The Train is starting!

Tsau kutid!

Kuidas elanud olete? Pole teist mitte kottigi kuulnud. Proovige mulle ikka vahepeal vastu ka kirjutada, lisab elule värvi või nii, sest vürtsi saan ma siin niisama ka.

Sel nädalal sai ikka kõvasti tööd tehtud. Ei oleks uskunud, et pärast nelja suve võivad inimesed mind üllatada siin ameerikamaal. Jällegi hoopis teistsugused inimesed, võtab vähe aega, et nendega samale lainele jõuda, aga proovin hakkama saada. Ei anna alla.

Numbrid olid selnädalal päris head, tegin 200 demo, umbes 250 calli ringis ja 97 sitdowni. See on hea. Kahjuks olid päris mitmed sitdownid kvaliteedi poolest suhteliselt sitad, kuna inimestega ei connectinud ära ja tundus, et väga ei klikkinud ära nendega. Vahest lihtsalt on tunne, et räägi nagu seinaga, mitte selles mõttes, et nad ei vastaks sulle, vaid pigem nii, et räägivad kaasa ja siis lõpuks ütlevad mingeid täiesti loogika vastaseid asju. Ei teagi, kuidas sellest aru saada, kas pressin liiga palju inimestele peale, et nad minuga kaasas oleks või siis lihtsalt ongi sellised pooletoobised. Elame näeme.

Orgi juhtimine on päris huvitav kogemus olnud. Alles lõppes teine nädal ja kuigi meid oli alguses 14, on praeguseks meid alles kõigest 9. Eelmisel nädalal jättis üks läti tüdruk pooleli tervislikel põhjustel ning teine lihtsalt andis alla... kurb, kuna arvasin, et mõlemad võiksid seda väga hästi, aga noh, kui ise ei ole valmis pingutama ja endast maksimumi anda ning raskustega võitlema, siis keegi teine sind sundida ka ei saa. Sel nädalal jäime ilma Heldist, Tõnisest ja Tomsist. Kurb, kuna ootused nende puhul olid päris kõrged, eriti veel Tõnise, kuid ilmselt tõmbas ennast liiga kinni... mis teha, elu läheb edasi ja meie paneme ikka täie pasaga edasi.

Sellest saab minu parim suvi, see on juba otsustatud, vaja ainult veel kõvasti vaeva näha, õppida ning lõplikult ära vormistada.

Algus on olud suhteliselt aeglane, või õigemini aeglasem, kui ma ise ootasin või lootsin. Aga pole lugu, mitte miski pole veel kadunud ning absoluutselt kõik on veel võimalik. Ma tean, et ma suudan seda teha ja ma tean, et ma olen seda väärt, vaja on lihtsalt inimestega samale lainele jõuda ning õppida neid paremini tundma. Kui click ära käib, siis hakkab tulema, ma olen selles kindel.

Midagi naljakat ka teile siia minu mõtete vahele.
See lugu juhtus Tõnniga, tüübiga kes ära quittis... samas pole ime, et tuleb isu quittida, kui nädala alguses ühel päeval jälitas teda umbes tunnijagu mingi neegritüdruk oma jalgrattaga ning hõikus talle igasuguseid asju... Sa oled nunnu! Sul on ilusad silmad! Kus sa elad? Miks sa minuga ei räägi? Sul on ilus tagumik! Saame sõpradeks! Mis su telefoni number on? Sul on ilus keha! Kus sa elad? Kust sa pärit oled? Sa oled nii nunnu! Mis su number on? Kus sa elad? Mis sa pärast teed? Sul on ilusad kannikad! Sa oled nii mehine! Mulle meeldivad su silmad! Kus sa elad? Anna mulle oma number!

Võtaks vist kõhedaks küll. Tundub nagu Texase mootorsae mõrvade leebem versioon :D

Aga kutid... Jesus makes you stronger!

