Kus kurat ma nüüd olen!?

Tere kallid sõbrad.

Enne kui jõuan möödunud nädala tegemiste juurde, annan teile vähe aimu, kus ma praegu olen. Nimelt tõmbasin selle nädalaga Albertale joone alla, sest mõtlesime Veiko Roosiga koos, et äkki oleks hea mõte katsuda õnne Fort Nelsoni nimelises linnas, mis asus 11 tunnise sõidu kaugusel mu eelmisest kodulinnast, Westlockist. Kuna keegi pole siin juba tükimat aega käinud müümas, siis tundus päris kobe maasikas see linn. Paberi peal tundus linnas elavate inimeste sissetulek ka üsna kopsakas, seega ei olnud mingit küsimustki, kas tulla siia või mitte. Võtsin pühapäeval selle pika tee ette ning seetõttu polnud mahti teile ka postitust kirjutada.

Vedas, et üldse kohale jõudsin, sest et kuskil polnud kirjas, et 300 km enne Fort Nelsonit pole mitte ühtkit bensiinijaama, nii et viimased 70 km sõitsin põleva "bensiin on otsas" märgutule saatel. Tundub, et palvetamine ikka aitab, sest kohale ma jõudsin. Esimesed muljed olid muidugi päris toredad, sest et nt. bensiiniliiter on siin pea poolteist korda kallim, nii et väike pisar jooksis mööda põske alla, samal ajal, kui ma tankisin. Samas see võis tuleneda ka sellest, et teenindaja, kes mind tankimisega abistas, polnud just kõige kirkam kriit. Kuna kell oli juba hiline, siis "enne tangi, pärast maksa" enam ei kehtinud ning järgida tuli "enne maksa, siis tangi". Kuna mul ei olnud aimugi, kui suur mu bensiinipaak olla võib, siis ütlesin talle, et võtaks umbes 55 liitrit. Väike jaapanlanna ei osanud aga liitritega midagi peale hakata ning andis mulle märku, et ma võiks ühikuna siiski dollareid kasutada. Ütlesin talle vastuseks, et ta võiks liitrit korrutada bensiini hinnaga, siis saan talle ka vajaliku summa ulatada. See tundus aga minule üllatuseks jaapanlanna jaoks liialt keeruline ülesanne olema, sest et järgmised poolteist minutit möllas ta kalkulaatoriga ning kogu pingutus lõppes sellega, et ta ulatas kalkulaatori naeratuse saatel minu kätte. Õnneks olen IT tudeng ning suutsin kõva korrutustehte teha lausa ühe sõrme pingutusega. Millegipärast sattus ta sellest aga veel suuremasse segadusse ning arvas, et lihtsam on, kui ma lihtsalt lähen ja tangin siiski enne ja maksan pärast. Hea küll, mõtlesin mina ning läksin tankima. Minu üllatuseks tuli ta aga 20 sekundi pärast välja ning ütles, et ma võiksin siiski sisse tagasi tulla, et oleks kindel, et ma ilma maksmata minema ei sõidaks. Nii palju siis eurooplaste usaldamisest. Kuna benajaam oli ühenduses ka motelliga, siis uurisin vaikuse täiteks tubade hindade kohta, mispeale sain vastuseks hoopis küsimuses ühe teise jaapanlanna käest: "do you have pants?".
Mina: "come again!?"
jaapanlanna: "do you have pants!?"
Mina: (kuna ma olin kuulnud, et sellistes õlilinnades vohavad prostitutsioon ja narkootikumid ilma probleemideta ja suhteliselt vabalt, siis võttis veidi muigama, et kas tõesti proovib jaapanlanna juba mulle püksi pugeda, kuid proovisin siiski hoida madalat profiili ning vastasin) "I'm pretty sure I am wearing a pair at the moment, if that counts?"
jaapanlanna: "no no no, do you have PANTS!?"
Mina: "I think it's pretty obvious that I have pants!"
jaapanlanna: "no, I mean PANTS!, not PANTS!"
(kuna selleks hetkeks oli näha, et kuigi tema sõnad ütlevad PANTS, siis emotsioon tema näos ütleb I DON'T MEAN PANTS YOU FU*KING RETARD! Seetõttu võtsin hetke mõtlemiseks ning sain aru, et ta peab silmas sõna PETS!
Mina: "oh, err, I think you meant PETS, but in that case, I do have PANTS, but I don't have PETS.
jaapanlanna: "then it's 99 dollars + tax for the room"

Kuna mul oli aga broneering juba teise motelli parema hinnaga tehtud, siis lahkusin ma sealt makstes ainult bensiini eest.

