Things are looking good!

Tsau Kutid!

Jätsin just teise nädala selja taha, just nii, nagu mul nädalaid selja taha jätta on. Kreisi kui kiiresti aeg ikka lippab.

Istume praegu Germpsiga pesumajas ja lükkame oma läbi töötatud riideid pessu. Lõhn, mis tuleb kilekotist on fantastico, paneb lausa ninasõõrmed laulma, kuid jääb siiski alla Germo peerule. Kuna nüüd olen juba paar nädalat Germoga koos elanud, oskan tema kohta natukene rohkem rääkida.

Germo näol on tegu ühe päris okei selliga. Tegude ja jutu järgi saab muidugi suhteliselt kiiresti aru, et tegu on esimese aasta tudengiga, kuid võib julgelt väita, et areng on iga nädalaga silmaga märgatav. Kait (mis on nüüdsest Germo hüüdnimi) on kohati suhteliselt hästi võrreldav Hansuga tema esimesel suvel. Kait oskab ikka superhästi küsimusi küsida. Lihtne näide:

Kait: "ou, sa tead, mis auto see siin meie ees on vä?". Saades minu käest vastuseks "ei tea" järgneb küsimus.
"Ok, aga palju selline masin siin maksab?".

Hommikuti on mul suhteliselt pohhui, kui selliseid küsimusi nagu oavarrest minu pihta lendab, sest et aju alles tõmbab ennast käima ning madalate pöörete tõttu ei suuda sellist jama alati tähele panna, aga kui ikka õhtuti töölt tulles on hallollus ikka veel täispööretel käimas ning analüüsib päevaseid juhtumeid, siis võib selline asi ikka ajudesse peksta küll... korralikult... Aga pole hullu, ka selles hakkab ta paremaks muutuma. Ikkagi esimene suvi ju :)

Hea asi Germpsi juures on veel see, et ta proovib alati paremini teha ning ei viitsi vinguda, kui kõik ei lähe päris nii, nagu ta ise seda tahaks, nii et ma arvan, et selle suve jooksul suudan ma tast inimese kasvatada küll.

Üldiselt oli nädal suhteliselt okei. Suvi hakkab vaikselt tuure üles võtma ning momentum mis mind keset päeva edasi viib on juba päris hea. Ei pea enam suurt mõtlema, vaid jalad jooksevad juba ise järgmise ukse taha, et käsi saaks uksele koputada. Selline mõnus autopiloot.

ka numbrid olid sel nädalal veidi paremad kui eelmisel. Sitdowne sain küll 5 võrra vähem, kuid see-eest tõusis müükide arv ning ka müügi kogusumma. Närvi ajab ainult see, et sain Madiselt juba teist nädalat järjest põske. Pole üldse minu moodi. Aga pole hullu. Madis ongi selline suhteliselt stabiilne tüüp ning tavaliselt laksib suve algusest lõpuni suhteliselt samasse auku. Mul on ikka õppimissirge asemel õppimiskõver ning see annab mulle ka natukene enesekindlust ning suurendab tahtmist talle kotti pähe tõmmata. Väike pinge on alati õhus, kes kellele ära teeb ning see motiveerib päris kõvasti töötama. Tervislik võistlusmoment. Statistiliselt peaks ma juba järgmisel nädalal talle müügis ära tegema ning halvemal juhul temaga viiki jääma. Eks paistab, kas numbrid töötavad ennast ka välja.

Veidi huumorit ka, sest et olen ju siiski Ameerikas ja siin kohtab raamatuid müües ikka igasuguseid inimesi.

