Pealkiri pannakse lõpus.

Tere tibud!

Uus nädal on seljatatud ja 4 nädalat ainult veel minna. Alustan vigade parandusest.

Unustasin vist eelmisel korral mainida, et lendan tagasi 31. oktoobril. Samuti unustasin mainida, et kui ma kolm nädalat tagasi Albertas hommikul tööle jõudsin, oli lumi juba maha sadanud. Ei pea vist mainima, et sitaks külm oli. Nii mõnigi ema hakkas kulmu kergitama, kui ütlesin neile uksel, et tegu on mu suveprogrammiga. Päris veider on tegelikult uksel seda lauset öelda, kui samal ajal oma hingeõhku näed. Aga see-eest ei tahtnud keegi väljas minuga maha istuda, vaid pigem kutsusid ikka tuppa. Õnneks olid paar järgnevat nädalat natukene soojemad, isegi 25 kraadi sai mõned korrad kätte, kuid selle nädala lõpuks otsustas ilmataat soojailmakraanid kinni keerata ning temperatuur potsatas tagasi kolme kraadi peale. Kuna ma päris raudmees ka ei ole, siis tõmbas reedel kurgu päris kähedaks, aga õnneks aitas laupäeva hommikul apteegist ostetud ravimipurk uuesti jalule ning päev võis alata. Müügi koha pealt on päris erinevad päevad olnud. Kõigub päris kõvasti, kuid pole veel päriselt pihta saanud, miks see nii on. Loodame, et jääb ikka üleval pidama :D

Nädal ise sujus tegelikult päris kiirsti. Olen asjas kogu aeg sees ning seetõttu ei jää aega niisama ringi töllerdamiseks. Töö tahab siiski ju tegemist, pole enam palju seda aega jäänud. Nüüdseks on vist põhimõtteliselt kõik peale minu ja Pille-Riini Eestisse tagasi sõitnud, oleme sellised kaks kanget. Ma usun, et oleme lausa teerajajad, sest mulle tundub, et Veiko hoiab mul pidevalt silma peal ning ootab juba, et lumi uuesti maha tuleks ja sel korral ka jääks, siis on tal võimalik teha inimkatseid, kas ka sellise ilmaga annab edukalt raamatuid müüa. :D Tean, et Pille-Riin jäi sel nädalal veidi haigeks ning veetis mõned päevad kodus, nii et praegu on seis 50:60.

Sel nädalal sain ka esimese Blue-Light Awardsi kätte. Ei tea kas piinlik või mitte, aga olukord oli üldiselt selline, et üks ema tuli uksele ning kuulates ära pool minu approachist, hakkas nõudma, et kust ma ta nime tean ning kes selle mulle öelnud oli. Irooniliseks tegi olukorra aga see, et ma tema nime ei teadnud. Proovisin talle siis selgitada nii hea kui ka halvaga, aga ilmselgelt see mul väga hästi ei õnnestunud. Samas tore oli see, et ment, kes mind checkima tuli, oli väga sõbralik ning väga pingeliseks olukorda ei ajanud. Kiitis, et oma permitit ja kannan nimesilti. Nägin mõned tunnid sama ema tänava peal oma lastevankriga jalutamas, kuid minu rõõmsale lehvitusele ta ei vastanud, vaid pigem vahtis sitase molliga mulle otsa, imestades, et kuidas ma ikka veel nende naabruskonnas viibin. Śiinkohal tervitaks seda sama pereema, kui ta peaks juhtuma mu blogi lugema. No hard feelings!