Peab tunnistama, et olles viibinud siin linnas nüüd pea terve päeva, siis saan aru, et paberi peal oli linn palju ilusam, kui tegelikkuses. Veiko mainis, et ta väga head pilti linnast ei saanud, sest et google maps andis pildi ainult mõnest tänavast. Ma saan aru miks... Pool linnast on nimelt treilerpark, ilmselt keegi varastas google mapsi auto küljest kaamera ära, enne kui ta tervele linnale tiiru peale jõudis teha... suhteliselt peldik näeb see linn ikka välja küll, aga noh võimalus tuleb ju sellegipoolest anda. Pealegi on need paar inimest, kellega ma kaks lauset olen vahetanud, tundunud päris sõbralikud, nii et see on juba iseenesest päris hea näitaja. Eks näis, mida ma linnast järgmiseks nädalavahetuseks arvan. aga tundub, et sellest tuleb üks eepiline seiklus! :D

Sel nädalal kohtasin ka päris naljakaid inimesi. Üks pereema oli uksel nii äksi täis, et kuulamiseks enam mahti ei jäänud. Dialoog oli midagi sellist (näitasin parasjagu Student Handbooke uksel).

Mina: "You know how you are sometimes helping kids out with homework and you totally get the right answer, but they are.."
Tema: "No, I always get the right answer, I am really smart"
Mina: "Alright, but you know how the kids are in school and it makes sense there, but by th..."
Tema: "no they always understand it while they are in school, they are very smart"
Mina: "Do you know what would be the best time to catch you, so you would actually have time to take a look at these"
Tema: "I don't have time at the moment"
Mina: "Sa vist ei viitsi väga kuulata, mis ma sulle räägin!?"
Tema: "Can you come back later!?"
Mina: "Oh I'm sorry, I have to go now!"


Reede õhtul istusin aga maha ühe pereisaga, kes kandis millegipärast käekella, mis nägi päris vana välja, ning millel puudusid nii klaas kui ka seierid. Uurisin, et mis värk on ning pereisa selgitas, et kell on talle sentimentaalse väärtusega jne. Kuna aga päev oli olnud suhteliselt aeglane, siis mõtlesin, et teen vähe pulli pärast seda, kui olin neile raamatud juba ära müünud ja orderi ära täitnud. Tegin veits üllatunud näo ja ütlesin, et päris naljakas, et tõmbasidki mind tillist... kell näitab ju tegelt täpset aega. Kuna ma olin just kella vaadanud, siis teadsin, mis on õige kellaaeg ning ütlesin, et näe, kell näitab pool 8 õhtul ju. Pereema oli veits üllatunud ning küsis, kas ma teen nalja. Mina muidugi salgasin kõik maha ja ütlesin, et kontrolli järgi, kui ei usu. Ema otsiski ruttu oma mobiili välja ning oli väga imestunud, et kell on tõesti pool 8 õhtul. Hakkasid siis koos pereisaga uurima, et kuidas selle kella pealt õiget kella näeb ilma seieriteta. Neil võttis kahe peale poolteist minutit aega, enne kui aru said, et tegin neile tünga... ja kui aus olla, siis oleks pereema ilmselt kauemgi uurinud, kui pereisa poleks asjast aru saanud. :D

Parima comebacki aga tegi üks pereema keset halli argipäeva. Nimelt proovin ma alati minna ukse juurde, mida inimesed kõige rohkem kasutavad. Kuna auto oli pargitud tagaukse lähedale, siis eeldasin, et seda nad ka kasutavad. Lippasin siis uksele, kuid enne kui jõudsin uksele koputada, avastasin, et veranda on koera/koerte poolt ikka korralikult täis lastud, võttis tavalisest rohkem kalibreerimist ja planeerimist, et mitte mõne junni otsa komistada. Pärast koputust ilmus aknale pereema, kes andis märku, et peaksin teise ukse juurde minema. Tegin nii nagu kästud ja mõne hetke pärast ilmus uksele ka pereema. Enne kui ma jõudsin aga midagi öelda, palus ta juba alandlikult vabandust, et tal veranda niimoodi täis situtud on, selgituseks ütles ta, et oli eile öösel koera korra välja lasknud ning see kurivaim oli veranda kohe täis lagastanud. Samas kui nüüd teaduslikult asjale läheneda, siis see peni pidi terve öö sööma mehhiko toitu ja reaalselt terve selle öö järjest ka junne paigutama, et see üldse ajaliselt võimalik oleks. Aga tundus, et ta ise vähemalt uskus seda vabandust.

Selleks korraks aitab ka. Lähen täna varakult tuttu, et sel nädalal olla oma parimas vormis ning müüa palju raamatuid.

Olge mõnnad ja näeme juba varsti!

Targo

Muhedad Kanada Väikelinnad

Üldiselt pikka sissejuhatust ei tee ning hakkas asjaga kohe algusest peale, et puhta südametunnistusega saaks järgmisse nädalasse minna. Kui te veel ei tea, siis lendan tagasi 31. oktoobril, seega on mul jäänud veel ainult 3 nädalat, et näidata, kui kõva müügimees ma olen, kui olen... 

