Ja nüüd ma siis Raporteerin.
Päris kiirelt lendasid need 2 nädalat mööda. Korra mõtlesin küll eelmisel pühapäeval, et kirjutan teile midagi ilusat, aga jõudsin motelli kell 11 õhtul, nii et lendasin otse dušši alla ja magama, et olla valmis Livia Smatralova followmiseks.
Päris naljakas oli tal sabas tilpneda, kuna ta müüs täpselt üle tänava sealt, kus mina esimesel suvel raamatuid müüsin. Seetõttu küll samu emasid enam ei kohanud, küll aga oli kõht ärevust täis ja isu väga suur ei olnudki.
Livia on ikka kõva mutt, väga kreisi, kuidas ta inimestega 1 minutiga ära connectib, proovisin seda ise järgmisel päeval järgi teha, kuid ei tulnud kuidagi ära. Peab vist veel harjutama. Muidu töötame suhteliselt ühtemoodi, ta on lihtsalt veidi parem nimede kasutamisel ja veidi kiiremaid sitdowne laksib ka teha.
Tahtsin ööbida oma esimese suve hostfamily juures, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kopsisin umbes 20 minutit ukse peale seal, kuna tuled majas põlesid, kuid kedagi ukse peale ei tulnud. Andsin lõpuks alla ja hakkasin ära sõitma, kui kohale jõudis üks perepoegadest. Suht napikas või nii.
3 aastaga on seal majas ikka asjad väga muutunud. 3 aastat tagasi oli üks poegadest 11 klassis ja teine lihtsalt "eluvend", raiskas oma aega tehes mitte midagi ja sattus ainult pahandustesse. Nüüd on aga mõlemad ülikoolis ning käivad isegi kooli kõrvalt tööl. Pereema, kes muidu juba 9-10 ajal õhtul voodis oli, on leidnud endale mingi boyfriendi ning chillis parasjagu kuskil kohtingul temaga, seetõttu ma teda ei näinudki. Kahju veidi, aga saan üle.
Muidu on need 2 nädalat mul ikka vinged olnud. Laksin kõvasti tööd teha ja liigun päris heas graafikus. Fookus on paigas. Tahan saada presidendiks ja proovin iga tunni ja päevaga paremaks inimeseks kasvada. Ma arvan, et see tuleb mul hästi välja. Kuna seni on mu parimad nädalad jäänudki sinna 5. ja 6. nädala kanti (praegu sai just 6. nädal läbi), siis on aeg muudatusteks ja selle arvelt annab veel kõvasti kasu lõigata. Parimad nädalad on ees.
Otsustasime Maretiga, et sellel nädalal teenitud raha investeerime endasse ja oma kodusse. Ei maksa lihtsalt arveid, vaid punume pesa kodusemaks, et mõnusam külalisi oleks kutsuda ja enda elu üldse veidi värvilisemaks maalida. It's gonna happen! :)
Muidu hea meelega jätkan ka "Ameeriklased viivad lolluse ikka hoopis uuele levelile" peatükki.
Nt. ükspäev tuli uksele ema, kes ütles, et tal pole minuga aega rääkida, kuna ta on praegu puhkusel.
Üks suhteliselt naljakas lugu juhtus Rolandsiga. Selle nädala keskel tuli koputuse peale uksele üks keskkoolis õppiv tütarlaps. Igati moosise välimusega piff oli, aga poole approachi pealt kaotas ta lihtsalt ukse peal teadvuse.
Rolands oli muidugi suht WTF!?!?! Seda enam, et hispaanlastest teetöölised karjusid talle midagi, millest ta muidugi aru ei saanud ning peas trummeldas ainult "Fuck me!". Te võite vist ette kujutada, millise dilemma ees ta oli. Kuna tütarlaps oli üksinda kodus, ei tahtnud ta majja sisse astuda, kuna inimesed võivad valesti aru saada, aga natukene naljakas oleks lihtsalt minema ka joosta ju. Natukese aja pärast hakkas tüdruk teadvusele tagasi tulema ja lausus sonides: "go and pick up my IPhone from the bed!". Rolands muidugi ausa poisina vastas, "awww... wtf, I have never been in your house!". Lõpuks ta ikka läks majja ja tõi selle telefoni ning mõne minutiga olid juba piffi sõbrad kohal. Ilmselt polnud see tal esimene kord sellist etteastet korraldada.