Seda mõistis sel nädalal ka mu toanaaber Ivo.
Nagu Ivole tavaks, tegi ka tema sel nädalal kõvasti tööd ja no kurat, seda sama teevadka usuhullud. Ivo approachis parasjagu ühte pealnäha tavalis ema, kes suhteliselt kortus kulmuga ukse peale loivas.Ilma et Ivo väga palju rääkida oleks saanud, hakkas mutt kohe pärima: „Mis sa tahad siit? Miks sa seda teed?” Ivo siis selgitas, et tahab keelt harjutada ja noh, eks see kogemus teeb ikka tugevamaks ka. Mutt kohe siis selgitama, et tugevamaks saab muud moodi ka... Tule meie kirikusse. Ivo manas ilma mõtlemata endale WTF pilgu ja jäi mutile otsa vaatama, kui viimane Dan Moore-i kombel edasi majandas – „come, come to our meeting, come, come, come to our church!”. Mismõttes, tule kirikusse? Kuidas see mind tugevamaks teeb, tahtis Ivo teada. Mutt siis seletas, et noo nende kirikus on ikka sitta moodi äge, saab pidu ja värki ja ägedad inimesed ja kummardame jeesust. Ilmselgelt küsis Ivo selle peale uuesti, et kuidas pidutsemine teda tugevamaks inimeseks teeb? Mille peale vastas mutt: „well, we don’t drink any alcohol and we praise jesus!”

Nii et nüüd mõtleb ta alati, enne kui ta midagi teeb, et mida jeesus tema olukorras teeks.

Brian, kes on minu teine roommate, oskab samuti nalja teha. Teisipäeval uitas Brian oma territooriumil ringi kui jõudis majani, millel oli päris vinge uksekell. Nimelt, tegi uksekell erinevaid rõõmuhõiskeid meie tuntuima ameerika jalgpalli meeskonna jaoks, umbes nagu „go ducks!” või „ducks are the best!”... Kuna peale esimest kella laskmist kedagi uksele ei tulnud, otsustas ta uuesti kellata. Avastades, et kell teeb igal nupuvajutusel erinevat häält ning kuna kedagi kodus ei paistnud olevat, otsustas ta ukse taga seista ning kuulata, milliseid erinevaid hääli ta veel teeb. Umbes pärast kuuendat korda tuli tema üllatuseks keegi lõpuks uksele, kes lihtsalt rööööökis talle näkku, et mida kuradit sa helistas mu uksekella siin, kao minema debiilik! Ega tal selle peale väga midagi öelda polnud ning seetõttu viskaski kiirelt varvast. :D

Muidu pere kelle juures sel nädalal elasime, on päris vahva. Kuna tegu on vanema paariga ning neil on kokku 8 last, kes kõik juba suureks on kasvanud, siis on ema päris hoolitsev, teeb igal õhtul meile süüa ja niisama ajab juttu. Kuttidele läheb see päris hästi peale, ei kurda üldse. J

Selline nädal siis. Kohe varsti hakkab uus ja veel parem. Andke siis teada, kuidas teil läheb, siis saan teie tegemistele ka natukene kaasa elada ja tulla natukene bookfieldist oma mõtetega välja.

Life is beautiful and everything is impossible when I put myself into it!

See ya, got to go!
Teie lemmik!

And off we go!

Tuus!

Ärge nüüd väga kurjustage, et ma pole vahepeal teile kirjatuviga sõnumeid saatnud, aga proovin seda nüüd parandada.

Üldiselt on ikka sitaks palju vahepeal juhtunud. Veidi teine tera on olla OL (organisatsiooni juht) ja dikteerida tempot, tegeleda kõigi probleemidega ning proovida planeerida tulevikku ette. Kõik võib muutuda vaid ühte hetkega.

Üldiselt läks sales school suhteliselt edukalt. Treenisime hommikust õhtuni ning liikusime terve grupiga Oregoni. Hoopis teistsugune koht, kui seni olen olnud. Loodus meenutab päris palju eestit, aga inimesed on ikkagi peast ameeriklased. Samas loodus kohati korvab selle.

