltsiks paarile lambale, kes koorina määgivad, kui ma nende tänavale peaksin sattuma. Elu on ikka seiklus!

:D

Aga et panna tänasele blogile väike punkt, siis räägin teile veel loo ühest tüdrukust, kes tuli laupäeval uksele koos oma rinnapartii ja pidzaamaga. Muidu poleks ta ehk märkimist väärtki, aga kuna ema polnud kodus, pidi ta talle helistama, et küsida, millal ta koju jõuab. Ema ei saanud kohe aru, et kes see temaga kokku tahab saada, kuid tütar seletas päris entusiastlikult - "mom, it's Tardo, he is from europe, doing his summerinternshi here". kuna ema oli ka peale seda selgitust WTF? ja küsis korduvalt WHO!?, siis ei vaevunud tütar minu nimeparandustest väga õppust võtma ja kordas naerulsui ikka uuesti ja uuesti - "it's Tardo, T-A-R-D-O, he is from europe and he needs to see you". Saades kokkuleppele, pani ta toru ära ja mõistis alles siis, et minu nimi on Targo, mitte Tardo (mis slangis tähendab retardi ehk tauni). :D
Vähemalt oli mul pärast seda hea attitude tagatud, kuigi temal oli päris piinlik olla.

Aga et ka Dimitri nimi ära mainida, siis räägin kiirelt veel ühe loo temast.

Pean siinkohal ära mainima, et Dimitril oli see parim nädal siiani, kuigi päris viperusteta ja seiklusteta ei möödunud see temalegi. Nimelt tegi ta ühe päris ägeda emaga sitdowni ja kuna ema oli raamatutest excited, siis asus ta ka close-ing steppe tegema. Tundes, et kõik läheb libedalt, ulatas Dimka talle postkaardi, et ema saaks sellele kirjutada oma aadressi. Aga selle asemel, et kaarti täitma hakata, sai ema hoopis millegi peale pahaseks ja viskas Dimkakese täiepasaga oma kodust välja, jättes Dimka täiesti lolli näoga keset tänavat vahtima ning mõistatama, mis just juhtunud oli. Paraku ei saa seda lugu lõpetada lausega - and then she bought. Sittagi! Dimka seadis oma sammud järgmise ema juurde ning päev läks edasi...

Siinkohal võtakski oma "onu raivo jutupliaatsi" saate kokku ja soovin teile parimat nädalat teie elus. Mina tean, et mul tuleb parim nädal. Mitte sellepärast, et ma läheks nüüd paremasse piirkonda tööle vms, vaid sellepärast, et ma tean, et minu edukus on minu enda kätes ja ma tean, et oma ema nimel annan ma endast parima.

Ja enne kui ma lõpetan, tutvustan teile veidi ka meie gruppi siin Salt Lake Citys. Meil on ikka kõige ägedamad inimesed koos. Aga mitte pilte ei näita ma teile, vaid lausa videot!
http://picasaweb.google.com/PILDID2009/Ranol1?authkey=Gv1sRgCIzBjt6qkoKDDg&feat=email#5357737465127487234

Ema, ma toon selle auhinna koju!
NB! Armastan sind hullult palju :)

If it is to be, it's up to me!
Have a great week and see you soon guys!
From Sarah with love.

Happy 4-th of July!

Hei kutid!
Ma laksin siin ikka täiega kõvasti tööd teha... usute vä? Teie rõõmuks võin aga öelda, et iga päevaga saan ma ainult paremaks. Sellel nädalal olid kõik numbrid (callid, demod, sit-downid) paremad kui eelmisel nädalal. Isegi müüsin natukene rohkem, kui eelmisel nädalal, nii et arenen iga päev. Olen uue nädala suhtes suhteliselt optimistlik, kuna lähen Ranolit esmaspäeval followma ja loodan, et see annab mulle veel ühe väikese boosti, et saada veel paremaks.

Midagi väga müstiliselt ägedat minuga sel nädalal ei juhtunud, ilmselt seetõttu, et uhasin nii kõvasti tööd teha nagu väike kiimas orav. Aga natukene funi juhtus siin-seal ikka.