Sellised lood siis siin pool sood.
Selleks nädalaks vist ongi kõik.
Tahan veel tänada kõiki, kes on viitsinud kommentaari jätta, väga vinge on neid siin lugeda olnud.
Uue nädala eesmärgiks on teha vähemalt 15 sitdowni iga päev ja teha lihtsalt enda parim iga kord, kui kedagi kohtan.
Loodan, et teil tuleb vinge nädal, mina tean, et mul tuleb.
Selle nädala küsimus on - Kellel on sellel nädalal sünnipäev?
See ya, got to go!!
Sunday, July 25, 2010
Sunday, July 11, 2010
Telescopic pen
Tsau vellod!
Miks nii julgelt, te küsite? Sellepärast, et I DID IT!
Esimest korda oma 4 suve jooksul võitsin ma selle kuramuse pastaka. Pastakast endast on tegelt suht kama, kuna turfile ma seda ilmselt kaasa vedada ei viitsi, aga see sümboliseerib ühe ajastu lõppu. Lõpuks ometi suutsin vajalikul hetkel kasvada, küll mitte palju, aga sellegipoolest piisavalt.
Tahtsin teid rahustada, sest et ehk olete isegi märganud, et naljakate juhtumiste poolest on sellel aastal veidi rahulikum algus olnud. Pole enam seda elevust, et inimesed on siin USA-s ikka lollakad jne. Seda seetõttu, et inimeste suhtes oli kuni eelmise nädalani palju parem tunne, et äkki nad ei olegi nii lollakad. See müüt sai aga sellel nädalal murtud.
Umbes nädala keskel leidsin ennast taas olevat keset lollideküla. Ilmselgelt oli tegu madalama sissetulekuga piirskonnaga. Siin oskavad inimesed oma ajuvabadusega ikka hoopis uutesse kõrgustesse ronida. Twin Towers olid selle kõrval ikka väikesed karbikesed, aga tunne on, nagu oleksid nende inimeste peanupukesed sodiks sõitnud ning istutanud pähe jagajate asemele segajad.
Näide 1: What are you selling? Education! No thank you, we are not interested.
WTF, kuidas sa saad sellisele vastusele üldse tulla, võtmata isegi 3 sekundit, et kuulata ära.
Näide 2: What are you doing here again? I am selling couple of educational books, that lots of families have been really excited about, like ........ Oh, we are not interested, we already have 3 books!
COME AGAIN?
--------------------------------
Ronalds section:
People are stupid, because even if I am rolling down the street with my bike and saying hi to people, they yell back at me "Not interested!"
And Rolands is LIKE WTF? Not interested in what?
Ükspäev läks Rolandsil turfis jalgratta sisekumm katki. Seetõttu läks ta Walmarti, et osta endale uus. Et aega võita, kirjeldas ta Walmarti piffidele, et tal oleks vaja seda sisekummi ja mutrivõtti, et rattal esiratas alt ära võtta, aga et oma intelligentsus demonstreerida, küsisid nad Rolandsilt, et miks ta esiratast tahab ära võtta alt, et kas ilma lihtsam poleks seda sisekummi ära vahetada.
Ei pea vist mainima, et Rolandsi jaoks oli see mindblowing kogemus ning arvamus US&A naistest langes madalamale kui see paberileht, mille õpetaja Aivar Kolonistov kunagi tööõpetuse tunnis laua peale asetas.
--------------------------------
Peale selle on need ajakirjade müüjad teinud siin päris puhta vuugi, süües ära kõikide inimeste närvid, kelle nad kätte on saanud. Tihtipeale oli esimene reaktsioon inimestel ukse peale tulles - We don't want any magazines, somebody already came by! Mistõttu pidin mina aeg-ajalt alustama oma "etteastet" lausega - I am sorry, I am not selling any magazines :)
Hea näide sellest, et inimesed ei kuula uksel sittagi:
Approachisin ühte tavalist maja, kuid kui uksele tuli isa, mõõtsin teda kiirelt ning otsustasin, et temal ilmselt lapsi ei ole. Isa tundus olevat verbaalselt suhteliselt ära vägistatud ajakirjade müüjate poolt.
Kuna ta suhteliselt kärsitult küsis What are you doing here!"
M: I am the rapist, I am supposed to catch up with all the families around here.
T: Who are you again?
M: I am the kidnapper, I am the one who is kidnapping the kids around here
T: Oh, I know what you are doing, somebody already came by, we are not interested.
