Esimest korda selle suve jooksul jäi sissekanne tegemata. Aga pole hullu... mis ei tapa, teeb tugevamaks ja nüüd olete te ilmselt väga tugevad, kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt.
Aga alustan siis sellel korral algusest, et teid kõige olulisega kurssi viia.
Esiteks ei juhtunud minul eelmisel nädalal midagi väga märkimisväärset. Inimesed olid kohati rumalad nagu ikka, samas kohati nägin ka täitsa intelligentseid liigikaaslasi, kuid loen neid siinkandis pigem ikkagi haruldusteks.
AGA see-eest juhtus põnevaid tegemisi selle kontinendi teistes paikades. Enne kui ma teile aga neid lugusid pajatama hakkan, räägin natukene enda arengust ka, kui seda nii saab nimetada.
Kui te veel ei tea, siis viimased kaks nädalat võistleme me iseendaga - kuidas veel võistleme. Eesmärgiks on teha parim nädal ühikutes, et saada I Wanna Win!
Nagu ma mainisin eelmisel korral, siis I Wanted To Win!~, aga kahjuks jäi eelmisel nädalal see napilt tulemata. See andis mulle aga viimaseks nädalaks päris palju lootust. Arvasin, et olen kaval, kui jätan viimaseks nädalaks endale rikkama piirkonna, kus töötada, kus inimestel palju raha peaks olema.
Sittagi!
Need väänikud siplevad seal tihtipeale samamoodi nagu keskklassi tööta jäänud inimesed ja vahest on asjad hullemadki. Erinevuseks on aga see, et paljud lapsed käivad erakoolides, et saada paremat haridust, KUID seetõttu on ka vanemad rohkem kinni oma maailmapildis, jäädes lootma ainult koolidele ja õpetajatele nendes koolides. Selle all pean ma silmas seda, et inimesed pole väga avatud raamatutele ja õppevahenditele, mis tulevad väljaspoolt kooli, veel enam siis ukselt-uksele müügimehelt.
Kuigi ma töötasid sõna otseses mõttes oma perse otsast (vabandan väljendi pärast), siis tulemused samale pulgale mu tagumise otsaga ei küündinud. Kurja küll eks. Vahest oli pigem tunne, et tegu ongi Southwesterni fitness programmiga, mitte rikkaks tegeva suvetööga. Selle asemel, et sellel nädalal kõige suurem papihunnik kokku lükata ning suve müügiosale panna pirakas punkt, lükkasin ma kokku ilmselt suurima hunniku hobusesitta, mis aga tähendab kõige kehvemat nädalat müügis selle suve jooksul.
Samas kui nüüd veidi positiivsema poole pealt vaadata, siis on mul 2 päeva jäänud veel müüa ning see sõnnikuhunnik võib olla hoopis heaks eelduseks sellele, et kuskilt peaksin leidma mõned suured ponid, kes selle sõnniku siia laiali laotasid.
JESS!
Ning sellega seoses tunnen üüratut vajadust ära mainida, et käisime täna dimaga 15 minuti shopingul riietepoes ning leidsime endale ägedad pusad (kahjuks pole võimalik antud hetkel tehniliste viperuste tõttu teile pilte näidata), mille peale on suurelt kirjutatud PONY, viidates tulevasele nädalale, ehk et kavatsen kõik ponid kahe päevaga üles leida. Edu mulle eks!
Igatahes nüüd tulevad teile need lood ilma pikema sissejuhatuseta. (lihtsalt sellepärast, et ma pean jälle oma memuaarid teile paberile laotama veidi kiirustades, aga pole hullu)
Selle loo peategelased on sellel suvel Floridas ning sedapuhku õde-vend Maret Saat ja Juss Saat. Põhikangelaseks oli aga Jussi room-mate Šaša, kui ma nüüd nimega mööda ei pane. Muidu tubli poiss, liidab, lahutab ja korrutab aga kurask ei jaga üldse.