Et natukene aimu anda, milles erinevus seisneb, siis nt. Bendis (linn, kus Tanel ja paar FY-i töötavad), on hommikuti umbes 5-10 kraadi sooja ning sama lugu on ka õhtul. Nad töötavad üle 1000 meetri merepinnast kõrgemal ning mäetipud on kohati päri lumised. Tegelikult sadaski vist lund, kui kutid esimest korda üle mägede sõitsid, et oma uue kasuperega kohtuda. Isegi Tannile oli see päris huvitavaks kogemuseks.

Hommikuti kui kutid jalgratastega hommikusöögikohta sõidavad, on neil kohale jõudes ninad punased peas ning üle kere suhteliselt siniseks tõmmanud, aga seda paremini maitsevad soojad värskelt praetud munad koos praetud kartulitega. Tšempioni hommikusöök ikkagi.

Mul siin Springfieldis nii ekstreemne ei ole temperatuuri koha pealt, kuid natukene keerulisemaks muudavad mõned teised asjad. Seda kohta kutsutakse "Valley of Death" (sellise nime panid sellele kohale indiaanlased). Valley of Death sellepärast, et kevade lõpus ja suve alguses õitsevad siin musttuhat erinevat taime, mis põhjustavad paljudele inimestele allergiaid, kaasa arvatud minule.

Ma ei olnud sellel talvel kordagi vist haige, päris korras ponks olin, kuid siin on olnud algus veidi teistsugune. Oma esimese nädala olen veetnud põhimõtteliselt konstantselt köhides ning nuusates mingit mäda välja. Samuti kipuvad silmad kipitama ning mõned päevad olin lausa ilma hääleta. Mõtlesin küll, et kuna olen teinud 4 suve juba raamatumüüki, siis ei saa olla midagi sellist, mis mind üllatab, kuid pean tunnistama, et eksisin. Pole juba kaua aega ennast nii sitasti tundnud.

Natuke vürtsi lisas ka see, et kodu otsimisega ei läinud meil just kõige edukamalt. Kuna elan koos kahe ägeda tüübiga (Ivo Eestist ja Brian Inglismaalt), siis polnud väga paljud inimesed huvitatud kolme tüübi majutamisest. Suhteliselt suur keris ma ütleks. Palju paremini ei läinud ka kahel tüdrukul, kellega me linna jagasime, nii et enamus nädalast elasime koos ühe naise juures, kes ise 7 aastat tagasi raamatuid müüs. Väga vinge tädi koos oma mehega. Seetõttu ei saanud enamus nädalast just väga palju endale keskenduda, kuna pidin tegelema sellega, et kõik saaksid ilusti koju õhtul ja hommikuti kenasti tööle samuti. Kuna enda enesetunne just kõige paremate killast polnud, siis kammis vahepeal päris ära, sest organisatsioonis oli palju muudki toimumas, millega tuli tegeleda ning mis panid muretsema.

Samas, siin ma nüüd olen, köhin küll veel päris korralikult, kuid no excuses. Tuleb ära! I gonna make things happen. Saime ajutiselt elukoha ühe tubli vanapaari juures ning see rahustab päris palju, sest asukoht on hea ning kutid saavad vabalt velodega hommikul tööle sõita.

Tunneli lõpust paistab juba valgus ning kui vahepeal tundus, et see võib olla vastu tulev rong, siis nüüd hakkab tunduma, et tegu võib olla siiski päikesega, mis annab vaikselt enesekindlust.

Nii et minu pärast muretsemiseks põhjust ei ole.

Aga et te ei arvaks, et mul siin kõik hallides toonides on, siis maalin teile mõned lõbusamad pildid ka, kuna nalja on siiski saanud.

Sellel korral jagan pigem killukesi meie lõbusatest orgiliikmetest. Otsustage siis ise, mida sellest arvata.

Et ma kellelegi varvaste peale ei astuks, siis ma parem nimesid nimetama ei hakka, kuid nii palju võin öelda, et see lugu juhtus sales schoolis. Vahest ikka tuleb seda ette, et kui päike lagipähe paistab ja väljas on 35 kraadi, siis kammib see veits ikka ära. Nii juhtus ka selle neiuga.