M: That's okay, I guess your kids are already grown up anyway, so maybe you could help me out with my map. Do you know, should I stop at your neighbors house as well, or they are an older couple.
Seepeale andis ta mulle info peaaegu terve tänava kohta. Mis oli päris naljakas, aga kindluse mõttes otsustasin ma talle ikkagi raamatuid näidata, et ta saaks aru, et mida ma ikkagi teen.
Kõik läks hästi, politseid ei kutsutud :D
Teine hea lugu sellest nädalast tuleb laupäevast. Üle pika aja passis päike jälle taevas kui mölakas ning kraadiklaas näitas 100 F° ja Õhuniiskus oli 80%. Ilmselgelt olin ma seksikalt kleepuv ning higi tilkus otsa eest, nagu oleksin veetunud mõnusat aega saunas. Lõpuks istusin maha ühe perega, kes oli Puerto Ricost pärit. Kuna neil oli ainult 11 klassi õpilane alles, siis näitasin neile college preparation pack-i, mis läks suht okeilt peale, aga kui close-ima hakkasin, siis polnud peretütar kindel, et ta kindlasti seda kasutaks. Ilma hinda ütlemata otsustasin püsti tõusta ja majast lahkuda, kuna sellised inimesed tavaliselt ei osta. Enne kui asjad kokku olin pakkinud, küsis isa siiski hinda. Proovisin talle selgitada, et kui tütar pole kindel, et ta kasutaks, siis pole mõtet seda osta, kuna see on raha raiskamine. Siis juhtus midagi sellist, mis pole minuga kunagi varem vist juhtunud, kuna olin suutnud juurde meelitada ka nende pere vanema tütre, kes oli ametilt õpetaja. Nähes, et õde pole asjas väga kindel, hakkas ta ise teda veenma, et tegu on ikka sitaks ägeda asjaga ja et kui ta õde seda ei kasutaks, siis oleks äge midagi sellist klassis omada. Pärast 3 minutilist monoloogi otsustas ta õde, et ta siiski kasutaks seda ning müük oligi vormistatud. Müügi tegi tema, ühikud ja raha sain aga mina. That's what I call fun!
Kokkuvõtteks võin aga öelda, et laksin kõvasti tööd teha. Sellel nädalal tulevad paar inimest mind ilmselt followma ka, et vaadata, kuidas härra tööd teeb. Proovin vaimselt ja füüsiliselt nendeks valmis olla.
Ise plaanin järgmisel esmaspäeval minna Livia Smatralovat followma, kes laksib kõvasti tööd teha minu esimese suve linnas, Lubbock-is, küll aga töötab ta natukene teist osa linnast. Sellegipoolest olen suht erutatud juba sellest mõttest, kuna piff on väga kõva tööloom ja müüb sitaks palju raamatuid. Eelmisel suvel oli ta vist parim tudeng Europe 1 grupist, müües üle 10000 ühiku ning mitmeid kordi Mort Utley clubi (1000 ühikut nädalas).
Seetõttu hoiatan ette, et järgmisel nädalal ei jõua ma võib-olla kirjutada ja joonistada teile, kuid see-eest järgneval korral proovin kahe korra eest kokku kirjutada.
Selle nädala küsimus - Kellel on jalas uued tossud?
Aga et te mind päriselt ära ei unustaks, otsustasin sellel korral väikese pildi ka endast lisada.
Kompositsiooni autoriks olen mina ise ning võte on tehtud keset meie tuba. ENJOY!
Miks nii julgelt, te küsite? Sellepärast, et I DID IT!
Esimest korda oma 4 suve jooksul võitsin ma selle kuramuse pastaka. Pastakast endast on tegelt suht kama, kuna turfile ma seda ilmselt kaasa vedada ei viitsi, aga see sümboliseerib ühe ajastu lõppu. Lõpuks ometi suutsin vajalikul hetkel kasvada, küll mitte palju, aga sellegipoolest piisavalt.
Tahtsin teid rahustada, sest et ehk olete isegi märganud, et naljakate juhtumiste poolest on sellel aastal veidi rahulikum algus olnud. Pole enam seda elevust, et inimesed on siin USA-s ikka lollakad jne. Seda seetõttu, et inimeste suhtes oli kuni eelmise nädalani palju parem tunne, et äkki nad ei olegi nii lollakad. See müüt sai aga sellel nädalal murtud.
