It's a great year to be a bookman!

Sellel korral väga pikka vägijuttu maha ei pea. Mitte sellepärast, et poleks mida öelda, vaid pigem seetõttu, et väsimus on suur ja kirjutamine jäi veidi hilisesse õhtutundi.

Miks, küsite te?

Põhjus on väga lihtne. Nimelt, kolisime me täna pedepaari juurest välja, oma uue pere juurde. Vinge või mis?

Selle nädala alguses (oli vist isegi esmaspäev, kui ma nüüd ei eksi), tegin ma tööd nagu tavaliselt. Ebatavaline oli see, et istusin maha perega, kellel olid juba raamatud olemas ning näitasin hoopis CD-sid. Hästi tegin muidu, ostsid! :)

Kuidagi tuli aga jutu sees välja, et neil on lapsed käinud saksamaal vahetusprogrammiga ning et nad on ise ka proovinud hostida, aga millegipärast pole neid kunagi valitud. Imelik, kuna tegu on väga vinge perega. Peres on kokku 7 last, aga enamus on neist juba suured ja välja kolinud. Ainult kaks on järgi. Tütar kes on 12 ja poeg, kes on 16. Amanda ja Tyler siis. Igatahes viskasin nagu niisama jutu sisse lause, et äkki nad tahaksid meid hostida, kunaDimitri ei tunne ennast kõige mugavamalt meie perega, aga põhiliselt muretseb siiski ta ema tema hea käekäigu pärast.
Ja mida ma kuulen! Sharlene hääles kõlas päris heatahtlik noot. Talle tundus see mõte isegi päris huvitav ning seetõttu rääkisimegi peale müügi vormistamist sellest veidi lähemalt. Järgmisel päeval käisime juba Dimitriga külas neil ning roheline tuli oli olemas. Nagu Andre Pettai isa alati ütles - "Ainult vormistamise küsimus"! :)

Täna siis vormistasimegi ära. Olen oma uues toas, uue laua taga ja määrin paberit nüüdseks juba vanade mõtetega, samal ajal kuulen aga Dimka kolistamist teisest ruumist (tema ruumist siis).

Nalja sai muidu sellel nädalal palju. Nt. siis, kui Kristjan käis mind followmas, tuli hommikul üks isa uksele ja esimene asi, mis ta ütles oli: "oh, we have twins inside as well"!
Alguses ei saanud me sittagi aru, et nagu wtf? Who cares? Aga lõpuks jagasime matsu lahti. Ta ütles seda seetõttu, et me näeme Kristjaniga tõesti väga sarnased välja. :)

Aga kui nt. Dimitri mind followmas käis, siis juhtus nii, et umbes kella 20:00 paiku tuli uksele üks isa, kes oli ilmselt maailma kõige suurem närvihaige. Tegin talle meie tavalist approachi ja umbes 20 sekundi jooksul läks mees nii närvi, et karjus lastele (tal oli 2 umbes algkooli ealist tütart): "go get the gun!" ning kohusetundlikut lapsed tõidki issile püstoli, millega viimane otsustas veidi vehkida, lubades meid maha lasta, kui me kohe minema ei lähe. Elämä on ikka laifi, otsustasime meie Diamga ning läksimegi.

Järgmise maja ette, kus me parasjagu sitdowni tegime ning ühe paki CD-sid müüsime, sõitis politsei ning ootas viisakalt ära, kuni me olime müügiga ühele poole saanud, kontrollis siis meie permiteid ja ütles, et me oleme tublid poisid. Kuna ment juba seal oli, siis otsustasime kaevata tüübi peale, kes relvaga vehkida oli otsustanud ning ilmselt ka meile politsei kutsus. Olnud kuulnud mehe käitumisest, polnud ment just kõige õnnelikum ning lendas tuhatnelja asja järele tsekkima. Mõistlik tüüp vist...