Harjutasime parasjagu laste müügitekste, kui tal mõte päris kinni kiilus. Päris imeliku koha peal võiks isegi öelda. Nimel on müügitekstist koht, kus saab freestyle-ida ning emalt küsida suhteliselt vabast vormis küsimusi, et paremini samale lainele saada ning laste kohta samuti natukene õppida.

Kuna piffil ühtkit küsimust meelde ei tulnud, proovisin teda natukene välja aidata ning soovitasin mõelda, et mis küsimusi ta oma parimalt sõbrannalt küsiks, kui tal oleks väike laps. Selle peale hakkas tsikil kõvaketas kupli all päris ragisevat häält tegema ning mõne hetke pärast küsis lausa vapustavalt hea küsimuse - "Mis su lapse veregrupp on?"

Ma arvan, et kui keegi minust samal ajal pilti oleks teinud, oleks saanud sealt miljoni dollari pildi kätte.



Aga mitte ainult tüdrukud ei üllata. Isegi intelligentsed noormehed suudavad vahest humoorikatesse situatsioonidesse sattuda... Juba sales schoolis oli näha, et tegu on suhteliselt nupuka kutiga, kes oskab müügitekste peast lugeda päris edukalt. Miks lugeda? Seda sellepärast, et ta seda tehes just loomulikkusega väga kiidelda ei saanud. Proovisin talle küll pidevalt selgitada erineva nurga alt, et proovi iseendaks jääda, et pole vaja robotit mängida, kuid ilmselt väga palju see ei aidanud.

Kutt oli parasjagu saanud just oma esimese sitdowni ning istus pereisaga elutuppa maha. Ilmselt ta ennast aga väga enesekindlalt ei tundnud, sest olles rääkinud umbes poolteist minutit küsis pereisa talt "what are you, a robot?" (misasi sa oled, kas robot või?). Pole vaja vist mainida, et peale seda võttis ta järgnevate peredega juba veidi vabamalt. Aga noh, tegijal juhtub nii mõndagi.

Ka Brian, meie inglise poiss suutis üllatada. Võiks ju arvata, et kuna tema emakeel on Inglise Keel, siis peaks ta ameeriklastega suhteliselt kergelt samal lainel tiksuma, kuid tuleb välja, et vahest tiksub ikka mööda ka.

Nimelt sattus ta uksel rääkima ühe päris sõbraliku naisterahvaga, kes lasi ta suhteliselt kiiresti tuppa. Kuna Brian on väga õpetatav, siis tegi ta päris korraliku sitdowni kasutades müügitekste suhteliselt eeskujulikult - sõna-sõnalt. Alguses ajas niisama juttu, et rapporti buildida, seejärel küsis küsimusi, et natumene paremini aru saada, mida emale näidata.

Brian: "so, how old is he?"
Ema: "he's 3 years old"
Brian: "so what do you do together with him?"
Ema: "all sorts of things, he likes everything"
Brian: "how is hi doing in school"
Ema: "oh, he's doing very well"

Seejärel kattis ta ära paar intro punkti ning läks eeskujulikult raamatuid demoma. Kui Brian oli raamatud kotist välja jõudnud võtta, muutus ema nägu suhteliselt küsivaks.

Ema: "so you are selling books?"
Brian: "yeah, your kid will love these!"
Ema: "oh, i don't think so, I thought that when you said kid, you ment my dog... I thought that you are selling something for dogs"

Ja nii lastigi Brian esimest korda ameerika pereema poolt alla... ikka juhtub! :D


Üks tüdrukutest kohtas nii ilusat pereisa, et unustas kõik oma sõnad ning vaatas teda lihtsalt veidi aega ennast unustavalt ning pärast mõningast unelemist hakkas veits piinlik ning ütles: "sorry I gotta go now!" ja punus uksest välja.