Nt. kolmapäeval juhtus selline lugu, et olin pealtnäha tavalise ukse taga. Koputasin nagu tavaliselt 3 korda. Astusin paar sammu tagasi, vaatasin oma pre-approachi ja kordasin mõttes nimesid. Seejärel kuulsin nagu tavaliselt mingit haukumist. Kostusid tavalised sammud ja uks avanes täiesti tavalise kiirusega. Kuid ebatavaline oli see, et suure korea asemel oli mingi väike karvane junn, kes lendstardist tulles ületas finishijoonena lävepaku ning tegi tugeva äratõuke suunaga minu munade poole. Et lennule veel viimast lihvi anda, avas ta graatsiliselt oma suu ning tõmbas igemed oma hammastelt. Vunts tuules lehvimas, liikus ta päris suurel kiirusel oma sihtmärgi, minu munade, poole, tabades neid otse kümnesse. Õnneks ei saanud ta suud õigel hetkel kinni ning õnneks ei jäänud ta mu kottide külge rippuma. Ilmselgelt oli koral kohe attitud laes ning kuna ta polnud vist kaua aega õue saanud, lidus ta tuhatnelja suvalisse ilmakaarde. Alles siis märkasin ma, et omanik oli tulnud uksele. Kuid nii lühikeseks ka meie kohtumine jäi, kuna ta ütles, et pole ema vaid ema partner (ehk siis lesbisõber) ja ta ei ole üldse õige inimene sel teemal minuga rääkima. "Great!" mõtlesin mina, kui uks sulgus ja viimased sõnad mis mu kõrvi jõudsid olid "tule 10 päeva pärast, siis on ta tagasi". Tsiteerin siinkohal peaminister Andrus Ansipit- "Tule taevas appi". Aga ärge minu pärast muretsege. Kössitasin seal ainult minutikese ja olin siis jälle vormis, et sirge seljaga järgmisele kogemusele vastu söösta.

See, et mul oli suhteliselt normaalne nädal ei tähendaks, et kellelgi teisel ei võiks midagi juhtuda. Te ei ole ilmselt veel midagi kuulnud sellisest tüübist nagu Kaarel Kork, aga ilmselt kuulete temas tulevikus veel palju. Ta müüb sel suvel teist aastat raamatuid ja teeb seda Tanel Jäppineni orgis. Miks ma temast teile üldse räägin? No see sell on ikka vabsee pohhuiist.

Niisiis nagu minul, oli ka temal, üks pealtnäha täiesti tavaline päev. Erinevus on muidugi selles, et tema müüb Alabamas, mitte Utah-is nagu mina. Väike erinevus oli ka selles, et tema müüs No Soliciting (ukselt-uksele müümine keelatud) piirkonnas. Kell oli ehk umbes 10, kui ta seal tööd tegi, kui ta kohtas ema, kes ütles, et ta ei tohi seal müüa. Teadagi on koduehitavatel emadel päevad igavas ja selleks, et veidi põnevust oma ellu tuua on nad vist kõigeks valmis. Kuna talle ei meeldinud see, et Kaarel ei otsustanud sealt piirkonnast ära minna, vaid edasi töötada, siis hakkas ta teda jälitama oma autoga, hoides ohutuled peal ja peatudes iga maja ees, kus Kaarel approachida oli otsustanud. Aga et asja veel põnevamaks teha, helistas ta politseisse ka.

Aga nagu ma mainisin ennist, pole Kaarel mingi papist poiss. Naljamees helistas ise ka politseisse ja kaebas, et mingi naine ahistab teda ja et ta ei saa üldse tööd teha. Kui politsei lõpuks kohale tuli, ajas ta dünaamilise duo laiali ning Kaarel sai jätkata töö tegemist. HAHAHAHA! in your face american moms. :P See on siis 1:0 Kaarlile.

Aga et teile veidi ka oma room-mate'i tutvustada, siis räägin teile ühe loo ka temast. Mainin ka tema kohta ära, et tegu pole papist poisiga. Kuigi ta vahest võib olla päris udu on tegu väga hea südamega kutiga ja teatud aladel ka väga andekaga. Nimelt, oskab ta autosid suhteliselt heal tasemel parandada ning teeb mulle ka päris häid wrappe :D. Aga see selleks.

Tema lugu leidis aset vist reedel. Lustlik nagu ta mul on, koputas ta hea attitude-ga oma uue "ohvri" uksele. Aga ka selle ukse taga peitusid meie väiksed karvased sõbrad, kellele meeldib haukuda. (Panite tähele ma kasutasin mitmust). Kui te olete näinud 101 dalmaatsia koera filmi, siis peaksite teadma, kuidas kari koeri ühest uksest välja tormavad. Aga selle asemel, et proovida tema mune tabada, lidusid nad uljalt uksest välja ning oma meelepärases suunas. Hea südamega poiss nagu ta on, aitas ta pereemal. koeri karjatada. Aga nagu te teate, ei jää ükski heategu karistamata. Kuigi Dimitri näeb päris heasüdamlik ja ohutu välja, ehmatas ta ilmselt ühte koera oma julgusega piisavalt palju, et viimasel pask korralikult lahti läks ning kui Dima teda heas usus, süles kandes, maja poole tagasi tassis, sittus ta otseses mõttes Dimakese lihtsalt täis. :D

Muidu ilus poiss, aga haiseb rsk, mõtles ta ise ning otustas püksid enne järgmise ukse taha minemist puhtaks pesta (ilmselt arvas järgmine ema, et dima oli ennast täis lasknud, aga mis seal ikka, Dima tegi päeva korralikult lõpuni).