Aga et Ameerika naiste kenjaalsust kiita, siis pean ütlema, et ka selle nädala peategelaseks sai naine, kes mu tee äärde pargitud autole sisse tagurdada otsustas. Ja ta ei ostnud isegi raamatuid mult. Mismõttes noh?
Aga see on juba minevik.

Tulevik sõidab aga nagu kiirrong olevikuna näkku ning uuel nädalal on ootamas uued seiklused. Võin teile kohe ette ära mainida, et homme sõidan teise osariiki vanakuningat Tõnu Hiielaidu ennast followma. Oi, meil saab nalja ikka täiega, ma olen selles täiesti kindel.

Ja selle nädala kirsiks saab lugu, mis leidis aset ühe vanaisaga.

Oli neljapäev, kui seiklesin ringi rajoonis (laensõna Jüri Homenja Pojalt), kus elasid peamiselt vanad inimesed. Tegin siis oma vanainimese approachi - "hei, ma arvan, et ma olen vales kohas, kuna ma pean rääkima ainult lastega peredega. Mind hullult aitaks, kui sa oskaksid mulle öelda, millised majad ma vahele peaks jätma (inglise keeles on see muidugi veidike pikem) .Selle peale ütles vanake muidugi uhkelt, et ta pole huvitatud sellest, mida ma müün. Proovisin talle siis selgitada, et seda ma ju räägingi, et see pole midagi tema jaoks, sellepärast abi palungi. Ätt sonis ikka midagi vastu ning seetõttu otsustasin võtta kuulda Andres Märtini soovitust. Küsisn esiteks: "sir, do you like fishsticks?", mille peale sain vastuseks "no". Järgmiseks küsisin, et "but sir, do you like to but fishstick in you mouth?", millele sain jälle eitava vastuse, mille peale ütlesin: "ok, I guess you are not a gayfish, are you!". Ilmselgelt ei saanud mees aru, milles oli asja point, kuna vastuseks sain "I'm not interested!" ning taat sammus tagasi tuppa. (btw. kes aru ei saanud, palugu abi mõne inglise keelt oskava inimese käest, eelduseks on huumorisoone olemasolu) .

Siinkohal võtaks otsad kokku ning sooviks teile võimsat uut nädalat, kuna ma tean, et minu nädal tuleb uskumatult hea!

Nautige vaadet!

Aadress

2918 E 2965 S Salt Lake City, UT, 84109

WEEK 5 ehk Tegin oma ema nimel kõvasti tööd

Ei viitsi pikka sissejuhatust teha ja seetõttu lahendan selle ühe lausega. Ema, ma tõin selle auhinna koju ära!

Just nii! See nädal oli siis emale pühendatud ja eesmärgiks oli saada rohkem kliente, kui ma selle aasta jooksul olen parimal nädalal saanud. Sain vist kolmandal nädalal 23 klienti ning seetõttu oli vaja vähemalt 24 saada. 24 asemel sain ma 25. Villu ütleks selle peale - "POLE PAHA!".

Pole paha küll jah, aga ega see kergelt ei tulnud. Võtsin enda eesmärgiks saada tegelikult 30 klienti, kuid nädala algus ei lubanud nii palju. Sain esmaspäeval 3 klienti ja teisipäeval 4. Mõtlesin korra, et krt, kui nii edasi läheb, siis ei tulegi ära. Mis ma siis teen? Kas ütlen emale: "sorry, ei tulnud välja"? Siis rääkisin veidi Veiko Roosiga, kes on meie grupi liider siin Southwesternis ning ta andis mulle paar head nippi. Järgmistel päevadel sain kohe 6 klienti ning usk auhinna võitmisse tuli tagasi. Aga teadagi mis juhtub siis, kui paar head päeva on järjest. Hakkad ühikuid mongerdama... proovid kõigile müüa ja siis ei müü pea kellelegi. Seetõttu saingi ainult 1 kliendi reedel, kuigi lootsin juba võidu sel päeval ära vormistada.