Aga unelemist tuleb ette ka poistega. Eestlased ütlevad, et lätlastel on kuus varvast ning lätlased ütlevad, et eestlased on aeglased. Aga üks lätlane oli nii aeglane, et kui ta keset müüginädalat istus pargipinglile lõunatama, et ära süüa oma võileib, ärkas ta kümme minutit hiljem ehmatades üles ning avastas, et ta hoiab oma võileba ikka veel käes. :D

Selliseid asju tuleb meil siin siis ette.

Loodan, et teil on seal sama lõbus kui meil siin! :D
Tuleva nädala plaan on olla inimestega inimene ning töötada nagu loom, et saada head harjumused sisse. Suurimaks fookuseks on olla koguaeg fookuseks. Selle nädala line on "Now is the most important time!"

Päris häid eeskujusid on mul siin. Nt. Maret purustas Europe 1-i parima esimese nädala rekordi müügis. Samuti laksivad paljud tüübid päris korralikke numbreid, nii et on kellega võistelda ning ennast võrrelda. Tuleb kõvasti tööd teha, sest head asjad juhtuvad heade inimestega, kes annavad endast parima.

Ma loodan, et te hoiate mulle seal pool sood ikka kõvasti pöialt.

Kohtume juba järgmisel korral tibukesed!

IT'S GONNA BE THE BEST WEEK OF OUR LIVES!

ja enam tagasi ei vaata...

Huhh, pole vist väga minulik, aga ei teagi kohe kust alustada ja mida öelda.

Nagu mõned teist on märganud, siis mind enam teie hulgas selleks suveks ei ole, pühkisin tolmu jalgadelt ning tulin ära Ameerikamaale. Teised ilmselt märkavad alles Septembris, kui ma olen juba tagasi jõudnud, mult küsida, et kas ma mitte raamatuid ei pidanud müüma minema...

Igahahes kahtlane on see, et väga imelik ei olegi siin olla. Kuna olen sellel aastal OL (organizational leader), siis olen vist siin olemise peale enne suve juba piisavalt palju mõelnud, et harjusin mõttega siin olemisest täiesti ära. Võiks öelda, et kergelt nostalgiline oli ennast taas Nashville-i lennujaamast leida. Aga mis ilmselt väga nostalgiliselt enam ei kõlagi on see, et esimese kogemuse lollist ameeriklasest sain ma juba New Yorki lennujaamas kätte. Sellest aga kohe lähemalt.

Selleks, et selle taunoni jõuda, pidin ma liikuma hakkama juba 2. juuni varahommikul. Kuna viimased päevad möödusid kooli tõttu suhteliselt kiirelt ja magamata ning kuna üks minu meesideaalidest, Mart Moora, jõudis kahe kraadi võrra rikkamana just enne minu äraminekut US and A-st tagasi, siis kasutasin võimalust temaga enne äraminekut hängida. Käisime veel viimasel tringil Nott'is. Kes tegi õllet alkoholiga, kes ilma, lõbus oli ikkagi. Kusjuures panime Ahto Sooaru'ga paika ka plaani sügiseseks businessiks (sellest kunagi hiljem). Enivei, Tartust sain ma liikuma umbes kella 1 paiku öösel. What a wonderful trip.

Umbes poolel teel Tartust Tallinna pidin tegema peatuse, kuna paagis hakkas bensiin otsa lõppema. Vähemalt nii palju olin ma ärkvel, et teha peatus bensiinijaamas, aga selleks, et mõistlikuse piires arvutada, ma enam piisavalt ärkvel polnud. Arvutasin seal siis endamisi, et kui mul on pool teed minna, siis 10 liitriga peaks enamvähem välja tulema, ehk 1,214*10 ~ 20 eurot kulub selleks. Selleks aga, et päris kindlasti kohale jõuda, ja et Jussil oleks natukenegi bensiini veel paagis, lisan oma viimase viieka ka juurde, ehk kokku võtan 25 euro eest kütet, sellest peaks piisama. Viskasin entusiastlikult raha automaati ja kukkusin püstoliga vehkima. Wolfi aegadest oli täpsus veel päris hea ning isegi unise peaga sain kohe esimese katsega bensiinipaagi sihikule. Samal ajal kui päästikule hoogu juurde lükkasin ja bensiini paagist alla voolamas vaatasin, viskasin pilgu ka automaadi seieritele. Mõne sekundi möödudes hakkasin mõtlema, et huvitav miks eurode ja liitrite numbrid kahtlaselt sarnased on. Kui ära tabasin, et olen natukene mööda arvutanud, ruttasin muidugi kohe automaadi juurde, et raha tagasi saada, aga pidin tühjade kätega tagasi pöörduma, kuna automaadil ilutses silt - raha automaat ei tagasta. "Great" - mõtlesin ma ning arvutasin, mitu tasuta liitrit Juss autole peale kauba sai.

