Hei kutid!
Nüüd kus te teate, kuidas ma siia jõudsin, mõtlesin, et kirjutan teile, mis minuga toimunud on ka, et kuidas läinud ning mis tulemused on.
Selle aasta eripära on see, et ma ei pidanud suve alguses väga kaua motellis ööbima. Piirkonnas, kus see suvi töötan, elab üks pere, kelle poeg müüb ka raamatuid. See suvi on talle teine, nii et veidi noorem siin businessis kui mina. Tänu sellele saime nende juures ööbida esimese nädala. Õnneks leidsin teisel päeval lisaks veel ühe pere, kes oli nõus mind ja mu lätlasest roommate-i majutama. Nii et sellega läks hästi.
Nüüd kus oma roommate-ist veidi rohkem tean, mõtlesin, et räägin teile ka. Nii nagu mul tavaks ikka, plaanin ma temast iga nädal ka mingi väikese loo kirjutada.
Ronalds on 21 aastane noormees lätist, kes müüb raamatuid esimest korda. Päris pull vend on. Õpib Lätis pedagoogikat ja psühholoogiat ja õigust. Suht keeruline värk eks. Igatahes rapsib ta kõvasti tööd teha ja teeb seejuures palju calle ja demosid, ainult et sitdowne ei tule veel väga. Kurdab, et inimesed on kurjad. Attitude on veidi maas, kuid täna tundub juba tuju veidi parem olevat, kuigi pani eile rattaga matsu ja nüüd on käsi sidemes.
Paar naljakat fakti tema kohta.
Magab nokamütsi, T-särgi ja pikkade pükstega. Ilmselt ülikoolist on harjumus sees. :D
Esimene lause mille eesti keeles ära õppis oli: "Mulle meeldib juust".
Kurdab pidevalt, et kõht on tühi, ja teeb seda isegi siis, kui hommikul söögikohast välja astume.
Eeldused, et temaga palju pulli see suvi saab on päris head ühesõnaga.
Elukohaks on 514 Gazelle Trail, Harker Heights, TX, 76548.
Suht fun pere on. Kokku on neil 5 last. Kõige vanem on 20 aastane tütar, kes õpib college-is füsoterapeudiks ja praegu suvel töötab üle USA mingite cheerleaderipiffidega koos. Järgmiseks 17 aastane poeg, kes läheb nüüd 11. klassi, 14 aastane poeg, kes läheb 9. klassi, 4 aastane tütar, kes ei lähe veel kuhugi ja pesamunaks on 2 aastane tütar, kes jookseb tihtipeale paljalt ringi ja seletab. Ema ja isa on mõlemad õpetajad kusjuures, kuid inimestena väga chillid. Viskavad nalja ja surfivad netis ja facebookis ringi. Mida paremat veel ühelt perelt tahta.
Esimene nädal oli nagu ikka suht rough, tegin tööd, et panna alus headele habititele. Sain sellega suht edukalt hakkama ka, kuna fookus oli teha iga päev 30 demo ja proovida saada 15 sitdowni, mis mul ka õnnestus. Müügi poolest midagi erilist just polnud, aga umbes 5 korda parem kui mu teise suve esimene nädal. Mõistagi tuleb see sellest, et teise suve esimene nädal oli suhteliselt kehv, et mitte öelda frustrueeriv mälestus, millest parema meelega tahaks lahti saada, kuigi ilmselt oli see üks motivaatoritest sellele suvele teistsugune algus teha.
Suurt midagi naljakat esimesel nädalal vist ei juhtunudki, peale selle, et enamuse nädalast elasime koos Priidu ja Ronaldsiga Beltonis, kuid reedel jõudis ka meie neljas kamraad, Kristaps, kohale, kuna pidi tegema eksameid Lätis. Seetõttu kolisime meie Ronaldsiga sealt ka nädalavahetusel välja, et olla oma töökohale veidi lähemal ning et natukene oma toas ka hingata saaks.