Laupäeva hommikul teadsin, et pean saama vähemalt 4 klienti. Helistasin veel emale ning rääkisin veidi, et saada ennast õigele lainele. Küsisin veel lõpuks nõu, et mis tema arvab, et mind täna aidata võiks. Kestis väike vaikuse paus ning ema lausus: "me siin käisime maasikaid korjamas, see oli nii lahe".

Me kõik teame, et emad on kõige targemad olevused maa peal, kuid alati ei hammusta nende tarkuseterasid läbi. Seetõttu toetudes Antti Kase noorpõlve slängile ütlen, et itsitasin pihku. Soovisin emale head päeva ning lahkusin hommikusöögikohta.

Täitsin ära 5 orderit, et mindset paika saada. Lugesin peatüki Og Mandinost (I will greet this day with love in my heart), tegin Dimaga paar naljakat harjutust ning hüppasin autosse, et oma otsustavale päevale vastu astuda. Olemaks kindel, et päev algab juba tugevalt, otsustasin helistada veel Tõnu Hiielaiule ning küsida ka temalt hüva nõu. Rääkisin talle, mida ema mulle öelnud oli ning targa mehena avas ta ema tarkusesõnad kui hernekauna ning pillas herned mu palge ette. Mida ema sellega mõelnud oli, oli ilmselt see, et täna on päev nagu aardejaht. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha ning otsida need ägedad emad üles, kes ostavad, kuna nad on ennast sinna majade vahele ära peitnud, nagu peidavad ennast metsmaasikad oma lehtede taha.

Ilmselgelt avas Tõnu mu silmad, ja kui väljas poleks olnud valge, oleks inimesed mu ümber näinud kuma minu pea ümber, mida selles süttinud pirn tekitas.

Täna tuleb ikka sitaks hea päev, mõtlesin ma, ning lendasin tööle.

Päev oli kergelt öeldes huvitav. tegin kõvasti tööd ja olin nagu farmer sõnniku hunnikus, lootes leida sealt ponisid. Sittagi. Päev vuhises minust mööda kui Andrus Albi Corvette, jättes endas maha ainult mustad triibud asfatile, mis antud juhul võrdus minult tilkuva higiga. Kella 16 olin teinud juba 10-11 sitdowni, kuid polnud leidnud ühtkit lammast, rääkimata ponidest. Tundsin, kuidas kõhus hakkas vaikselt keerama ning pilt minust auhinnabanketil emale auhinda üle andmas muutus ähmasemaks kui Mägiaivari mullet. Kuid alles siis tulid mulle uuesti meelde ema sõnad. Täna korjame maasikaid. Mõtlesin endamisi, et no teeme ühe veel, vähemalt ühe noh. Ja nii juhtuski. Ei läinud palju aega mööda, kui komistasin oma esimese maasika otsa. Ta ei olnud küll eriline poni, kuid täitis oma rolli kliendi näol päris kenasti ära. Mägiaivari mullet ei muutunud sellega küll palju selgemaks, kuid belief tõusis sellegipoolest. Vaikselt hakkasid pusletükid maasikapõlluks kokku vorminduma (kui selline sõna üldse olemas on) ning olingi leidnud juba järgmise maasika. Üha enam hakkasin ma uskuma auhinna võitmise võimalikkusesse ning üha suurema innuga jooksin vagude vahel. Ja veel üks! olin juba 3 tükki peaaegu järjest saanud ning mul oli veel 2 tundi aega, et leida viimane. Kuna hakkas juba vaikselt hämaramaks minema, kujutasin ette, et olen kui kaevur koos valgust kiirgava lambikesega otsa ees ja mägiaivari mullet hakkas järjest enam ilmet võtma. Lõpuks leidsingi ühe ägeda pere, kellele tegin küll 4 approachi, et maha istuda, kuna nad olid just just lahkumas poodi, sain ma sellega hakkama. Nad istusid minuga trepile maha, elasid mulle kaasa ning vaimustusid iga mu pillatud sõna peale üha rohkem raamatutest, mida ma neile näitasin. Ning nüüd ongi see koht, kus ma saan kasutada sõnu, mida paljud FY on kuulnud juba miitingutel pärast ägedaid lugusid "Ja siis nad ostsid". Ning et oma õnne teile veidi piltlikumalt väljendada, siis võin öelda, et kui nad Checki kirjutasid, panin ma maha väikse peeru. No nii hea tunne oli lihtsalt! :D Nad tõesti ostsid ning olid mu 4-ndaks kliendiks sellel päeval. JA ema auhind tuligi ära!