Teine tore kogemus oli ühe õpetajaga. Sattusin kolmapäeva hommikul tema mehe otsa, kes soovitas mul õhtul tagasi tulla, sest et ema on õpetaja ja ema teab, mis värk on. Olin sõnakuulelik ning läksingi õhtul tagasi. Pereema tundus muidu täitsa tore inimene, aga väga kinnise mõtlemisega. Väga palju talle rääkida ega näidata ei jõudnudki, kuna enamus ajast rääkis ta, kui hea õpetaja ta on ning kui tark laps tal on ning kuidas neil on koolis kõik olemas ja isegi kui ei oleks, siis midagi sellist (mida ta küll näinud ei olnud, sest et näidata ta ju väga ei lasknud) ta kingasti ei kasutaks ning kellelegi ei soovitaks ka. Üleüldse tundus, et ta on maailma kõige targem inimene, olgugi, et ta Eestist midagi kuulnud polnud (hoolimata sellest, et geograafia on üks aine, mida ta koolis õpetab oma klassile). Kuna nägin, et müügiga kuhugi ei jõua, siis uurisin niisama koolisüsteemi kohta. Pärast 20 minutilist vestlust küsisin veel, kelle juurde võiks minna ning soovisin head teed. Üks soovitatu oli tema enda kooli direktor. Jõudsingi reede õhtul direktori ukse taha. Uksele ei tulnud küll direktor vaid tema naine. Proovisin oma naeratuse saatel temaga jutule saada, et korra maha istuda, aga sellest polnud suurt kasu, sest et õpetajatädi oli jõudnud talle juba ette teatada, et ma olen tulemas ning lisanud mõned "soojad sõnad". Tsiteerin: "it was pure torture to talk to him for 20 minutes. I am really sorry that I suggested him to come to your place." Pole vist tarvis öelda, et direktori naine minuga maha ei istunud, sest arvas, et nädal on olnud juba piisavalt pikk ning reede õhtul tahaks pigem veiniklaasist rüübata, kui et kõrvade kaudu verd välja lasta. Oh well, läksin mõned majad edasi ning kohtasin superägedat peret, kes ostis mult kõik lastekad ning handbookid. häshtag the_answer_lies_behind_the_next_door!

Vahel leian ennast bookfieldil mõttelt, et mõni inimene ei viitsi ikka üldse mõelda, mida nad vabanduseks toovad. Nimelt ütles üks ema mulle, et pereisa ei saa juurde tulla, sest et tal on praegu väga olulised tööasjad käsil... muidu võiks ju olla päris legaalne vabandus, kui pereisa "office-ist" poleks kostunud FIFA 2014 hääled. Teine isa ütles, et ta ei kuule, mis ma räägin, aga ei saa ka ust praokile lahti teha, sest et koerad jooksevad siis minema. Naljakas oli asja juures see, et uks käis sisse poole ning koer oli suur nagu hobune. Isegi siis, kui uks pärani lahti teha, oleks sellel koeral olnud raskuski uksest välja saamisega.

Selle noodi pealt tõmbangi vist otsad kokku ning lähen ära magama. Homme algab uus päev ning töö tahab uuesti tegemist. Olge seniks aga mõnnad ning näeme juba varsti!

XOXO

Back to business!

Nonii nahhui. Pole juba tükk aega teile midagi kirjutanud. Ei teagi, kas peaks vabandama või mitte.

Ah et mis vahepeal toimunud on? Noo päris palju asju. Täna väga pikalt jahvatama ei hakka, aga luban, et räägin millalgi kogu loo südamelt ära. Ütlen ausalt, et vahepeal ei saanud raamatuid erinevatel põhjustel müüa, aga nüüd olen tagasi hobuse seljas ja uhan jälle tööd teha.

Kolisin vahepeal Ontariost Albertasse septembri alguses. Esimest korda elus elasin mõned nädalad uuesti sama pere juures, kelle juures ma varem olen elanud. Päris äge oli. Selline kodune tunne. Aga kuna ma töötasin umbes 130 km kaugusel siis väsitas see sõitmine päris korralikult ära ning seetõttu kolisin ennast ümber Westlocki. Päris kreisi, kaks nädalat otsisin endale kodu. Paar varianti tekkis varem ka, aga kuna mõlemad olid üksikemad siis tundus, et pakkusid mulle kodu veits valedel põhjustel. Päris seksiabi Vallo ma veel ei ole. :D

Bookfield on nagu bookfield ikka siin, igasuguseid affe leidub. Nt. täna rääkisin ühele pereemale kogu jutu ära, näitasin raamatuid, maru kihvt oli. Jõudsin isegi hinna ära öelda aga kuna ema oli nii süvenenud, siis ta küsis nagu muu seas viis sekundit hiljem (pärast seda kui olin põhjalikult hinnast rääkinud), et noh, palju need raamatud maksavad muidu. See tekitab alati sellise mõnuse "tahaks endal pumbaga pea otsast ära lasta tunde".