Elu on ikka seiklus või mis? :D

Kui ma Maretilt järgmisel nädalal loa saan, siis räägin teile ühe naljaka seiga ka tema suvest Floridas.

Seniks aga soovin teile meeldivat nädalat ning kutsun teid ikkagi üles ka enda tegemistest mulle vestma, siis on kohe soojem tunne siin nende kuumade kuttidega koos maja jagada.

Teie suurim sõber,
Suure Maailma Direktor

I Will Greet This Day With Love In My Heart!

Nii need asjad meil siin käivad... Elame armastusest ja raamatute müügist teenitud rahast.

Kui eelmisel korral alustasin oma juttu lausega "elu on ikka seiklus!", siis lähtun täna ütlusest, et kordamine on tarkuse ema.

Jah, nii see on, elu on ikka tõesti seiklus. Ma ei tea, kas te teate, aga sellel aastal müün ma Utah'is. Tõeliselt ilus paik. Asume siin Salt Lake City äärelinnas, keset mägesid. Võrratult ilus koht on. Ilmselgelt on pededel hea maitse, kuna nii palju kui ma selle piirkonna kohta õppinud olen, siis on siin palju pedepaare (nii nais-, kui ka meespaare). Inimesed kutsuvad seda piirkonda ise hellitavalt Sugarhouse'iks. Aeg-ajalt tuleb ette ka seda, kui istun laua taga või trepil koos kahe ema ja nende lastega. Like wtf? :D Mehe objectioni katmine on vist suhteliselt tulutu üritus. Samas tore on näha teise maailmapildiga inimesi. Teine asi, mis on võrratu selle koha puhul, on see, et päris paljud inimesed on pmst ateistid. Nad küll usuvad jumalat, kuid ei jahvata sellest koguaeg ja käituvad nii nagu nad ise heaks arvavad. Just nii nagu ka mina. God bless Utah! :D

Aga et veidi vürtsi lisada, siis alustan algusest. Kui te veel mäletate, siis minu beež ratsu nimega Cadillac Eldorado koos oma V8-ga jäi minust maha kuhugi Illinoisimaale, sest Utah'isse tulime me lennukiga. Kuigi ta oli mulle väga heaks kaaslaseks ja sõbraks, pidi ta leppima siiski Illinoisi vihmaste ilmadega ja kõrvetava palavusega, sest et sõitu siia poleks ta ilmselt vastu pidanud. Seega võtsin ma endale rendiauto.

Mainisin vist ka eelmisel korral, et sõitsin esimese nädala täitsa ilma kindlustuseta, kuna arvasin, et see on ok ja polnud väga finantsi seda teha ka mitte. Suurte ponnistustega sain selle eelmisel laupäeval siiski tehtud. Miks laupäeval? Sest et kuulsin, et ilma selleta sõitmise eest ei saa mitte trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Hea, et tehtud sai, kuna juba Chalice laulab "Naiiiiiseeed on hullluuuuud!". Ja nii see on!

Oli vist teisipäeva hommik. Eelmisel päeval olin teinud päris korralikult tööd, koos võrdlemisi heade tulemustega, ning seetõttu oli tunne sees päris hea. Sain juba hommikul endale 2 head sitdowni ja olin teel järgmise juurde. Mängleva kergusega, toetuses oma mineviku kogemustele, alustasin tee äärest liikumist, peas juba järgmine pere, kellega maha plaanisin istuda, kui järsku käis kõva pauk. Mõtlesin, et wtf? Keerasin pea kõrvale ning mõistin, mis oli juhtunud. Pereema, kellega olin just kohtumise õhtuks leppinud, oli otsustanud ilmselgelt mulle oma uhke, musta, subaru tagumise kabjaga vastu minu halli täkku koputada. Vinge, mõtlesin endamisi, öeldes rahustuseks kõva häälega: "I will greet this day with love in my heart". Astusin autost välja ning mattusin vabandustelaviini alla. Seda mullejust vaja oligi! Tunnet, nagu oleks see minu süü olnud.

Mis seal ikka. Töö tahab tegemist. Helistasime siis kiiresti kindlustusfirmadesse ning hakkasime asju ajama. Poleks iial arvanud, et see võib nii kaua võtta. 2 tunni jooksul rääkisin kolme inimesega. Kõigiga täpselt sama juttu. Auto vigastused olid madala kiiruse tõttu olnud minimaalsed. Tema subaru kabja (põkeraua) alla oli tulnud ainult paar näeruväärset kriimu, mille oleks võinud vabalt poriga sassi ajada ning minu täkul oli selline õuna suurune mõlk, täpselt ratta koopa kohal. Mis mind aga eriti närvi ajas, oli see, et küsimused mida kindlustusfirma küsis olid a'la "Kas kõik on ikka elus?", "Kas kuskil verd ka näha on?", "Kas autod on veel sõidukõlblikud?" jne.