Ja siis ma sain veel ühe kliendi. jei.

Igatahes, kokkuvõtteks võin öelda, et sain 25 klienti sel nädalal ning ka ühikutes oli parim nädal siiani.

Loo moraal on see, et emad on meil targad!


Et te minu üle veel rohkem rõõmu saaksite tunda, siis tegime me Maretiga eelmisel nädalal ka kokkuleppe, et kui me teeme parima nädala mõlemad, siis lähme suve lõpus sekspesu ostma :D.
Guess what! Tuligi ära. Ka Maret võitis emaauhinna ning tegin oma selle suve parima nädala. Nii et suve lõpus lähme shoppama.

Sellel nädalal otsustasime Maretiga töötada suvelõpu reisi nimel. Nimelt, kui me teeme oma parima nädala klientides või ühikutes, siis ostame me järgmisel nädalal endale ära piletid nevadasse, et minna külla Mareti eelmise aasta vingele hostfamily-le. TULEB ÄRA!

Aga häid uudiseid on veel. Nimelt tegi minu kallis roommate Dima ka oma suve parima nädala nii ühikutes, kui ka klientides ning ka Kaia Uibo tegi parima nädala ja ka tema roommate tegi. Kokkuvõttes oli päris hea nädal.

Räägin teile ühe ägeda loo, mis ka Dimaga juhtus, et te teda ikka veidi paremini tundma õpiksite.
Juhtus see kuskil nädala keskel. Dima tegi tööd nagu tavaliselt. Täiesti loogilisel hetkel sai ta sitdowni isaga ning näitas loogikast lähtudes talle Southwestern-i põhiprodukti - Student Handbooke. Isa oli nagu isa ikka. Proovis endast hullu kunni muljet jätta ning iga Dima sõna peale ütles vastulause, tõrjudes Dimat nagu maailma suurimat müügimeest. Kuna Dimka on tark kutt, otsustas ta tuulelohega võitlemise asemel asjad pakkida ning minema minna. Pole väga pointi lambaga võidu joosta. Viisaka poisina ütles ta isale "Tsau!" ning lippas kergel sammul majast välja. Istus ära autosse ning isegi käigu jõudis sisse lükata, kui märkas, et tont tema poole jooksis. Kiirelt kaalutledes, et kas anda gaasi või vajutada pidurit, otsustas viimase kasuks. Ime kombel oli lambast saanud inimene ning vastulausete asemel hüüdis ta Dima poole võlusõnu: "ma mõtlesin ümber, ma ikka tahan neid raamatuid sult osta!". "Elu on ikka seiklus!" - mõtles Dimuška, kui täitis orderit ja pani tema 150 daala endale taskusse.

Aga et ka minu nunnu Kaia Uibo saaks ära ära märgitud, siis räägin ühe toreda loo, mis temaga juhtus.