Neljapäeval nt. istusin ühe päris muheda emaga tema majaesisele verandale maha, et hakata vaikselt juttu ajama ning selgitama, millega ma siis täpselt tegelen. Kuna ta tütar oli suhteliselt uudishimulik, siis ei pidanud kaua ootama, et ka tema meie seltskonnaga ühineks. Kuna istusin maha siiski kahe naisterahvaga, siis võite ilmselt isegi ette kujutada, et asi läks päris libedalt. Jutt jooksis ning tütar oli minust väga excited, olgugi, et tegu oli alles 7nda klassi õpilasega :D
Olles paar minutit juttu ajanud, tuli uksele ka pereisa. Ilmselgelt polnud vana just parimas vormis ega tujus ning vastas mu kutsele meiega ühineda habemesse pomisedes viisaka EI-ga. Mis seal ikka, vähemalt andsin ma talle võimaluse, mõtlesin ma ning liikusin oma jutuga edasi. Asjad liikusid vägagi eduliselt. Olles intro lõpus oli peretütar juba täispööretel käima saadud ning ka ema polnud paljuga maas. Tütar oli nii excited raamatutest, et oleks need ilmselt kohe ära ostnud. Sellegipoolest tegin ma rahulikult "buying atmosphere-i" ning läksin edasi demosse. Selleks hetkeks oli ka perepoeg koju jõudnud ning oli vabalt valmis meiega liituma.
Kuna asjad sujusid päris edukalt, siis olin suhteliselt kindel, et kõnnin selle pere juurest ära piraka checki ning veel suurema naeratusega. Olles demoga juba poole peal, tundus kohati, et oleks pidanud rätiku autost kaasa võtma, sest et peretütar tundus juba nii erutatud olevat nendest raamatutest. Ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Uksele tuli pereisa ning hõikas peretütre sisse. Olles sulgenud enda järel ukse, tungisid läbi seinte pereisa rõõmuhõisked teemal, mida kuradit ta seal väljas nii elevil on ja pole mingeid raamatuid tal vaja. Mõned hetked hiljem saabus majas taas vaikus ning uksele ilmus taas pereisa. Sel korral kutsus ta enda juurde pereema, ning mind tabas deja vu hetk.
Olles jäetud perepojaga verandale kahekesi, ei osanud ma teha midagi muud, kui minna asjaga edasi ning vaadata, mis asjast saab. Ei pidanudki kaua ootama, sest et uksele sel korral pereema, kelle eelnevalt üles poole suunatud suunurgad vaatasid hoopis varvaste poole ning suhteliselt hädisel toonil andis ta mõista, et ta mees arvas, et ta pole enam huvitatud nende raamatute vaatamisest ning ilmselt on mul mõistlikum oma tosse kellegi teise maja poole joostes kulutada. What a great success story! :D Aga sitta sellega. It's a numbers game. Kahjuks ei saa ma öelda, et peale teda komistasin ma ühe poni otsa, aga järgmisel päeval tegin sellegipoolest suhteliselt okei päeva ning elu läks edasi.

Teine lugu leidis aset laupäeval. Kuna Kait on natukene aeglasema algusega, kui ta ise oleks arvanud, siis võtsin ta hommikul endaga kaasa töövarjuma (loe: follow'ma). Päev oli suheliselt huvitav. Alustasime täiesti esimestest ustest, kuhu ma sel suvel koputasin ning komistasin igasuguste inimeste otsa, tehes ebatavaliselt palju demosid. Umbes kella 9:30 paiku saime oma esimese sitdowni ning minu rõõmuks ka selle laupäeva esimese kliendi. Ka Kait rõõmustas ning selle hea emotsiooni saatel lendasime järgmise pere juurde. Saime ka seal sitdowni. Ja ka nemad ostsid. Ja seda tegi ka järgmine pere, kelle juurde me läksime ning nõnda otsustasid teha ka meie selle hommiku neljas ja viies pere. Päris tore algus päevale, saades 5 klienti järjest.