Like wtf? Kolmanda inimesega rääkides viskas mul juba üle ja ma lihtsalt pidin talt küsima, et kas ta saab ikka aru, et füüsika seaduste tõttu on võimatu selliste kiiruste juures isegi kärbsele liiga teha, rääkimata siis veel autode mahakandmisest. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul oli SITAKS hea päev kokkuvõtteks.

Muidu oli suhteliselt tavaline nädal, tegin kõvasti tööd ja pean mainima, et kasvasin igal alal päris kõvasti. Tegime sellel nädalal muidu Maretiga kokkuleppe, et iga päev, millal ma näen vähem kui 40 peret pean ma talle maksma 20 dollarit kahjutasu selle eest, et ma kõvasti tööd ei tee. Pole vist kunagi nii palju peresid näinud. :D

Kuigi ma olen Maretiga juba pea 2 aastat koos olnud, siis oleks jäänud raha põhimõtteliselt ikka pere eelarvesse, kuid otsustasin, et parem on ikka nii, et raha on minu tengelpungas, kui tema omas ning seetõttu nägin iga päev vähemalt 40 peret ja vahest isegi rohkem.
Kuna nädal osutus nii edukaks, siis oli Maret nõus ennast committima samade reeglitega 30 demo tegema.

Ahjaa... üks lugu veel. Need, kes on teist vanemad lugejad, ilmselt mäletavad, et minu leivanumber on teha second approachi stiilis - "Oh, I'm sorry, I guess you haven't heard about me yet? hm... I don't know how to put this, but I am kind of a big deal around here, people know me, I'm IMPORTANT!". Kuna laupäeval tahtsin enne lõppu veel natukene boosti saada attitude-ile, siis tegin seda ühele emale. Pärast approachi lõppu olin üllatunud, kuna tundus, et ema istubki minuga pärast sellist naeruväärset etteastet trepile, kuid hüppas siis ruttu püsti ning põgenes tuppa, tehes seda nii kiiresti, et mul jäi suu lahti, kuna arvasin, et sellise massi kiirendus ei saa füüsikaseadustest lähtudes kunagi nii suur olla. Enamgi veel. Teel tuppa oli ta pillanud tuulde lause "It seems that you are way too important for meeee!". Ma ei saanud küll sit-downi, kuid sellist attitude-i boosti ei asenda küll mitte millegagi.

Aga selleks, et teil ei kujuneks minust arvamust kui egoistist ja enesekesksest blogijast, siis kirjutan teile ka paarist seiklusest, mis meil Kaiaga juhtus, sel ajal, kui ta mind followmas käis reedel.

Ta käis mind reedel followmas, et natukene boosti saada müügile. Et saada veidi aimu, mis teda tagasi võiks hoida, lasin tal teha veidi omaette tööd. Noh see tähendab seda, et mina justkui observeerisin tema tegemisi, mitte vastupidi. Ja see töö on tõesti numbrite mäng. Umbes 3-nda koputuse tegi ta uksele, kus ema oli kodus ning kes oli uksele tulles umbes sama eredas tujus, kui meil päike varahommikul, kiigates üle nende mägede, mis meil siin on. Kuulates ära selle, mis Kaial uksel öelda oli, kutsus ta meid rõõmsalt sisse.

Tulevikku teadmata, alustas Kaia oma sitdowni sõna-sõnalt, just nii nagu ta seda harjunud tegema oli, aimamata seejuures, millise PONY otsa ta oli just komistanud. Umbes kaks minutit olid nad jõudnud rääkida, kui Kaia jõudis Britney-le täpsustada, millega ta üldse tegeleb. Oleks te vaid neid silmi näinud. Isegi jaapani anime-multikates ei lähe neil silmad õnnest nii suureks. Ma vaatasin, et need hüppavad tal vasti õnnest pea seest välja (ette rutates mainin, et kahjuks seda siiski ei juhtunud). Sekund hiljem ulatas Kaia Britney-le slicki, kus olid kõik meie raamatud peal. Kuid Britney oli ettearvamatult kiire ning otsekohene. Ma arvan, et ta ei olnud veel jõudnud oma pilku slickile visatagi, kui juba rõõmsalt teatas, et ta kindlasti tahab neid raamatuid saada. Ja saigi! Ja kuidas veel sai! :D Kaia pani emale teele kõik lastekad. AND I MEAN ALL OF THEM!