Nimelt, kaotas ta mõned nädalad tagasi juba ära ühe hõbeketi, mille paar tema head sõbrannat talle lennujaamas kaasa olid andnud, koos graveeringuga. Mäletan, et kui ta selle ära kaotanud oli, siis oli ta päris kurb. Aga "what goes around, comes around". Eile, laupäeval kui Kaiushka tegi callbacke, koputas ta ühele uksele, kus ta pidi varem juba ühe emaga kokku saama, kuid millegipärast olid nad kolinud ning isegi uus pere oli selles majas teda ootamas. Pärast tugevat approachi sai ta selles majas sitdowni. Ja mida ta nägi. Olles maha istunud diivanile, märkas ta laua peal sea sama ketti, mille ta mõned nädalad varem oli ära kaotanud. Loomulikult hakkas ta selle peale nutma nagu mehhiko seebis ning et lugu veel uskumatum tunduks, lausun ma ka selle loo lõppu sõnad - "ja siis nad ostsid", sest nad tegelt ka tegid seda.

Elu on ikka seiklus eksole!

Aga et sellenädalasele jutustusele kena punkt panna, siis lõpetan looga endast, mis leidis aset siis, kui Richard mind follows. Kuna mul on läinud päris kenasti siiani, siis on mul päris palju nimesid. Üks pere, kes mult raamatuid ostis, kannab nime Richies. Istusin siis ühe isaga laua taga ja lugesin ette nimesid, kes mult raamatuid ostnud olid, et tekitada temas huvi, umbes nii "and the Powers bought and Jessica Jones bought and Becky next door bought and even Bitches bought". Ilmselgelt hakkasime me naerma, kuid et olukorda veidi siluda, parandasin ma ennast koheselt. :D

Tegijal ikka juhtub ju. (paar korda nädalas :P)

Punkt!

Olge siis mõnnad ja kirjutage mulle ikka enda tegemistest ka, et mulle veidi jõudu juurde anda.

Lihtsalt, et te teaksite - Te olete parimad!

Have a great summer!
Suure Maailma Direktor


:)

LOVE YOU MOM!

Yesturday is history, Tomorrow is a mistery, but Today is a gift, that's why we call it present!

Mõtlesin, et alustan sellel korral siis veidi sügavamõttelisema lausega. Kuna see on sõnademäng inglise keeles, siis ei saa seda tõlkida, aga mõte on umbes see - Kui me seisame ühe jalaga minevikus ja teisega tulevikus, siis me põhimõtteliselt kuseme tänase peale. :)

Ma ei taha sellega öelda, et see nädal oleks mul nüüd kehv olnud. Üldsegi mitte. Asja tuum on hoopis see, et kohe kohe on algamas uus nädal ning alustada tuleb nullist. Tegin sellel nädalal oma rekordi Sitdownides ja Callides (vastavalt siis 116 ja 265). Tegu ei ole enam Southwestern -i fitness programmiga vaid ikkagi suvetöö programmiga, kuna enamus ajast ma istun emadega toas, mitte ei jookse ringi. Loodame, et see mu figuurile nüüd negatiivset mõju ei haka avaldama.

Tuleval nädalal plaanin teha veel rohkem tööd, kui ma siiani teinud olen, kuna tegu on Emanädalaga. See tähendab seda, et kui ma saan tuleval nädalal rohkem kliente kui ma siiani saanud olen, siis võidan emale auhinna. Et siis töötan tema nimel. Parim klientide arv on mul siiani olnud 22. Seega pean saama vähemalt 23 klienti, aga sihin siiski veidi suuremat numbrit. Proovin seljatada sellel aastal esimest korda 30 kliendi arvu. See ei ole midagi müstilist, kuna olen seda ka varem teinud. Ja pealegi, ma ei ole ju kehvem kui Ranol Kaseväli, kes sai sellel nädalal 56 klienti ja oli sellega eestlaste parim. Käisin teda ju esmaspäeval followmas ka.

Ja kuidas oli?
Peab mainima, et sitaks vinge oli. Tegime 28 sitdowni... ma pole ise kunagi varem nii palju teinud, pole isegi kindel, kas Ranol on, aga nii me igaahes tegime. Saime muuseas 9 klienti ka, mis pole üldse paha. Sellest ka esimene lugu.