Kuna Juss ja ta kaaslased väikste arusaamatuste tõttu kodust välja visati, siis pidid nad ööbima ühe öö motellis, et järgmisel päeval asjad sisse kolida nende järgmisse elukohta. Muidu läks kõik libedalt, kui välja jätta seik, et meie peakangelane kaotas ära oma pangakaarti. Kuna perekond Saat on suure südamega, siis otsustasid nemad peale tööd minna ristiretkele, et kadunud kaart läbi ööpimeduse koju tuua. Lootus pesitses aga motelli, kus poisid ööbinud olid, suures ning mustas prügikastis. Šaša oli andnud juhised otsida läbi prügikast, ning seda nad ka tegid. Nad tuhnisid seal päris korralikult, vähemalt paarkümmend minutit ning leidsid selle ajaga ka paar äratuntavat paberit, mis näitasid, et poisid tõesti olid seal ööbinud, ning et ebavajalikud asjad olid oma tee just sinna prügikasti leidnud.
Olles tulutult otsinud, otsustasid nad asjale kiirema lahenduse andmiseks helistada peategelasele, et küsida nõu ning saada kinnitust, et pangakaart tõesti oma tee sinna ka leidis, mispeale kangelane suur andis järgnevad juhtnöörid: "keerake see prügikast sinna kummuli ning tuhnige siis". Ma ei oska siinkohal kahjuks täpselt öelda, et kas nad tõesti selle ka kummuli keerasid, kuid edasi otsisid nad küll, sest et päevavalgele tuli midagi huvitavat. Nimelt oli prügikasti teinud endale magusa pesa üks raamatukogu tsekk, mis näitas, et Šaška oli käinud raamatukogus. Seepeale otsustas Maret poisilt aru pärida, et kuidas selline paber üldse tekkinud oli. Mille peale rääkis peategelane suur loo, kuidas ta käis raamatukogust õhtul läbi, et emale e-mail saata. Paraku näitas kellaaeg paberil kella 3 suunas, mis tähendab ka ameerikas keskpäeva. Kuna poiss nii haledalt vahele jäi, võis ilmselt terve motellitäis inimesi kuulda kõva häälega eesti keelset sajatamist ning vandumist, mis küll umbes poole tunni möödudes Mareti suus suureks naerupahvakaks muundus. Absurdne või mis? :D
Nonii nahhui... Nii juhtub, kui teist aitad. :D
Tundub, et Florida on päris naljakas paik, kuna Anu Ilves oma looga väga alla ei jäänud, kui kirjeldas mulle oma (eba)tavalist teisipäeva.
Muidu poleksi see ehk märkimisväärne, kui ta poleks töötanud naabruskonnas, kus igaühel poleks seisnud maja juures oma eralennuk ning rajooni sissesõiduteel poleks pesitsenud märk mis kandis teksti "olge ettevaatlikud, kuna lennuk võib teile pähe kukkuda". Teiseks võib seda ka müügi poolest lugeda (vähemalt Anu standardite järgi) üheks sitaseks teisipäevaks, aga et järgmiseks päevaks ikka mindset õige oleks, siis otsustas ta päeva lõpus autot tankides oma attitude-i ebasportlike meetmetega üles upitada. Hoides tankuri nuppu endiselt all, kui ta parasjagu seda bensiinipaagist välja tiris, kallas ta ennast üleni bensiiniga kokku, andes ohjad bensiiniaurudele, kandmaks attitude-i pilvedesse. Jah! Palun dopinguproovi eks!
Aga et meie elu siina ainult naljakas ei tunduks, ning et uudiste valdkond veidi priskem tunduks, siis mainin ka poole sõnaga ära, et sellel nädalal saime me oma raamatud kätte ning seetõttu oleme deliveriks enam kui valmis.
Aga lõpetuseks küsin teilt, kas Dimkal on minu pedenaljadest juba totaalne kopp ees või jah?
Näeme juba järgmisel nädala, seniks aga ootan endiselt teie kirjutisi ja joonistusi mulle siia, ning seejuures tänan südamest ka neid, kes võtsid vaevaks seda juba teha.
Näeme hiljem,
Suure Maailma Direktor.