Umbes nädala keskel leidsin ennast taas olevat keset lollideküla. Ilmselgelt oli tegu madalama sissetulekuga piirskonnaga. Siin oskavad inimesed oma ajuvabadusega ikka hoopis uutesse kõrgustesse ronida. Twin Towers olid selle kõrval ikka väikesed karbikesed, aga tunne on, nagu oleksid nende inimeste peanupukesed sodiks sõitnud ning istutanud pähe jagajate asemele segajad.
Näide 1: What are you selling? Education! No thank you, we are not interested.
WTF, kuidas sa saad sellisele vastusele üldse tulla, võtmata isegi 3 sekundit, et kuulata ära.
Näide 2: What are you doing here again? I am selling couple of educational books, that lots of families have been really excited about, like ........ Oh, we are not interested, we already have 3 books!
COME AGAIN?
--------------------------------
Ronalds section:
People are stupid, because even if I am rolling down the street with my bike and saying hi to people, they yell back at me "Not interested!"
And Rolands is LIKE WTF? Not interested in what?
Ükspäev läks Rolandsil turfis jalgratta sisekumm katki. Seetõttu läks ta Walmarti, et osta endale uus. Et aega võita, kirjeldas ta Walmarti piffidele, et tal oleks vaja seda sisekummi ja mutrivõtti, et rattal esiratas alt ära võtta, aga et oma intelligentsus demonstreerida, küsisid nad Rolandsilt, et miks ta esiratast tahab ära võtta alt, et kas ilma lihtsam poleks seda sisekummi ära vahetada.
Ei pea vist mainima, et Rolandsi jaoks oli see mindblowing kogemus ning arvamus US&A naistest langes madalamale kui see paberileht, mille õpetaja Aivar Kolonistov kunagi tööõpetuse tunnis laua peale asetas.
--------------------------------
Peale selle on need ajakirjade müüjad teinud siin päris puhta vuugi, süües ära kõikide inimeste närvid, kelle nad kätte on saanud. Tihtipeale oli esimene reaktsioon inimestel ukse peale tulles - We don't want any magazines, somebody already came by! Mistõttu pidin mina aeg-ajalt alustama oma "etteastet" lausega - I am sorry, I am not selling any magazines :)
Hea näide sellest, et inimesed ei kuula uksel sittagi:
Approachisin ühte tavalist maja, kuid kui uksele tuli isa, mõõtsin teda kiirelt ning otsustasin, et temal ilmselt lapsi ei ole. Isa tundus olevat verbaalselt suhteliselt ära vägistatud ajakirjade müüjate poolt.
Kuna ta suhteliselt kärsitult küsis What are you doing here!"
M: I am the rapist, I am supposed to catch up with all the families around here.
T: Who are you again?
M: I am the kidnapper, I am the one who is kidnapping the kids around here
T: Oh, I know what you are doing, somebody already came by, we are not interested.
M: That's okay, I guess your kids are already grown up anyway, so maybe you could help me out with my map. Do you know, should I stop at your neighbors house as well, or they are an older couple.
Seepeale andis ta mulle info peaaegu terve tänava kohta. Mis oli päris naljakas, aga kindluse mõttes otsustasin ma talle ikkagi raamatuid näidata, et ta saaks aru, et mida ma ikkagi teen.
Kõik läks hästi, politseid ei kutsutud :D
Teine hea lugu sellest nädalast tuleb laupäevast. Üle pika aja passis päike jälle taevas kui mölakas ning kraadiklaas näitas 100 F° ja Õhuniiskus oli 80%. Ilmselgelt olin ma seksikalt kleepuv ning higi tilkus otsa eest, nagu oleksin veetunud mõnusat aega saunas. Lõpuks istusin maha ühe perega, kes oli Puerto Ricost pärit. Kuna neil oli ainult 11 klassi õpilane alles, siis näitasin neile college preparation pack-i, mis läks suht okeilt peale, aga kui close-ima hakkasin, siis polnud peretütar kindel, et ta kindlasti seda kasutaks. Ilma hinda ütlemata otsustasin püsti tõusta ja majast lahkuda, kuna sellised inimesed tavaliselt ei osta. Enne kui asjad kokku olin pakkinud, küsis isa siiski hinda. Proovisin talle selgitada, et kui tütar pole kindel, et ta kasutaks, siis pole mõtet seda osta, kuna see on raha raiskamine. Siis juhtus midagi sellist, mis pole minuga kunagi varem vist juhtunud, kuna olin suutnud juurde meelitada ka nende pere vanema tütre, kes oli ametilt õpetaja. Nähes, et õde pole asjas väga kindel, hakkas ta ise teda veenma, et tegu on ikka sitaks ägeda asjaga ja et kui ta õde seda ei kasutaks, siis oleks äge midagi sellist klassis omada. Pärast 3 minutilist monoloogi otsustas ta õde, et ta siiski kasutaks seda ning müük oligi vormistatud. Müügi tegi tema, ühikud ja raha sain aga mina. That's what I call fun!