Ilmselgelt saime me sellest päris palju energiat ning suure vaimustuse töö üle. Arvatavasti sai Kaia sellest suuremagi kui mina, kuna umbes tunnike hiljem suutis ta mind followdes erutusest kõnniteel sörkides komistada ning kukkuda pea siledale betoonile. JEI! Õnneks jäid talle ta hambad alles ning ka attitude ei saanud väga kannatada. Sestap võin julgelt öelda, et ta oli ka kogu ülejäänud päeva mulle meeldivaks kaaslaseks ning loodetavasti õppis mult palju.

Vot sellised lood siis sel nädalal.

Lõpetuseks tahaks veel soovida teile meeldivat juuni lõppu ning mainin veel ära, et varsti on Ameerika iseseisvuspäev (4. juuli).

Kuna ma pole kindel, kas mul õnnestub kaarti oma kallile emale, Sirjele, saata, siis soovin juba siin ette ära meeldivat 25. sünnipäeva Sulle! Sa oled mul ikka parim ema! :)

Tervitan ka kõiki neid, kes mind ära tundsid ning soovin teile seiklusterohket nädalat. Life is fun, but only if you are!

Love you guys!
NB! postitage mulle ikka ka oma seikluseid!

NO ELU ON IKKA SEIKLUS... eksole?

Ei teagi, kust otsast kohe peale hakata :D

Saime turfile suhteliselt kergelt, kuna tulime lennukiga. Jõudsime siis reede päeval juba ja rentisin endale ka kohe auto. Kuna aga kindlustusega läks veidi kiireks, siis ma ei saanud seda kohe tehtud ja seetõttu sõitsin ma ringi ilma selleta. Õnnega pooleks ei võtnud mind keegi maha ega ei kontrollinud, kuna nädala lõpus sain ma teada, et ilma kindlustuseta sõitmise eest ei saa siin mitte ainlt trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Nii et minul ikka veab. Sain isegi päris hea diili.

Aeg on lennanud suhteliselt kiirestisti, kuigi me pole siiani veel leidnud endale õiget kohta elamiseks. Esimesed päevad olime me motellis, aga kuna tüdrukud leidsid endale suhteliselt kiiresti elamiseks pered, siis olime meie Dimitriga varsti juba üksinda. Nõme eksole? :D

Kuigi me nägime roppu moodi vaeva, et endale elamist leida, ei õnnestunud see meil väga, kuna kõik kes oleks nõus võtma endale üliõpilasi tahavad, et need oleks tüdrukud. No ja mina juba väga plika moodi välja ju ei näe, ega ka Dima mitte (kes on muuseas minu toakaaslane, aga temast räägin ma veidi hiljem).