Terve ülejäänud päeva töötasime päris kõvasti ning nõnda jõudis ka päev õhtusse. Et Kait saaks ikka täie raha eest, siis mõtlesin, et näitan talle, miks me suicide callback'e (suitsiidikaid) ei tee. Olime parasjagu piirkonnas, kus ma töötasin esmaspäeval. Istusin seal toona maha ühe päris muheda üksikisaga, kelle poeg oli just astumas 12 klassi. Kuna pojal olid päris tõsised plaanid seoses ülikooliga, siis näitasin talle meie tarkvara, mis aitab tal eksamiteks valmistuda ning need läbida kõrgete tulemustega. Isale idee päris meeldis, aga kuna poega juures polnud siis jäi kaup katki. Arvas, et ta räägib pojaga üle ning kui ma järgmisel õhtul läbi ütlen, siis annab mulle teada, kas teeme kaupa või mitte. Loomulikult ei viitsinud ma sinna enam järgmisel päeval tagasi minna, sest et suitsiidikaid ma enam ei tee, 6 suvi siiski ju. Samas harjutuse mõttes oli tegu minu arvates väga hea näitega. Olles endas väga kindel, otsustasin ma Germpsiga kihla vedada, et see isa ei osta nii kui nii ning kui nii läheb, siis on ta mulle võlgu 10 dollarit, kui aga juhtub ime ja ta ostab, siis annan ma ise talle 10 dollarit. Mingi ime läbi oli Germo sellega isegi nõus ning nagu arvata võite oli minu nägu peeru täis, sest et olin täiesti kindel, et olen juba 10 dollari võrra rikkam.

Läksime siis ukse taha ning esimesele koputusele ei vastanud keegi. Kas kella laskmise peale ei tulnud kedagi uksele ning nii jooksimegi mina nägu peerul ja tema suhteliselt õnnetult auto juurde tagasi. Olin autole juba käigugi sisse jõudnud panna, kui uksele manas ennast pereisa, kes rõõmsalt minu nime hõikas. Mida hekki mõtlesin ma, kui ennast autost välja vedasin. Pereisa oli aga nii õnnelik, nagu oleks lotoga peavõidu võtinud. Lohistasin ennast treppidest üles, et kuna pereisa kutsus meid tuppa. Ilmsegelt oli juthunud kaheksas maailmaime ning olles rääkinud oma pojaga, otsustas ta minuga kaupa teha. Sitt lugu mõtlesin ma, sest et olin just jäänud ilma 10-st dollarist ning õpetanud Kaidule, et suitsiidikaid tasub teha.

Sorry Kait! Oleks võinud hea suvi tulla! :P

Ja et te Germot veel paremini tundma õpiksite, räägin ühe loo ka tema repertuaarist.

Nimelt tegi Germo kolmapäeval päris kõvasti tööd, kui higist tilkuvana koputas ta ühe täiesti tavalise ukse peale. Uksele tuli perepoeg, kes oli umbes 17 aastane ning päris, et milelga vello tegeleb. Selgitades olukorda, leppisid nad kokku, et Kait tuleb õhtul tagasi, siis kui vanemad kodus on. Nii vantsiski Kait sama targalt ukse juurest minema, kui ta sinna minneski oli olnud. Olles velo energiat täis pumbanud ning kihutades mööda asfaltit järgmise prospekti poole, märkas ta enda taga autot, milles istus sama kutt koos paari oma sõbraga. Nii peatasidki nad Kaidu ning hüppasid autost välja. Germps ketras peas mõtteid nagu "WTF" ja "mida vittu" vaheldumisi, kuid suutis ennast suhteliselt rahulikuna hoida. Ja parasjagu sel hetkel kui Germo peas oli "WTF" vaheldumas taaskord "mida vittu" mõttega, võtsid kutid oma julguse kokku ning küsisid, et kas võivad Germoga koos pilti teha. :D Ilmselgelt on Kait piisav, et mõjuda naistele, kuid mõjub sarnaselt ka meestele.  Nüüd on nad kõik facebookis ka sõbrad. Great success!

Sellega vist tõmbangi selle nädalase sissekande kokku, sest et pesu on pestud ning vajab voltimist. Täna kolime ka uue pere juurde ning uuel nädalal paneme juba uue hooga uuest mäest alla, et kohtuda koos hommikusöögikohas. Tuleb sitaks hea nädal!

Hoidke mulle siis pöialt, et ma ikka Madisele ära teeksin ning jagage oma Jaanipäevamuljeid. Minu jaanipäev oli nt. selle suve parim müügipäev, nii et ka mul olid justkui pühad.

Näeme juba septembris!