See nädal oli aga hoopis teistsugune. Võtsin endale eesmärgiks teha kõvasti tööd ja olla oma muskale heaks eeskujuks tööhabititega, kuna see on see, mis hiljem ära tasub. Tundub, et töötas hästi, kuna numbrid olid juba päris head, 208 calli, 186 demo ja 104 sitdowni. Proovin sitdownid nüüd veel 120 peale saada, see oleks väga power. Kuigi unititele ja klientidele praegu mõelda ei taha, võin öelda, et tegin mõlemas oma nelja suve parima nädala. See ei tähenda nüüd aga seda, et ma võiksin loorberitele puhkama jääda, vaid pigem andis usku juurde, et varsti võite mind presidendiks kutsuda, kuna lootust on jõuda tulemustega presidents clubi.
President Targo Holsting kõlab ju päris hästi!
Sellegipoolest proovin ennast mõttes rahustada, et see ei olnud midagi erilist. Kui nüüd veidi ratsionaalselt mõelda, siis tegelikult ju polegi, kuna seda on enne mind eestlaste poolt korduvalt tehtud ning saavutatud on ka palju rohkemat. Näiteks minu lennust jõudis Anu Ilves sellele tasemele juba eelmisel aastal, nii et tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha, küll siis tulevad ka tulemused, mis on tehtud töö väärilised.
Selle nädala highlightiks võib lugeda ilmselt seda, et neljapäeval jooksin õhtupoolikul majast välja ja jõudsin juba autosse istuda, kui mingi piff tänava peal küsis, et millega ma tegelen. Vastasin nagu möödaminnes, et müün raamatuid ja olin käigugi juba sisse lükanud, kui ta küsis, et kas mul midagi keskkooli lõpetajatele ka on. Sel hetkel võis ilmselt kõrvalt näha, kuidas mu karv läikima lõi, silmadesse lõi sära ja huultele tuli naeratus. Sisse lendas tagurpidikäik ja auto sai pargitud umbes 3 sekundiga. Ma unustasin vist mainida, et see piff istus autos.
Igatahes, järgmisel hetkel seisin ma juba tema auto kõrval ja küsisin testküsimusi, et aru saada, mida talle näidata võiks. Tegin umbes 2 minutilise intro, 1 minutilise demo ja close-isin 30 sekundiga. Täitsin orderi ja olin autos 6 minutiga, kandes endaga kaasas orderit college prepile.
Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma, kui lükkasin sisse käigu ja jalaga gaasipedaalile vajutasin, et tõtata järgmise pere juurde.
Fun oli ka see, et sain uuesti tõestust, et meie lasteraamatud on ikka sigahead. Kohtasin nimelt ema, kes mainis intros mulle, et tal olid lapsena paar päris ägedat raamatut, mis olid ülesehituselt sarnased neile, mida meie müüme. Kuna tal need veel alles olid, et oma lastega jagada, siis lasi ta oma pojal ühe raamatutest näitamiseks tuua. Tuli välja, et see oli Southwestern Company toodang ning ma ei pea vist mainima, et noor ema ostis ära mult kõik lastekad.
Everybody is getting them... that is true!
Uue nädala eesmärgiks on teha rohkem sitdowne, hüpata kõrgemale ja kasvada suuremaks, kui ma kunagi varem olen kasvanud ning seda mitte füüsiliselt vaid mentaalselt. Füüsiliselt olen ma väga heas vormis kusjuures, olen jällegi alla võtnud ja kaalun nüüd 78 kilo, mis pole üldse paha, või mis?
Kui tahate, siis võite proovida minu salenemiskuuri, mis on väga lihtne. Jookse 13,5 tundi päevas ringi 35 kraadises kuumuses, mis tundub tegelikult rohkem, kuna õhk on siin väga niiske ning söö iga päev hommikuks mune ja praekartuleid ning päeval 3 tavalist singi-juustu võileiba ning ole lihtsalt hea attitude-iga ja kilod kaovad.
Kuna suve algus on kiire nagu alati, siis lõpetan täna tuntud eesti mõtteteraga: "Musical instrument comes after long beauty!"
Olge siis mõnnad ja kirjutage ja joonistage mulle positiivseid asju, et ma ikka täiega töötaks ja teile heaks eeskujuks oleksin.
Onu Raivo Jutupliiats
Sunday, June 27, 2010
Monday, June 21, 2010
Summer 2010 has kicked in FOR REAL!
hei kutid!
Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.
Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.
Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.
Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.
7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.
Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.
Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.
Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!
Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!
Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!
to be continiued.
Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.
Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.
Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.
Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.
7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.
Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.
Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.
Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!
Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!
Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!
to be continiued.
Subscribe to:
Posts (Atom)