Ema, kellega parasjagu sitdowni tegime, oli pealtnäha täiesti tavapärane. Tal oli vist 3 last, kui ma nüüd ei eksi ja tuli välja, et üks neist on autist. Poiss käis paar korda uksel kiikamas ka ning tundus muidu täiesti tavaline tüüp olevat, KUID a oli täiesti paljas. Like wtf? - mõtlesin mina. Ema siis selgitas, et poiss on autist ja et kodus on ta paljas sellepärast, et ta ei talu seda tunnet, kui riided seljas on, et läheb väga närviliseks ja proovib neist kohe lahti saada. Sellepärast käib ta ka vähe väljas ja nii mõnigi kord võib see päris keeruliseks osutuda. No fine - mõtlesime meie ning läksime sitdowniga edasi. Sitdown kulges küll suhteliselt plaanipäraselt, kui välja jätta paar katkestust, mida palja tilliga poiss uksele tulles põhjustas, kuna tahtis, et ema tuleks sisse ja paneks talle mingi arvutimängu peale vms. Iga southwesterni raamatutest mite huvitatud ema oleks selle peale kindlasti sisse läinud, kuid mitte tema. Ta oli vägagi huvitatud meie student handbook-idest ning seetõttu kutsus ta väikese palja jütsi hoois enda kõrvale istuma. Olime juba close-imas, kui väike poiss otsustas , et tema enam ei jõua seal niisama passida ning hakkas oma noksiga mängima. Me oleks naerma hakkamist vist suutnud isegi ära hoida, kui ema poleks näost punaseks läinud ning pojale öelnud. "omg, what are you doing. You should know that you are not supposed to play with your special body parts, especially infront of other people. You know better... this is only for you personal use. I'm sorry guys" ja punastas korra veel.

Mainin siinkohal ära ka selle, et loo saab lõpetada Southwesterni edulugudele kohaselt. And then they bought! :D

Õppisin Ranolil päris palju, eelkõige ilmselt veidi rohkem sitdowne saama, seetõttu tegin ilmselt ka oma rekordi sellel nädalal. Nii et tänud sulle Ranol.

Lubasin teile rääkida ka natukene Mareti seiklustest. Ma enamus lugude kohta küll luba ei saanud, kuid minu meelest on päris märkimisväärne see piirkond, kus ta sellel aastal müüb. Seikleb Florida countryside-is, kus on väikesed majad ning palju treilerparke. Ameerikas on kõik lubatud. Seetõttu oligi tal nt. üks pere koduloomaks võtnud kana, kes elas koos nendega treileris. Ja ilmselgelt oli selles majas kanal rohkem mune kui pereisal. :D

Aga kui nüüd jutt juba loomadele läks, siis mainin ära, et ka minu piirkond ei ole kehvem. Kuigi mul on selline Tammelinna taoline piirkond, kus on väiksemat sorti eramajad, siis leidub ka seal inimesi, kes on rohelisemad oma mõtlemiselt, kui nii mõnegi vanapaari muru siin Utahis. Nimelt kireb ühe maja hoovis igal hommikul kell 6 ja ameerikale kohaselt paar korda ka keset päeva üks kukk, kes on oma kukeleegutamisega ilmselt suureks seltsiks paarile lambale, kes koorina määgivad, kui ma nende tänavale peaksin sattuma. Elu on ikka seiklus!

:D

Aga et panna tänasele blogile väike punkt, siis räägin teile veel loo ühest tüdrukust, kes tuli laupäeval uksele koos oma rinnapartii ja pidzaamaga. Muidu poleks ta ehk märkimist väärtki, aga kuna ema polnud kodus, pidi ta talle helistama, et küsida, millal ta koju jõuab. Ema ei saanud kohe aru, et kes see temaga kokku tahab saada, kuid tütar seletas päris entusiastlikult - "mom, it's Tardo, he is from europe, doing his summerinternshi here". kuna ema oli ka peale seda selgitust WTF? ja küsis korduvalt WHO!?, siis ei vaevunud tütar minu nimeparandustest väga õppust võtma ja kordas naerulsui ikka uuesti ja uuesti - "it's Tardo, T-A-R-D-O, he is from europe and he needs to see you". Saades kokkuleppele, pani ta toru ära ja mõistis alles siis, et minu nimi on Targo, mitte Tardo (mis slangis tähendab retardi ehk tauni). :D
Vähemalt oli mul pärast seda hea attitude tagatud, kuigi temal oli päris piinlik olla.