Kokkuvõtteks võin aga öelda, et laksin kõvasti tööd teha. Sellel nädalal tulevad paar inimest mind ilmselt followma ka, et vaadata, kuidas härra tööd teeb. Proovin vaimselt ja füüsiliselt nendeks valmis olla.
Ise plaanin järgmisel esmaspäeval minna Livia Smatralovat followma, kes laksib kõvasti tööd teha minu esimese suve linnas, Lubbock-is, küll aga töötab ta natukene teist osa linnast. Sellegipoolest olen suht erutatud juba sellest mõttest, kuna piff on väga kõva tööloom ja müüb sitaks palju raamatuid. Eelmisel suvel oli ta vist parim tudeng Europe 1 grupist, müües üle 10000 ühiku ning mitmeid kordi Mort Utley clubi (1000 ühikut nädalas).
Seetõttu hoiatan ette, et järgmisel nädalal ei jõua ma võib-olla kirjutada ja joonistada teile, kuid see-eest järgneval korral proovin kahe korra eest kokku kirjutada.
Selle nädala küsimus - Kellel on jalas uued tossud?
Aga et te mind päriselt ära ei unustaks, otsustasin sellel korral väikese pildi ka endast lisada.
Kompositsiooni autoriks olen mina ise ning võte on tehtud keset meie tuba. ENJOY!
Sunday, July 4, 2010
Carefree
Y0 y0 y0 raffas!
Mis hängite kuumal suvepäeval?
Tahtsin teha ühe sissekande, et teil meel paremaks muuta ja noh, räägin alati hea meelega asjad enda südame pealt ära, kuna jagatud mure on võõras mure.
Küsite ilmselt, et kuidas mul läheb? Kui vastata suures plaanis, siis vist väga hästi, kui vastata hetkeseisult, siis läheb ka. Täna on laupäev, 3 juuni, üks päev enne Ameerika iseseisvuspäeva, mis tänu tänasele saab tuntuks ka tänu sellele, et see on esimene päev mu 4 suve jooksul, kus ma tulen varem koju.
Miks, te küsite ilmselt? Seda sellepärast, et mu selg ütles üles. Ärkasin hommikul kell 5:59 üles, tegin oma tavalise ringkäigu külma dušši alt läbi, viskasin hambad pessu, hõiskasin, et täna tuleb parim päev ja viskasin 45 kätekõverdust vastu maad. Do one more... every day on minu moto.
Kui olin riided selga ajanud, tõttasin bookbag käes autosse ja kimasin vilinaga hommikusöögikohta, nii nagu ma tavaliselt ikka teen. Sõin oma 20 sitdowni hommikusöögi, täitsin ette orderid ning tuju tõstmiseks tantsisime uduvihmas koos Rolandsiga seksikalt, et anda päevale korralik attitude-i boost. Mis töötas tegelikult väga hästi.
Peale seda tõmbasin tööle ära. Pean sõitma hommikul umbes 20-25 minutit, et enda piirkonda jõuda. Teel rääkisin veel Anneliga, kes juhtumisi just täna sõitis üle oma roommate-i jalgrattast ja samuti ka bookbagist. HAHAHAH, mõtlesin mina, kui seda telefoni teel kuulsin, samal ajal kui Aija, tema roommate , läti keeles taustaks ropendas. Ühesõnaga mul tõotas tulla vinge päev.