Targo

"And here we go again": said Georgia!

Chill-bill!

Enne kui ma oma jutuga ringi ümber kahe nädala teen, vabandan kõikide oma fännide ees, kes mu blogipostitust on juba 2 nädalat pidanud ootama. Lubasin küll, et kirjutan iga pühapäev, aga kuna eelmisel pühapäeval saabusime oma ajutisse kodusse alles 10 paiku õhtul ja järgmisel päeval alustasime juba tööd, siis polnud kahjuks aega seda kirjutada.

Samas nagu vanarahvas ütleb, mis eile tegemata, see saab täna tehtud.

Alustan siis sealt, kus ma viimasel korral pooleli jäin. Viimati kui postitasin, siis istusin ma veel viimaseid minuteid Eestimaa pinnal. Pärast postitamise nupu vajutamist lippasingi rõõmsalt lennukile ning pühkisin kodumaa tolmu laptopi kaanelt ära, et see varmalt kotti panna.

Lennud ise läksid suhteliselt ladusalt, kui välja arvata see, et Washingtoni jõudes tuli välja, et tormi tõttu on meie järgmine (otse)lend nashville-i tühistatud ning saame lisa 10 tundi lennujaamas jalgu kõlgutada. Õnneks oli mingil tüübil ruubiku kubik kaasas, mida sain ajaviiteks omaette mudida. Küll aga oli tegu vana hea vene toodanguga, mis oma elu jooksul sama palju vatti saanud nagu minu eelmisel suvel jalas olnud tossud. Ilmselgelt sellega rekordeid ei purustanud, sest et pärast paari kiiremat liigutust kippusid tal mõned tükid küljest ära tulema. Samas see oli päris hea harjutus suveks, et panna enda mindset valmisvalmi ning oskaks juba varakult pereemadega kannatlik olla.

Nii jõudsimegi sales schooli. Pole vist vaja mainidagi, et see lendas nagu tuhatnelja mööda ning juba varsti olimegi pakitud autodesse ning kimasime tuhatnelja kolonnis Atlanta poole teele. Enne kui ma selleni jõuan, siis räägin natukene grupist ka, kellega sel suvel koos töötan.

Organisatsiooni juhiks on meil sellel aastal Madis Raud, nagu te ilmselt varasemalt juba aru olete saanud. Peale tema on meid grupis veel 10, 7 eestlast ning 3 lätlast. Nii et ei mingit diskrimineerimist. nagu viimastel suvedel juba tavaks on saanud, siis on ka kuuevarbalised meie seas esindatud. Päris igasuguseid inimesi on sattunud.

Minu toanaabriks on sel suvel Germo. Täitsa pull vend. Natukene udu vend on, aga küll ta õpib. Esimene suvi siiski tulemas ju. Tema klassikaliseks näiteks on see, et hommikul, kui ta ühele managerile helistab, vastab ta alati küsimusele "kuidas läheb?" väikelinna poisile omasel kombel "Nooooooooooo hästi-läheb!". Pole just väga pika jutu vend, aga küsimustega kipib sinna Hans Kullamaa kanti minema. Kuna ta kohati on suhteliselt aeglane, siis pole temaga veel midagi naljakat jõudnud juhtuda, aga küll see suve jooksul paraneb.

Peale tema on meil grupis veel Anna, kes on pärit siis lätist. Tema puhul on huvitav see, et ta elas oma elu 9 esimest aastat USA-s ning kui nad ükskord perega uuesti oma sugulastele Lätti külla läksid, siis ütlesid nad talle, et sorry, me vist sel kottal USA-sse tagasi ei viitsi minna.

Managerid on veel Maria Soome ja Markus Meimer, kes müüvad raamatuid teist suve. Maria on güll tumemustade juustega, kuid proovib siiski võrdõiguslikkuse nimel võistelda ka blondiinidega. Niisiis vastaski ta ühe ema küsimusele "what are the different options to pay", "I am really flexible, I take cash, credit cards and sex". Olles aru saanud, et ta oli öelnud checks asemel sex, valitses toas paar sekundit piinlikku vaikust ning siis ei suutnud ema enam naeru tagasi hoida ning purskas pisarsilmil naerma.