Igatahes esimese öö ühe perega veetsime me vist esmaspäeval vastu teisipäeva. Me olime selle aja jooksul leidnud küll paar peret, kes meid aitasid ning ka kirikust käisime me abi otsimas, aga kahjuks ei olnud ka nemad leidnud meile ühtkit sobivat peret.
Niisiis oli kell juba 9:30 või enamgi, kui me suhteliselt lootusetute nägudega veel oma pargitud autode peale toetudes viimaseid numbreid valisime. Ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Peale viimase kõne lõpetamist polnud meil mitte kuhugi minna. Olin ise juba veidi leppinud mõttega taas motelli minemisest, kuid kui Dimitri mult küsis: "mis me nüüd teeme, kuhu me läheme?", tundsin, et see variant ei ole eriti vastuvõetav. Ütlesin, et käin korra ära, vaatan, äkki leian veel midagi. Läksin ühte lähedalolevasse bensiinijaama, et äkki ikkagi saan veel mõne juhtnööri, kuhu minna.
Tanklas oli tööl 2 inimest. Üks oli paks, kuid vahukommi moodi sõbralik mees ja teine... teine oli pealtnäha lihtsalt üks tavaline-suvaline mutt, kelle puhul arvasin tegu olevat elu hammasrataste vahele jäänud oleva naisega. Mis seal ikka. Olen ju siin õppinud, et majad ei osta raamatuid, ja et inimeste üle tuleb otsustada nende sisu mitte välimuse järgi.
Alustasin juttu küll mehega, kuna tundus, et temast võiks rohkem abi olla, kuid üllatavalt kiirelt liitus vestlusesse ka põrandat pühkinud naine. Rääkisime alguses natukene niisama suvalist jura, et saada paremat connectionit nendega, kuid sujuvalt suunasin jutu minule sobivale rajale. Mõnus mõtlesin ma, kui sain teada naise nime ning tema abivalmis pilk mind mõõtis. Küsides talt, et kui tema oleks siin ainult paar päeva olnud, siis kust ta alustaks endale kodu otsimist. Veenvalt pakkus ta välja paar päris loogilist varianti, kuid jäi tõsiseltvõetavalt mõttesse, kui küsisin, et ehk teab tema kedagi, kellel võiks olla ruumi.
Umbes kolme sekundiga tõmbas ta taskust välja iPhone-i ning hakkas seal sobrama ning mõne hetke pärast valis ühe numbri ning ütles, et temast võiks abi olla küll, kuna on tema väga hea sõbranna. Nad vestlesid pisut ning mutt küsis ka mult mõned täpsustavad küsimused ning tulemus oli üllatav. Pärast 5 minutlist kõnet ütles ta, et sõbranna võtab meid hea meelega vastu. Jooksin suure naeratusega Dima juurde rõõmusõnumeid teatama. Oleks te vaid tema reaktsiooni näinud. Ma arvasin, et ta pasandab ennast kohe õnnest täis. Tegelt ka! :D Ajasime oma neljarattalised sõbrad jalule ning kimasime tanklasse. Ülletus oli suur, kui mutt, kes oli mulle tundunud kui suvaline elule jalgu jäänud naine, oli vahepeal istunud oma Audi TT -sse, mis oli muuseas veel kabriolett. Impressive mõtlesin ma ning järgnesin autole kui prohvetile.
Paari minutiga jõudsime tema sõbranna maja ette ning üllatus oli veelgi suurem, kui selle perega kohtusin. SUPERLAHEDAD inimesed ikka. Peres oli 6 last, kes olid enamus juba teenagerid ja natuke vanemad ning ema ja isa (Lisa ja Bryan) olid väga sõbralikud ning hoolivad. Maja oli samuti sigasuur ning laste sõpru täis. Elu selles majas kees nagu supp, mis on äärepealt üle keemas.
Ajasime natuke nendega juttu ning tutvustasime ennast, et paremini liimile minna ning see õnnestus. Saime paar päeva seal viibida, aga paraku läksid nad siis Washington DC-sse oma tütrele külla.
Olime jälle kodutud. Jess! mõtlesin ma, kui olin oma tööpäeva lõpetanud ja suundusin Dimaga kohtuma. Tagasi minevikus (loe: alguses). Sellel õhtul jäi ime aga juhtumata ning kuigi me helistasime päris palju numbreid läbi, pidime me sellel ööl leppima taas hotellitoaga, kuigi Dima oli päris veenev, kui proovis mind rääkida nõusse autos magamisse.
Hommik oli kiire ning uus tööpäev parandas kõik haavad, kuna Dima tuli mind followma. Tegime kõvasti tööd, kuid ka sellel korral ei leidnud me endale ühtkit sobivat peret, kelle juurde sisse kolida. Ja taaskord vaatas Dima mulle oma kutsikasilmadega otsa nind küsis, Targo, kas sa leiad meile midagi? Taaskord tundsin enda õlul olevat kohtustust leida meile mingi äge koht. Kuigi sellel korral puudus meil lähedalasuv tankla, suundusime minu juhtimisel tagasi samasse kanti, kus viimane asunud oli. Läksime külla ühele perele, kes oli samuti aidanud meil õngitseda peresid, kellel võiks olla kohta elamiseks. Kahjuks polnud ka nendel kellegagi näkanud, kuid kuname ilmselt tundusime suhteliselt lootusetud, kuid samas väga meeldiva seltskonnana, saime lõpuks ikkagi sinna jäädud, vähemalt selleks ööks, kuna järgmisel päeval läksid nad matkama mägedesse (muuseas loodus ja mäed on siin võrratud). Hommikul lendasime aga suure hurraaga hommikust sööma, teades, et tuleb võrratu päev ning seiklusterohke õhtu.
Nii oligi. Päev oli võrratu, aga kuna Margus mind followmas käis, siis sain Dimaga kokku alles 10 paiku, sest pidin Marguse veel tema koju viskama. Dima oli saanud päeval veel küll uusi numbreid, kuid ka nendest ei olnud abi. Jällegi istusime me nõutult parklas, lösutades oma autode peal ning mõeldes välja variante, kuhu minna. Dima oli juba autosse magama jäämas ja ka mina olin suhtelisel alla andnud. Äratasin Dima, et hakata hotelli poole sõitma, kui kätt taskusse sirutades tundsin käe all midagi libedat. Olin justkui Monopoly mängus sattunud get out of the jail cardi otsa. See oli ühe mehe visiitkaart, kes oli meile öelnud, et kui me peaksime hätta jääma, siis saab tema meid ehk viimase võmalusena välja aidata. Helistasime kohe numbrile ning 10 minuti pärast maandusime nende maja ees. Jah... tegu oli gaypaariga, kelle juures me nüüd paar päeva olnud oleme. Mehe nimi on Carl ning ta oli 30 aastat abielus. Selle ajaga oli jõudnud saada ta ka 5 last. umbes 5 aastat tagasi oli ta aga oma naisest lahutanud ning mõni aeg hiljem hakanud käima oma praeguse kutiga. Naljakas eks? :D

Piirkonnast rääkides võin öelda, et tegu on jällegi väga erineva kohaga, kuhu ma sattunud olen. Eelnevatel aastatel olin harjunud müüma rohkem Student Handbooke kui lastekaid, kuid sellel aastal saab see olema ilmselt vastupidi. Enamus pered on väikeste lastega... Päris teistmoodi võiks öelda. Samas inimesed on sõbralikud ning tuleb lihtsalt veidi harjuda.