Kui olin veidi aega töötanud, tundsin vaikselt, kuidas selga valu hakkas kiskuma. Endakeskis mõtlesin, et pole hullu, teen kõvasti tööd, kuna järgmise ukse taga peitub lahendus. Peaaegu et peituski. Kella 12 ajal oli valu juba nii suur, et ei saanud korralikult kliendi juures tooli pealt püsti tõusta. Käisin kippelt poes, et osta valuvaigisteid, kuid kuna need tulemust ei andnud, siis tulin ära koju, peale seda konsulteerisin oma ülivinge eelmise aasta pereemaga, kes on õnneks elukutselt arst. Tema soovitusel viskasin koju jõudes kõhuli pikali ning 20 minutiliste sessioonidega masseerisin oma selga jääga. Olles teinud seda 5 tundi, võttis mul 15 minutit aega, et püsti tõusta. Ja siin ma nüüd olen, kurtmas teile oma rasket saatust.
Samas võin teile öelda, et sitt tunne ei ole mitte sellepärast, et valus on, vaid hoopis sellepärast, et tean, et kõik teised praegu tööd rabavad, pluss laupäevad on tavaliselt ka parimad müügipäevad olnud.
Muidu kui nüüd numbrid kokku lüüa, siis kõige hullem nädal ei olnudki, kuigi laupäeval ei töötanud. Selline keskpärane vist, aga mitte halb.
Üldiselt on uue nädala fookus paigas. Tahan teha palju numbreid, palju demosid ja sitdowne ning jätta kõik inimesed endast hea tujuga maha. Proovin kõiki kuidagi aidata ja kui ei saa, siis tõmban lihtsalt nahhui, no preassure, no nothing. Inimestele meeldib shopata aga mitte olla müüdud. Las nad siis shoppavad minuga koos.
Selle nädala auhinnaks on telescopic pen, see on üks nendest vähestest asjadest, mida ma olen kõigi nende suvede jooksul saada proovinud, kuid pole kunagi suutnud saavutada. Olen isegi rerunninud seda võistlust, kuid tulutult. Selle võitmiseks pean ma tuleval nädalal astuma müügis ühe leveli võrra üles, mis tähendab antud juhul esimest korda presidents clubi hittimist. Tundub natuke skeeri, kuid mitte liiga. Arvan, te kui ma numbritele keskendun ja teen palju sitdowne, siis tuleb ära ka. Ei tea küll, miks ei peaks.
Sellel nädalal on ilmselt suurem drive tööd teha ka seetõttu, et laupäeval ma tööd teha ei saanud. IKKA ILGELT SITT TUNNE OLI.
Hommikuti kui tööle sõidan, mõtlen peas läbi asjad, mille eest tänulik olen. Vahest käin üle ka selle, et olen tänulik, et mul käed ja jalad otsas on ja pealegi veel nii ilusad ja head :P, kuid nüüd kui selja pärast ühe tööpäeva vahele jätsin, omab see palju suuremat pointi.
Sel nädalal midagi eriti pulli vist ei juhtunudki, peale selle, et terve nädal otsa sadas vihma. Veidi harjumatu oli vihmaga töötada, kuigi ilmad olid veidi jahedamad, mattis niiskus enda alla nii mis mühises ning higistasin sellegipoolest... nagu loom. Vihm on siin Texases ikka naljakas. Sajab umbes 20 minutit ilget padukat, siis jääb järgi, siis sajab 30 minti uduvihma, paus 5 minutit ja peale seda tuleb uuesti padukat. Kõige naljakam on see, et inimesed hüüavad sulle tagantjärgi "stay dry!". Like WTF? Ma hakkan neile ilmselt hüüdma "Stay Smart!"
Nädala tipphetkeks loen seda, kui reede hommikul callback-e tegin ning jõudsin maja juurde, kus oli keegi hispaanlane (ilmselgelt) värskelt valatud tsemendi sisse kraapinud - "Miguel was here"
Suht raske oli naeru tagasi hoida.
Rolandsist on veidi paremaid lugusid. Näiteks kurtis ta mulle, et keegi ei hoiatanud teda koerte eest. Kolmapäeval keset päeva astus ta läbi värava aeda sisse, et koputada uksele, mis tundus päris ohutu. Uks iseenesest oligi ohutu, kuid aed, mis maja ümbritses omas ka mõtet. Poolel teel ukseni ilmus nurga tagant välja koer, kes sõbralikult oma hambaid näitas ja lõvi kombel üle naabruskonna möirgas. Bookbag lendas suure kaarega üle aia ja Rolands hüppas veel suurema kaarega järgi.