Aga et ka Dimitri nimi ära mainida, siis räägin kiirelt veel ühe loo temast.

Pean siinkohal ära mainima, et Dimitril oli see parim nädal siiani, kuigi päris viperusteta ja seiklusteta ei möödunud see temalegi. Nimelt tegi ta ühe päris ägeda emaga sitdowni ja kuna ema oli raamatutest excited, siis asus ta ka close-ing steppe tegema. Tundes, et kõik läheb libedalt, ulatas Dimka talle postkaardi, et ema saaks sellele kirjutada oma aadressi. Aga selle asemel, et kaarti täitma hakata, sai ema hoopis millegi peale pahaseks ja viskas Dimkakese täiepasaga oma kodust välja, jättes Dimka täiesti lolli näoga keset tänavat vahtima ning mõistatama, mis just juhtunud oli. Paraku ei saa seda lugu lõpetada lausega - and then she bought. Sittagi! Dimka seadis oma sammud järgmise ema juurde ning päev läks edasi...

Siinkohal võtakski oma "onu raivo jutupliaatsi" saate kokku ja soovin teile parimat nädalat teie elus. Mina tean, et mul tuleb parim nädal. Mitte sellepärast, et ma läheks nüüd paremasse piirkonda tööle vms, vaid sellepärast, et ma tean, et minu edukus on minu enda kätes ja ma tean, et oma ema nimel annan ma endast parima.

Ja enne kui ma lõpetan, tutvustan teile veidi ka meie gruppi siin Salt Lake Citys. Meil on ikka kõige ägedamad inimesed koos. Aga mitte pilte ei näita ma teile, vaid lausa videot!
http://picasaweb.google.com/PILDID2009/Ranol1?authkey=Gv1sRgCIzBjt6qkoKDDg&feat=email#5357737465127487234

Ema, ma toon selle auhinna koju!
NB! Armastan sind hullult palju :)

If it is to be, it's up to me!
Have a great week and see you soon guys!
From Sarah with love.

Happy 4-th of July!

Hei kutid!
Ma laksin siin ikka täiega kõvasti tööd teha... usute vä? Teie rõõmuks võin aga öelda, et iga päevaga saan ma ainult paremaks. Sellel nädalal olid kõik numbrid (callid, demod, sit-downid) paremad kui eelmisel nädalal. Isegi müüsin natukene rohkem, kui eelmisel nädalal, nii et arenen iga päev. Olen uue nädala suhtes suhteliselt optimistlik, kuna lähen Ranolit esmaspäeval followma ja loodan, et see annab mulle veel ühe väikese boosti, et saada veel paremaks.

Midagi väga müstiliselt ägedat minuga sel nädalal ei juhtunud, ilmselt seetõttu, et uhasin nii kõvasti tööd teha nagu väike kiimas orav. Aga natukene funi juhtus siin-seal ikka.