Sel nädalal hüppasin päris palju ringi, töötasin kolmes erinevas linnas ja kõigil on üks ühine nimetaja... nad kõik asuvad keset mitte midagi. Ning kuna tegu on piisavalt pisikeste linnadega, siis tihtilugu on selline Leiutajateküla Lotte Mängumaa tunne. Kõige värvilisem neist kolmest linnast on ilmselt Athabasca, kus jõudsin töötada vaid mõned päevad, kuid selline mõnus nostalgiatunne tulis sisse juba esimesel hommikul, kui märkasin linna vahel liikumas A-Rühmast tuntud musta, punase joonega, kaubikut. Facemani küll ei kohanud, aga kuna töötasin neil päevil pigem madalamat piirkonda, siis iga kolmas pereisa jättis küll Murdoci mulje. Mõnel sõitis katus ikka päris korralikult. 

Näiteks: Ühe maja ukse taga kopsides kuulsin küll majast kostuvat lärmi ja lällamist, kuid keegi uksele tulla ei söandanud. Mis seal ikka. Veits läks aega mööda ning jõudsin isegi ühe suhteliselt nukra sitdowni korda saata, kui leidsin ennast tagasi tänavalt, suunaga järgmise ukse juurde. Ühtäkki kargas aga mingi vello letti ning hakkas uurima, mis värk on ja nahhui ma tema ukse taga kopsin. Selgitasin siis talle olukorda, et näe olen euroopast ja teen oma suveprogrammi. Tüüp ei viitsinud aga väga kuulata mu juttu ja hakkas igasuguseid dokumente kohe nõudma. Kuna neid oli mul kaasa varutud kõvasti, siis viskasin talle kõik naeratuse saatel letti, et tema siis kohe kõigist pilte saaks teha. Proovisin talle siis selgitada, et näe müün siin raamatuid ja puha ja näitasin nimesid, et näe kõik ostavad. Tundus, et pereisa saab aru, mis toimub, sest oli kogu selle aja julgelt kaasa noogutanud. Kui ma aga hakkasin asju kokku pakkima, et järgmise ukse taha jõuda, tekkis pereisal küsimus, et miks ma ikkagi seda infot kogun. Kuna küsimus tuli nagu välk selgest taevast, tekkis ka minul kohe küsimus, et miks ma mis infot kogun. Tekkis väike kohmetunud vaikus, kuid saades aru, et pereisa on minu mõttekäigust vähemalt ringiga maha jäänud, siis selgitasin talle puust ja punaselt, et tema laste infoga pole mul küll mitte kottigi peale hakata, aga et raamatuid võiks ta mult ikkagi osta. Seepeale muidugi pereisa arvas, et ta lastele pole mingeid raamatuid vaja ja hingas vähe kergendatult, et ma tema laste infot ei proovinudki hankida. Viskas veel käppa ja kutsus teine kord õllet koos jooma. 

Teine pere oli aga oma ajukäärud ikka päris sirgeks suutnud selle mõnekümne maa peal veedetud aastaga juua, sest et hoolimata sellest, et rääkisin nendega pool ajast eesti keeles, noogutasid nad koguaeg rõõmsalt kaasa ning ei viitsinud isegi kordagi üle küsida, et millest ma räägin. Päris keeruline oli naeru tagasi hoida, aga kuna aeg on raha, siis ei jäänud nende juurde telkima, vaid pakkisin asjad suhteliselt kiirelt kokku, et järgmise pere juurde jõuda. 

Ei pea vist kiitlema, et kuulsin seal linnas piisavalt palju klassikalist "Aga meil juba on raamatuid"  fraasi.

Mu lemmik ema sellest nädalast oli aga üks naine, kes pärast pikka vaagimist otsustas siiski raamatute ostmise kasuks ning pärast väikest otsimisretke leidis üles oma checkbooki, mille pealt ta demonstratiivselt tolmu ära puhus ning lisas, et täpselt nii palju aega on möödas viimasest korrast, kui ta midagi ukselt-uksele müügimehe käest ostis :D

Käisin täna ka oma eelmise aasta perel külas, mis oli väga vahva. Lisan teile vaatamiseks siia ka ühe kena pildi.

Muud kohe praegu lisaga ei oskagi, kui vaid seda, et ööd on meil siin suht mustad juba ning temperatuur on -5 kuni 10 kraadi. Seetõttu sõidangi mõni hommik jäälillede saatel, luriseva ninaga, hommikust sööma.

Aga lõpetuseks küsin:

Milline ema paneb enda poes kassiirina töötava mustanahalise tütre nimeks Felony?

Jääge ikka rõõmsaks ja varsti juba näeme!