Dima, kes on minu roommate, on aga päris vinge sell. Tüüp on natuke vanem kui mina, aga näeb oma vanuse (22) kohta päris hea välja. Selline hästi sõbralik ja hooliv tüüp. Teeb mulle hommikuti isegi võileibu päevaks kaasa ja puha. Päris tuus minu meelest :D. Aga mis on eriti vinge tema puhul on see, et ta vanemad on tegelikult venelased, kes eesti keelt üldse ei räägi. Ta käis Slaavi gümnaasiumis, kuid räägib väga head eesti keelt. Aga mis on veel eriti muljetavaldav on see, et ta ei õppinud koolis üldse inglise keelt. Mõned aastad tagasi sai ta endale kurat teab kuidas kirjasõbra Floridast, kellega ta kirjutas päris palju ning hakkas lugema ka inglise keelseid raamatuid, kasutades selleks sõnaraamatut. Päris hull eks? Vot selline vennike.

Kuna kell on juba palju siis ma rohkem teile ei kirjutakski, kuid uued lood saavad alguse juba homme hommikul. Rääkisin täna veel Tanniga, kes Alabamas kõvasti tööd rabab ning mulle heaks eeskujuks on. Maret tibu rabab ka kõvasti tööd teha. Isegi Ülari teeb kõvasti tööd, ainult Rivo Schultz, kes on praegu vainus puhkusel.

Üldisel tervitan teid kõiki ja ootan kommentaaride alt lugeda teie tegemiste kohta. :)
Mul on teiega ikka vedanud.

Olge siis ikka tublid pliksid ja poisid ning funige palju.

Tervian siinkohal veel kõiki, kes mu ära tundsid.

NB! Selle nädala competitioni tegin ma Maretiga. Iga päev, kui ma teen vähem kui 40 call-i, pean ma maksma 20 dollarit talle. Wish me luck!

Love you guys!

COMING SOON!

Hei hei!

Pean juba eos vabandama, et pole jõudnud teile kirjutada ja asjade käiguga kurssi viia ning ka praegu pole mul võimalik teile suurejoonelist sissejuhatust koos magusa marinaadiga kirjutada, seepärast peate paraku leppima vaid eelroaga.

Et natukenegi aimu anda, mis ma teen ja kus ma olen, siis alusan sellest, kui ma Eestist tuld tõmbasin.

Kui olete tähele pannud, siis peale 1. juunit muutus Eestimaa veidi rahulikumaks paigaks, kuna tõmbasin tuld USA-a poole. Vaikelt laevaga Helsingisse triivides pühkisin tolmu pükstelt ning vaatasin unistava pilguga tulevikku, pea täis lootusi ja ootusi.

Helsingis sai bussiga kippelt lennujaama ratsutatud ning lennukile rutatud.
Siinkohal peab mainima, et piloot tegi head tööd, ning lend sujus paremini kui Mart Mooraga vikerkaare tänaval kimades tavaliselt. Aga see selleks.

Helsingist jõudsime siis Londonisse (muuseas märgin ära, et reisikaaslasteks olid mul Magus Maret, Kelmikas Kristi ja Parim Priit). Londonis ei pidanudki kauem, kui paar tundi ootama, et USA-sse viiva lennuki pardale astuda.

Ka see lend sujus kenasti ning ka stjuardessid olid sõbralikud. Ja Ameeeerikas me lõpuks olimegi.

Esimesed sammud said tehtud Chicago viljakal maapinnal ning pikast reisist väsinud, otsustasime öö veeta lennujaamas. (kusjuures enne kui magama läksime, andsime Kristi Fredile pidulikult üle, et noored saaks kaotatud aja tasa teha).

Magusat und lennujaama pinkidel nautisime 5 tundi 8-st ja tegelt oli isegi p2ris hea kell 4 öösel tõusta, et minna check-in'i tegema.

Ette rutates mainin, et Chicagost kimasime meie Maretiga Floridasse, kus reisisime veidi ringi ja nautisime võrratult palavat ilma. Päris ägedate perede juures käisime ka. Inimesed, kes olid aastaid tagasi mitmeid aastaid raamatuid müünud ja nüüdseks väga edukateks saanud. Chillid inimesed need raamatumüügi tüübid.