BTW huvitav lugu minu turfist on see, et metskitsed jooksevad suvalt ringi keset tänavaid ja kargavad sisse inimeste aedadesse, et nende puudelt lehed ära süüa ja lilleaiad enda maitse järgi korraldada.
Teine tore lugu Rolandsist on see, et kuna ta veel rookie on, siis tal palju kliente veel ei ole, aga see-eest töötab ta väga efektiivselt. Inimesed kes talt ostavad, teevad seda hea meelega ka tulevikus.
Ühel tavalisel hommikul sõitis Rolands oma veloga mööda piimja uduga kaetud tänavaid, et otsida maju, kus pered üleval võiksid olla, kui mingi mutt hõikas, et "kuule Rolands, kas sa ikka veel müüd neid CD-sid ka? Tule siia, ma tahan need ka sult ikkagi ära osta." Nii müüski Rolands samale kliendile erinevatel päevadel midagi.
Selleks nädalaks kõik, aga lõpetaks küsimusega, et kes oli siin!?
Olge siis mõnnad ja soovige mu emale (Sirjele) Palju Õnne ka.
PS! minu number +1 512 9050 673
Mis hängite kuumal suvepäeval?
Tahtsin teha ühe sissekande, et teil meel paremaks muuta ja noh, räägin alati hea meelega asjad enda südame pealt ära, kuna jagatud mure on võõras mure.
Küsite ilmselt, et kuidas mul läheb? Kui vastata suures plaanis, siis vist väga hästi, kui vastata hetkeseisult, siis läheb ka. Täna on laupäev, 3 juuni, üks päev enne Ameerika iseseisvuspäeva, mis tänu tänasele saab tuntuks ka tänu sellele, et see on esimene päev mu 4 suve jooksul, kus ma tulen varem koju.
Miks, te küsite ilmselt? Seda sellepärast, et mu selg ütles üles. Ärkasin hommikul kell 5:59 üles, tegin oma tavalise ringkäigu külma dušši alt läbi, viskasin hambad pessu, hõiskasin, et täna tuleb parim päev ja viskasin 45 kätekõverdust vastu maad. Do one more... every day on minu moto.
Kui olin riided selga ajanud, tõttasin bookbag käes autosse ja kimasin vilinaga hommikusöögikohta, nii nagu ma tavaliselt ikka teen. Sõin oma 20 sitdowni hommikusöögi, täitsin ette orderid ning tuju tõstmiseks tantsisime uduvihmas koos Rolandsiga seksikalt, et anda päevale korralik attitude-i boost. Mis töötas tegelikult väga hästi.
Peale seda tõmbasin tööle ära. Pean sõitma hommikul umbes 20-25 minutit, et enda piirkonda jõuda. Teel rääkisin veel Anneliga, kes juhtumisi just täna sõitis üle oma roommate-i jalgrattast ja samuti ka bookbagist. HAHAHAH, mõtlesin mina, kui seda telefoni teel kuulsin, samal ajal kui Aija, tema roommate , läti keeles taustaks ropendas. Ühesõnaga mul tõotas tulla vinge päev.
Kui olin veidi aega töötanud, tundsin vaikselt, kuidas selga valu hakkas kiskuma. Endakeskis mõtlesin, et pole hullu, teen kõvasti tööd, kuna järgmise ukse taga peitub lahendus. Peaaegu et peituski. Kella 12 ajal oli valu juba nii suur, et ei saanud korralikult kliendi juures tooli pealt püsti tõusta. Käisin kippelt poes, et osta valuvaigisteid, kuid kuna need tulemust ei andnud, siis tulin ära koju, peale seda konsulteerisin oma ülivinge eelmise aasta pereemaga, kes on õnneks elukutselt arst. Tema soovitusel viskasin koju jõudes kõhuli pikali ning 20 minutiliste sessioonidega masseerisin oma selga jääga. Olles teinud seda 5 tundi, võttis mul 15 minutit aega, et püsti tõusta. Ja siin ma nüüd olen, kurtmas teile oma rasket saatust.
Samas võin teile öelda, et sitt tunne ei ole mitte sellepärast, et valus on, vaid hoopis sellepärast, et tean, et kõik teised praegu tööd rabavad, pluss laupäevad on tavaliselt ka parimad müügipäevad olnud.
Muidu kui nüüd numbrid kokku lüüa, siis kõige hullem nädal ei olnudki, kuigi laupäeval ei töötanud. Selline keskpärane vist, aga mitte halb.