Sellest hoolimata kimasin edasi Tallinna poole suhteliselt unisena. Kuna uni nokkis päris kõvasti, otsustasin Kosel peatuse teha, sest seal tundus olevat ainuke töötav koht, kust midagi turgutavat endale muretseda. Mutt kes seal öösel tööl oli, oli tõeliselt suure kaliibriga, kahjuks ei saa seda öelda aga ta fantaasia kohta... Autost väljudes kobistasin pool unisel pilgul ukseni. Proovisin seda mitmel korral avada, kuid feilisin korduvalt. Lõpuks otsustasin lugeda ukselt, mis kellaaegadel see avatud on. Tundus, et võiks olla avatud küll, aga ainult luugist. Hoopis suuremat tähelepanu haarasid muud sildid, mis igale poole ukse peale olid paigutatud. "VABANDAME, KUID KAARDIMAKSED EI TÖÖTA, TASUDA SAAB AINULT SULARAHAS". Hea, et ma oma viimase sularaha bensiinijaamas ära olin kulutanud...

Kuna olukord oli suhteliselt halenaljakas, siis äratas see mind päris kenasti üles ning mulle tuli meelde, et mõned eurod olid siiski Mardiga Notis muljetamisest taskupõhja ununenud, seega oli olukord päästetud. Samas mitte keegi ei päästnud mind järgneva dialoogi eest.

M: "Tere, palun mulle üks starter ja tahaks midagi süüa ka, aga ei oska midagi valida, mida te soovitaksite?"
Tema: "noo, oleneb, mida te tahate, ma ei oska küll midagi soovitada"
M: "noo kuna ma olen siin esimest korda, siis pole väga aimu, mis teil siin head on"
Tema: "no ma tõesti ei oska teile soovitada."
M: "kas need burgeid on siin head?"
Tema: "noo mõned ostavad, aga ma ei oska öelda"
M: "no aga need friikad, kas need on head siin?"
Tema: "noh, nagu friikad vist ikka, ei oska väga soovitada"
M: "no aga need pelmeenid"
Tema: "kahjuks ei oska soovitada"
M: "no ookei, kas te olete siin suhteliselt uus siis või?"
Tema: "vabandage, aga ma olen töötanud siin 13 aastat... ja ma olen suhteliselt kindel, et kui teie oleksite minu asemel, siis te ei tahaks siit ise ka midagi süüa, veel vähem soovitada."
M: "noo hea küll, ma võtan siis selle burgeri, aitäh!"

Burger hambus ja veidi õõvastust tekitav starteri lõhn autosalongis, kimasin Tallinna poole, puhates vaheldumisi paremat ning vasemat silma. Ma isegi ei tea, kuidas ma ilma avarii otsa komistamata kuhugi kopli kanti Tallinnas Jussi juurde jõudsin, aga kõik läks õnneks. Juss viskas mind seejärel lennukasse ära ning pärast check-ini võis sõit alata.