Karinist, kes elab Annaga koos ning Ievast, kes elab Mariaga koos ei oska kahjuks veel midagi väga rääkida. Nemad vist nii naljakad pole, samas on veel suve algus ka :P

Sama võib vist öelda ka Rasmuse, Helduri ja Normundsi kohta...hoiavad pigem tagaplaanile. Samas tundub, et nende näol on tegu kõvade tööinimestega. Samas on Normunds sellest grupist vist kõige väikseima õnnevaruga kodumaalt välja reisinud. Tüüp ostis endale teisel päeval piirkonda jõudes sellise tavalise vana rondi bookmobile-iks, mis järgmisel õhtul juba otsad üles ütles ning korda tegemiseks vajab natukene rohkem raha, kui auto seda ise väärt on.

Nüüd oleme lähemal juba põhjusel, miks ma eelmisel pühapäeval teid kalgilt tühjade blogiseinte vahele jätsin. Niisis kui me reedel Atlanta poole teele panime, jõudsime me ilma viperusteta siia ka kohale. Tegime ära nii palju müügilube, kui meil võimalik oli ning sättisime ennast üles ühte hotelli. Kuna hotelli hind oli päris krõbe, siis lasin käiku oma meelama poole, et ära võrgutada üks 50 aastane mustanahaline maiuspala. Maiuspala küll ilmselt pigem 50 aastaste mustanahaliste meeste standardite järgi, kuid oli seda oma peas ka ilmselt 20 aastaste valgete järgi. Pole nii palju blockivat cougarit päris kaua aega näinud. Pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et mutile naratus näkku võluda ning tänu sellele saada 10-15 dollarine allahindlus. Päris tore väikene võit ja seda juba suve alguses.

Kuna järgmisel päeval oli tarvis minna kodu otsima, siis pidi tegema selleks ka ettevalmistusi. Sellest ka põhjus, miks ma juba reedel teile midagi ei kirjutanud. Samas siinkohal tervitaks ma oma ema, kellele ma helistasin kell 4 öösel teie aja järgi ning kes esimesed paar minutit ajas väga seosetut juttu ning ei tahtnud oma poega kuidagi ära tunda. Sellegipoolest oli tore tema häält kuulda.

Järgmine päev möödus autoga sõitmise tähe all. Kuna piirkonnas ringi liikumiseks oli vaja autosid, siis sõitsime edasi-tagasi auto rentalite ja muude kohtade vahet, et saaks ükshaaval autod ümber vahetada. Autodega vedas meil tegelikult päris kõvasti. Reede õhtul olid ühe teise organisatsiooni inimesed sattunud ühte väikesesse kohta autosid rentima. Üks asi viis teiseni ning pikk jutt keskmiselt... Üks autorentali muttidest võttis paar tüdrukut enda juurde elama ning rentis ka autosid väga hea diiliga välja. Omad joped ju ikkagi. Seetõttu kimasime ka meie järgmisel päeval sinna ning hoiame tänu sellele suve jooksul kokku umbes 500 dollarit. Pole ju paha  diil.

Pole vist tarvis mainida, et sel päeval me endale kodu ei leidnud, sest et Germo, kes on minu toanaaber, polnud seda varem ilmselgelt teinud. Aga pole hullu. Teine kord teeb paremini :)