Muuseas... Maretiga käisime isegi OOKEANIS ära... Ujusime koos delfiinide ja mõõkkaladega... skeeri shit if you would ask from Maret!

Ei, elu on ikka ilus, või vähemalt oli, kuna viimased päevad olen nüüd SalesSchoolis veetnud ja noo... saame siin vatti nii, et vähe ei ole. Samas päris palju ägedaid inimesi on sellel aastal raamatuid müüma tulnud ning päris ägedaid inimesi on meile rääkimas käinud, kuidas asju paremini teha ja rohkem raamatuid suvel müüa. Ühesõnaga funi saab ka, aga seda peamiselt töö kõrvalt.

BTW... kui kedagi huvitab, siis Ameeriklased on ikka rumalad nagu alati, aga sellest ma olen teile juba rääkinud.

Siinkohal tervitaks lõpetuseks veel kõiki neid, kes minust juba puudust tunnevad ja need kes veel ei tunne, noh sitta kah, Hakkate Tundma! :D

Teid tervitab Suure Maailma Direktor

Soon in theaters.........

6nnetus ei hyya tulles, hyyan ma, kui l2henen emadele, ehk et olen eba6nnetus.

Sellel n2dalal on nii pohhui, et ei viitsigi suurt midagi kirjutada. Ilmselt on syydi magamatus ja raske elu.

Eelmise n2dala peaesinejaks v6ib lugeda 1988 aasta cadillac eldorado, mis otsustas 2ra surra teadmata p6hjustel. Seega t88tan praegu rendiautogo. Sitta kah, juhtub ka parimates peredes.

Viimased myygip2evad on veel ees ja siis hakkab pihta deliverdamine. Proovin fookust paika saada, aga m2rgade ilmadega on see veidi keerulisem, v2hemalt tundub.

Tegelikult on vihmast ka pohhui, vot nii k6va mees olen. Autoga t88d tehes vaatan aknast v2lja umbes sada korda, ja kui ongi vihmane, siis pole midagi parata, sukeldun vihma sisse nagu vana fekalist anekdoodis... M2rja ilmaga on kohati isegi p2ris 2ge t88tada... selline vaheldus v6i midagi + saab emadega teed juua, kui tuju peaks tekkima.

Selle n2dala parim lugu tuleb j2llegi Hansult. Nimelt see mees ikka ei v2si yllatamast. Juhtus siis nii, et laup2eva 88sel ootan meest koju, aga pole teda kusagilt veel n2ha. Ja ei n2inudki tollel p2eval, kuna j2in lihtsalt enne magama. Hommikul kui ma silmad lahti tegin, oli Hans oma voodis ja magas hambad laiali. Kysisin siis kohe, et kus karu pe---s sa siis olid eile. Ja mida ma kuulen... "noo ma m6tlesin, et v6iks midagi rutiinivaba teha. Mingid emad r22kisid mulle maal, et lehmad magfavasd pystijalu ja et neid on v6imalik ymber lykata... No mina nagu noor mees ikka... huvi on, miks mitte, lendasin peale t88d kohe karjamaid rappima. Leidsin isegi paar tykki, aga krt lehmad ei maganud. ei saanudki nahhui neid ymber lykata. Peale selle eksisin veel veidi 2ra ka, aga pole hullu... juhtub ka parimates peredes."


Yldiselt mul vist midagi v2ga funi sellel n2dalal ei juhtunudki, aga see-eest sunday meetingul k2isime me Chicago towntownis vaatamisv22rsustega tutvumas ning olime isegi maailma k6rguselt kolmanda pilvel6hkuja otsas, nautisime vaadet ja roppe nalju.
Suhteliselt fun oli isegi, midagi teistmoodi, kuigi kuna majad ymberringi olid ka v2hemalt 60 korruse ringis, ei olnud efekt yldse nii k6va, kui ma lootsin...

Yldiselt tahaksi t2na 2ra magama minna ja ei viitsi teile siin v2ga kirjutada.
Tahtsin lihtsalt juhtida teie m6tted sellele, et me oleme praegu muutumas nendeks, kes me oleme homme ning seet6ttu kysingi, et kas te olete selle suunaga rahul?

Mina kavatsen igatahes magama 2ra minna, et homme olla j2lle oma piirkonna k6ige k6vem vend. T88d tuleb teha, sest et t88 tegi ahvist hobuse.

Olge siis h2sti tublid tydrukud ning tehke k6ike seda, mida ka mina teeksin.
NB! tulen tagasi 30. sept lennuga, ehk siis peaksin j6udma 1-2 oktoobril. Pange 6lletoobrid valmis ning hakake bacardit varuma.

Quitters never win and winner never quit!
Yours truly,
Winner.