Tallinn - Helsingi läks päris kiirest. Helsingi lennujaamas oli vaja oodata umbes 8 tundi, millest julgelt 7 veetsin ma unenägudemaal. Julgen kiita nende pinkide poliitikat seal. Selle asemel, et omada neid perverseid pinke, millel on iga kahe istme tagant metallist käepide, mida ei saa kuhugi poole ära liigutada ning mis takitab pingireale pikali viskamast, olid neil pingid, millel kannatas väga kenasti magada. Helsingi - New York lend möödus samuti päris kenasti. Vaatasin lõikude kaupa "Kuninga kõne" filmi ära, mille lõpu ma siiski sujuvalt maha magasin, kuid sellest polnud lugu, sest uni maitses päris magusalt. Isegi Karin Ploom, kellega koos reisisin, pidas ennast väga viisakalt üleval ning ei norsanud sel ajal, kui otsustas minu kõrval tukkuda.

Maandudes oli meil järgmise lennuni aega 2 tundi. Täiesti piisavalt, või ehk kübeke rohkemgi, mõtlesin mina, kuid ei osanud ette nähagi, et peame järgnevad tund ja viisteist minutit passikontrollis veetma. Ja siis see juhtuski, kohtasin täielikku taunot. Kusjuures, nagu te aimata ehk oskate juba, polnud tauno kuskil rahvamasside seas peidus, vaid oli täitsa täieõiguslik lennujaama töötaja. Rodrigues oli peategelasel nimeks ning tema tööks oli kontrollida passe ning majandada paberitega. Andke andeks, aga no see Konsuelo oli ikka peast päris oinas.

Peale selle, et ta väga imelikke küsimusi kohe küsima hakkas, kukkus ta ka mu eelmiste aastate viisasid sodima. Kuna see oli esimene kord minu viie aastase staaži juures, otsustasin kohe pärida, et mida hekki härra omast arust teeb ja miks ta seda üldse teeb. Vastuseks kõlas: "because I can!". Proovides talt järgneva küsimusega natukene mõistlikumat vastust välja võluda, kõlas suhteliselt vihane: "you wanna do my job or what?". Et teda mitte rohkem närvi ajada, otsustasin lihtsalt vait olla ja vaadata, kuidas peremees minu jaoks elulise tähtsusega dokumentide kallal toimetab. Peaaegu oleks kõva häälega naerma hakanud, kui avastasin, et occupation'i alla (elukutse) kirjutas ta Sells Books (müüb) asemel Sails Books (purjetab). Kuna ma naerma ei hakanud ja rumalad kommentaarid endale jätsin, siis õnneks ta siiski mind kummikinnastega naise juurde pimedasse ruumi ei suunanud, vaid soovis head teed. Napilt oleks isegi lennukist vist maha jäänud, aga sedapuhku tõsteti seda lõpuks poolteist tundi edasi.

Fun oli see, et sattusin juttu ajama stjuardessidega, kellest ühel oli eesti perekonnanimi (mehe vanaisa oli eestlane) ning kelle mees oli mõned aastad tagasi ukselt-uksele käiva chicki käest meie raamatuid ostnud. Lisaks temale oli lennuki peal veel mingi 81 aastane vanamees, kes sai paari chickiga päris hästi jutule ning tuli välja, et päris mitmed tema sõbrad müüsid noorena raamatuid ning üks tema sõber oli companys juhtival kohal. People know about us!

Igatahes ülejäänud reis läks nii sujuvalt, et sellest ei viitsigi enam rohkem rääkida.

Ja siin ma nüüd olen. Esimene päev on selja taga ning tundub, et teha on rohkem kui aega selleks on. Vaikselt jõuavad kohale ka ülejäänud organisatsiooni liikmed ning õhk muutub aina tooremaks. Ninasõõrmetega võib juba tunnetada, et tulemas on päris raske nädal ning proovin selleks igati valmis olla. Step-by-step in every way, getting better every day.

Järgmine kord kui ma teile kirjutan, olen ilmselt oma sihtkohta kohale jõudnud ning otsin endale elamist, kui mul seda juba olemas ei ole. Proovin selleks ajaks mõne mahlasema loo ka enda varamusse muretseda, sest et siis on rohkem põhjust ka paberi määrimiseks. Seniks aga olge mõnusad ning näeme hiljem!

Tervitan siinkohal veel oma ema ka, lihtsalt sellepärast, et ta vähem muretseks. :)