Sel õhtul olime meie Germoga vist pea ainsateks, kel kodu polnud ning maandusime õhtul uues hotellis. Sel korral oli puldis taaskord mustanahaline piiga, aga võrreldes eelmise 5.0 versiooniga, tuli jutu käigus välja, et tegu oli 2.3 versiooniga, kellel ilmselgelt polnud veel peal blockimis vastast kaitset ning seetõttu libistaski kena naeratuse peale tagataskust välja umbes 10 dollarise allahindluse. Tasuta kahe päeva söök nagu naksti jälle olemas. Elu oli kodu puudumisest hoolimata ilus ning lilleline. Samas kuna selja taga oli pikk päev, siis kukkusin pea surnult voodisse. Peaaegu seetõttu, et enne voodisse kukkumist pidasin Germoga maha lahingu teemal, kes kummal voodipoolel magab. Selgitasin talle enda meelest küll suhteliselt illustratiivselt, et kui ma paremal poolel pean magama, siis võib juhtuda, et ma peon talle kaissu. Germo, aeglane nagu ta veel on, ilmselgelt seda juttu ei uskunud ning puges kiiruga vasakule poolele tuttu. Kus häda kõide suurem, seal abi kõige lähem, nii ma siis ärkasingi öösel kella 3 paiku tema suhteliselt kõvahäälse torina peale üles "wtf sa mees teed, miks sa mind spoonid (laske see väljend mõnel nooremal keele oskajal enda jaoks ära tõlkida)". Pole vist vaja mainida, et minu nägu üllatust üles ei viitsinud näidata ning seetõttu keerasingi ennast teisele küljele ja magasin edasi.

Järgmisel päeval hängisime kirikutes. Olles laupäeval sattunud kokku ühe pereemaga, kes soovitas ühte kindlat kirikut, sest tema tütar on käinud seal ning omab seal palju sõpru, otsustasimegi sea varianti proovida. Et asjad veidi sujuvamalt läheksid, siis jätsin Germo ühte kirikusse maha ning seadsin sammud eelkõneletud kiriku poole teele. Asjad läksid ikka väga libedalt. Oli kohati selline Don Juan'i tunne, sest et sain ikka väga lihtsalt kõigiga jutu peale ning leidsingi üles ühe peretütre sõbranna. Becky May. Uskumatult energiline naine. Kuna tema enda lapsed on kohati pea sama vanad kui mina, siis lõid temas lõkkele emainstinktid. Ja kus siis hakkas alles trall pihta. Õppides aja jooksul minu kohta järjest rohkem, vedas ta mind vist kirikus igasse võimalikku kohta ning tutvustas kõigile, kes meile vastu tulid. Lõpuks sõingi pastori perega lõunat ning mängisin natukene korvpalli. Päris fun oli.

Ja nii olimegi põhapäeva õhtul Becky enda ukse taga kogu oma arsenaliga ning veetsime öö nende katuse all. Kuna jõudsime sinna alles 10 paiku õhtul ning järgmisel päeval oli juba tööle vaja minna, siis jäigi blogi kirjutamata.

Ja siin ma nüüd olen. Nädal aega hiljem, pesen pesu kuskil suvalises coin laundrys ning kirjutan teile.

Nädal möödus ikka uskumatult kiiresti. Töötasin keskmiselt 13.5-14.5 tundi päevas ning tegin kõvasti tööd. Georgia on ikka üks vahvate inimeste maa. Inimesed on otseses mõttes ikka täiesti seinast seina. Sellisest korralikust maakast, kes vastab küsimusele "are you the son of the house" klassikaliselt "no, I am the son of the house" kuni peene pereemani välja, kes käseb lastel nööri mööda käia ning kelle lapsed võiksid vabalt olla Ned Flandersi lasteks Toomeli lemmik sarjast "Simpsonid".

Samas veidi sai nalja ikka ka.

Nt. teisipäeval istusin ühe üksikisaga tema rõdu peal ning näitasin talle handbooke. Tüüp oli selline rahulik vennike ning seetõttu oli teda suhteliselt raske lugeda. Olin oma sitdowniga juba peaaegu poole peal, kui hoovi peale sõitis üks peretuttav, kes võttis lapsed peale, et minna nendega koos siis kirikusse piiblit õppima. Kuna peretuttav oli umbes 30 aastane, viskas ta ka mulle pilgu peale ning uuris, et millega tegelen. Vahetasime paar lauset ning punetavate põskedega kiirustas ta tagasi autosse, kuna nad olid juba hilinemas. Ja nii ta siis rõõmsalt tagurdaski, otse minu tänaval pargitud auto sisse. Poleks vist pidanud temaga jutustama, mõtlesin ma olukorda rõdu pealt hinnates. Muidugi mõista sattus mutt ohe paanikasse, aga kuna olukord oli minu jaoks tuttav (ka paaril eelmisel suvel on tulnud ette, et mingi tuhm pereema pargib oma auto minu seisva auto sisse), siis rahustasin ta maha. Ja ma ei teagi, kas pereisa tundis ennast veidi süüdi või mitte, aga raamatuid ta ostis sellegipoolest. :D