Üldiselt on uue nädala fookus paigas. Tahan teha palju numbreid, palju demosid ja sitdowne ning jätta kõik inimesed endast hea tujuga maha. Proovin kõiki kuidagi aidata ja kui ei saa, siis tõmban lihtsalt nahhui, no preassure, no nothing. Inimestele meeldib shopata aga mitte olla müüdud. Las nad siis shoppavad minuga koos.
Selle nädala auhinnaks on telescopic pen, see on üks nendest vähestest asjadest, mida ma olen kõigi nende suvede jooksul saada proovinud, kuid pole kunagi suutnud saavutada. Olen isegi rerunninud seda võistlust, kuid tulutult. Selle võitmiseks pean ma tuleval nädalal astuma müügis ühe leveli võrra üles, mis tähendab antud juhul esimest korda presidents clubi hittimist. Tundub natuke skeeri, kuid mitte liiga. Arvan, te kui ma numbritele keskendun ja teen palju sitdowne, siis tuleb ära ka. Ei tea küll, miks ei peaks.
Sellel nädalal on ilmselt suurem drive tööd teha ka seetõttu, et laupäeval ma tööd teha ei saanud. IKKA ILGELT SITT TUNNE OLI.
Hommikuti kui tööle sõidan, mõtlen peas läbi asjad, mille eest tänulik olen. Vahest käin üle ka selle, et olen tänulik, et mul käed ja jalad otsas on ja pealegi veel nii ilusad ja head :P, kuid nüüd kui selja pärast ühe tööpäeva vahele jätsin, omab see palju suuremat pointi.
Sel nädalal midagi eriti pulli vist ei juhtunudki, peale selle, et terve nädal otsa sadas vihma. Veidi harjumatu oli vihmaga töötada, kuigi ilmad olid veidi jahedamad, mattis niiskus enda alla nii mis mühises ning higistasin sellegipoolest... nagu loom. Vihm on siin Texases ikka naljakas. Sajab umbes 20 minutit ilget padukat, siis jääb järgi, siis sajab 30 minti uduvihma, paus 5 minutit ja peale seda tuleb uuesti padukat. Kõige naljakam on see, et inimesed hüüavad sulle tagantjärgi "stay dry!". Like WTF? Ma hakkan neile ilmselt hüüdma "Stay Smart!"
Nädala tipphetkeks loen seda, kui reede hommikul callback-e tegin ning jõudsin maja juurde, kus oli keegi hispaanlane (ilmselgelt) värskelt valatud tsemendi sisse kraapinud - "Miguel was here"
Suht raske oli naeru tagasi hoida.
Rolandsist on veidi paremaid lugusid. Näiteks kurtis ta mulle, et keegi ei hoiatanud teda koerte eest. Kolmapäeval keset päeva astus ta läbi värava aeda sisse, et koputada uksele, mis tundus päris ohutu. Uks iseenesest oligi ohutu, kuid aed, mis maja ümbritses omas ka mõtet. Poolel teel ukseni ilmus nurga tagant välja koer, kes sõbralikult oma hambaid näitas ja lõvi kombel üle naabruskonna möirgas. Bookbag lendas suure kaarega üle aia ja Rolands hüppas veel suurema kaarega järgi.
BTW huvitav lugu minu turfist on see, et metskitsed jooksevad suvalt ringi keset tänavaid ja kargavad sisse inimeste aedadesse, et nende puudelt lehed ära süüa ja lilleaiad enda maitse järgi korraldada.
Teine tore lugu Rolandsist on see, et kuna ta veel rookie on, siis tal palju kliente veel ei ole, aga see-eest töötab ta väga efektiivselt. Inimesed kes talt ostavad, teevad seda hea meelega ka tulevikus.
Ühel tavalisel hommikul sõitis Rolands oma veloga mööda piimja uduga kaetud tänavaid, et otsida maju, kus pered üleval võiksid olla, kui mingi mutt hõikas, et "kuule Rolands, kas sa ikka veel müüd neid CD-sid ka? Tule siia, ma tahan need ka sult ikkagi ära osta." Nii müüski Rolands samale kliendile erinevatel päevadel midagi.
Selleks nädalaks kõik, aga lõpetaks küsimusega, et kes oli siin!?
Olge siis mõnnad ja soovige mu emale (Sirjele) Palju Õnne ka.
PS! minu number +1 512 9050 673
Subscribe to:
Posts (Atom)