Westlock on muidu suht deep koht. Umbes nagu Uugametsa. Keskkooli tunnuslause on "Place where kids see stars growing up". Ilmselgelt väga paljud ülikooli minna ei plaani vaid tahavad rohkem pagariteks ja mehaanikuteks hakata.

Mõni päev tagasi tuli üks ema uksele, kes väga avatud kehakeelega polnud. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga väga naeratama ma teda ei saanudki. Mõni hetk hiljem andis ta mulle hoopis mõista, et nad "müügimeestega" ei tegele ja üleüldse, kuidas ma seda ei teadnud, sest et neil on tagauksel suur silt. Tõesti huvitav, miks ma neil tagaaias ringi ei luura.

Mingi päev sattusin jutustama ühe vanaemaga, kes muidu oli päris muhe, aga veits seniilne juba. Kuna jalad enam kõige nooremad polnud, siis nõjatus ta uksepiidale, et pilk vähe paremini stabiliseeritud saaks. Samal hetkel kõlas ka uksekella helin, mille peale ta ütles, et peab nüüd minema, sest et keegi on ilmselt tagaukse juures. Võttis vähe aega, et talle kohale jõuaks, et ta ise lasi oma uksekella. Polegi tükk aega nii punaseid vanaema kõrvu näinud.

Aga et kõik emad siin väga iseseisvad ei ole, siis seda illustreerib hästi üks juhtum viimasest laupäevast. Näitasin pereemale raamatuid ja kõik oli väga vinks vonks. Rääkisin hinnast ka, ning isegi hind ei ehmatanud ära, aga kuna mees on ikkagi suurem tööloom kui tema, siis tundis, et peab mehega ikka läbi arutama. Sestap helistaski ta mehele ning küsis luba. Situatsiooni tegi naljakaks aga see, et ta oli hinda kuulnud valesti... 359 dollari asemel kuulis ta 39 dollarit. Hoolimata sellest ütles mees talle vastuseks EI (kokku oli 20 raamatut selles komplektis), arvas, et on liiga kallis. Ja minu jaoks tundus see olukord veel eriti naljakas, sest et väga tihti ei näe pereemasid, kes peavad 39 dollari kulutamiseks mehelt luba küsima. :D

Aga mu kahe nädala lemmik oli siiski väike 4 aastane poiss, kes terve sitdowni aja endal ninast kolle urgitses ning kui lõpuks ühe kätte sai, siis proovis seda ka põske pista. Kuna ma tema tegevusele aga aegsasti jälile sain, siis proovisin tal koguaeg silma peal hoida. Kuna kutil oli veits piinlik seda minu nähes teha, siis proovis ta seda põske pista siis, kui ma tema poole ei vaadanud. Nii me siis tembutasime seal... iga kord kui ta peaaegu sõrme põske jõudis lükata, võttis ta käe suu juurest ära ning iga kord kui ma pilgu temalt ära tõstsin, hiilis käsi jälle näole lähemale. Ainult ema vaatas punastades kogu situatsiooni pealt ning tundis piinlikkust, et ükski tema keelav sõna poja tegevust ei mõjutanud. Lõpuks ei suutnud väikemees enam vastu pidada ning keeras selja ning koll leidis tee suhu. Te oleks pidanud teda nägema. Hetk hiljem peeretas tal nägu peas nagu ta oleks maailma kõige õnnelikum laps. Õnneks on ikka nii vähe tarvis!

Kuna ma täna enam rohkem kirjutada ei jõua, siis peate lootma, et ma järgmisel pühapäeval rohkem kokku võtan.

Nägudeni!