Nädala sees oli veel huvitavaid olukordasid. Ühel hommikul koputasin uksele, teades juba ette, et perel on väike poeg. Uksele tuli suhteliselt noor naisterahvas, kuid küsimusele: "you must be the mom of the house?" vastas ta selgelt jaatavalt. Kuna tegu oli noore naisega, siis võite ilmselt arvata, et oma suure naeratuse saatel astusin ma umbes 30 sekundi pärast ka üle uksepaku, et võtta koht sisse tavaks saanud köögilaua taga. Teel sinna tulid nurga tagant külg ees kurvi võttes 2 hobuse suurust koera välja. Kuna ma koeri eriti ei karda, siis üle "wow, you guys have cows in the house" ma midagi piigale ei maininudki. Kuid tundus, et sellest penidele piisas. Nii kepslesidki viimased üles-alla keset tuba ning enne kui ma jõudsin oma koha laua taga sisse võtta, üllatas mind üks nendest oma ettevõtlikusega. Niimoodi vaataski valge-musta kirju koer mulle rõõmsalt silma, teadmata kuhu ta läheb ning kust tuli. Kuna tegu oli lehma mõõtu isendiga, siis kust voolas lausa ojadena üle terve põranda. Great, mõtlesin ma ning arvates, et nii pikaks see sitdown meil jääbki, siis suutis piiga mind üllatada. Pööritas vaid silmi ning viskas vilunud liigutusega põranda peale rätiku, andes mõista, et tegeleb selle probleemiga veidi hiljem. Nii istusimegi üks rõõmsama tujuga kui teine laua taha maha ning hakkasin tegema seda, mida ma kõige paremini oskan, rääkima. Chick tundus suhteliselt chill ja openminded ning pärast minutit oligi juba korraik connection olemas, et uurida laste kohta. Kuna siis ilmus suurde tuppa ka poiss ise, kes nägi välja vähemalt 8 aastane, siis tekkis mul kohe küsimus, et kurat, kui vana see ema siis lõpuks ikkagi on, sest et ega üle 21 poleks talle küll pakkunud, isegi mitte pilves ilmaga. Kui lõpuks teema üles võtsin, et kuidas tal juba nii vana poeg on, siis tegi piff imestusest suured silmad ning ütles, "hm, that's my brother, I don't have any kids yet, I am 16 years old". ja nii pikaks mu sitdown siis jäigi, sest plaanin sinna tagasi veel minna... tahaks päris emaga ka rääkida. :P

Müügi mõttes oli nädal vist eelmiste suvede esimeste nädalatega võrreldes parim, aga see pole praegu oluline. Praegu on vaja teha palju numbreid ning hoida head attitude-i. Seda ongi plaanis teha tuleval nädalal.

Müügi koha pealt praegu rohkem ei räägikski ning sellega vist tõmbakski tänase postituse kokku. Järgmisel nädalal proovin juba õigeaegselt postituse teie poole teele panna ning arvestades seda, milliseid inimesi siin kohtab, siis suudan ilmselt pärid värvilise vikerkaare teile interneti vahendusel ka tuppa maalida.

Seniks aga olge mõnnad ning kohtume juba pärast jaanipäeva. Pidutsege minu eest siis ka, aga kui päris aus olla, siis arvestades facebooki postitusi teil sellega ilmselt probleeme ei tule.

Ja lõpetuseks pillan veel ühe intelligentse vestluse:
Mina: "Hey, how are you doing today?"
Tema: "oh, I am doing nothing"
Mina: "oh, mkay, you must be the mom here?"
Tema: "oh, no, I am actually the mother here!"

Nägudeni! Teie suurim sõber.