Nt. kolmapäeval juhtus selline lugu, et olin pealtnäha tavalise ukse taga. Koputasin nagu tavaliselt 3 korda. Astusin paar sammu tagasi, vaatasin oma pre-approachi ja kordasin mõttes nimesid. Seejärel kuulsin nagu tavaliselt mingit haukumist. Kostusid tavalised sammud ja uks avanes täiesti tavalise kiirusega. Kuid ebatavaline oli see, et suure korea asemel oli mingi väike karvane junn, kes lendstardist tulles ületas finishijoonena lävepaku ning tegi tugeva äratõuke suunaga minu munade poole. Et lennule veel viimast lihvi anda, avas ta graatsiliselt oma suu ning tõmbas igemed oma hammastelt. Vunts tuules lehvimas, liikus ta päris suurel kiirusel oma sihtmärgi, minu munade, poole, tabades neid otse kümnesse. Õnneks ei saanud ta suud õigel hetkel kinni ning õnneks ei jäänud ta mu kottide külge rippuma. Ilmselgelt oli koral kohe attitud laes ning kuna ta polnud vist kaua aega õue saanud, lidus ta tuhatnelja suvalisse ilmakaarde. Alles siis märkasin ma, et omanik oli tulnud uksele. Kuid nii lühikeseks ka meie kohtumine jäi, kuna ta ütles, et pole ema vaid ema partner (ehk siis lesbisõber) ja ta ei ole üldse õige inimene sel teemal minuga rääkima. "Great!" mõtlesin mina, kui uks sulgus ja viimased sõnad mis mu kõrvi jõudsid olid "tule 10 päeva pärast, siis on ta tagasi". Tsiteerin siinkohal peaminister Andrus Ansipit- "Tule taevas appi". Aga ärge minu pärast muretsege. Kössitasin seal ainult minutikese ja olin siis jälle vormis, et sirge seljaga järgmisele kogemusele vastu söösta.

See, et mul oli suhteliselt normaalne nädal ei tähendaks, et kellelgi teisel ei võiks midagi juhtuda. Te ei ole ilmselt veel midagi kuulnud sellisest tüübist nagu Kaarel Kork, aga ilmselt kuulete temas tulevikus veel palju. Ta müüb sel suvel teist aastat raamatuid ja teeb seda Tanel Jäppineni orgis. Miks ma temast teile üldse räägin? No see sell on ikka vabsee pohhuiist.

Niisiis nagu minul, oli ka temal, üks pealtnäha täiesti tavaline päev. Erinevus on muidugi selles, et tema müüb Alabamas, mitte Utah-is nagu mina. Väike erinevus oli ka selles, et tema müüs No Soliciting (ukselt-uksele müümine keelatud) piirkonnas. Kell oli ehk umbes 10, kui ta seal tööd tegi, kui ta kohtas ema, kes ütles, et ta ei tohi seal müüa. Teadagi on koduehitavatel emadel päevad igavas ja selleks, et veidi põnevust oma ellu tuua on nad vist kõigeks valmis. Kuna talle ei meeldinud see, et Kaarel ei otsustanud sealt piirkonnast ära minna, vaid edasi töötada, siis hakkas ta teda jälitama oma autoga, hoides ohutuled peal ja peatudes iga maja ees, kus Kaarel approachida oli otsustanud. Aga et asja veel põnevamaks teha, helistas ta politseisse ka.

Aga nagu ma mainisin ennist, pole Kaarel mingi papist poiss. Naljamees helistas ise ka politseisse ja kaebas, et mingi naine ahistab teda ja et ta ei saa üldse tööd teha. Kui politsei lõpuks kohale tuli, ajas ta dünaamilise duo laiali ning Kaarel sai jätkata töö tegemist. HAHAHAHA! in your face american moms. :P See on siis 1:0 Kaarlile.

Aga et teile veidi ka oma room-mate'i tutvustada, siis räägin teile ühe loo ka temast. Mainin ka tema kohta ära, et tegu pole papist poisiga. Kuigi ta vahest võib olla päris udu on tegu väga hea südamega kutiga ja teatud aladel ka väga andekaga. Nimelt, oskab ta autosid suhteliselt heal tasemel parandada ning teeb mulle ka päris häid wrappe :D. Aga see selleks.

Tema lugu leidis aset vist reedel. Lustlik nagu ta mul on, koputas ta hea attitude-ga oma uue "ohvri" uksele. Aga ka selle ukse taga peitusid meie väiksed karvased sõbrad, kellele meeldib haukuda. (Panite tähele ma kasutasin mitmust). Kui te olete näinud 101 dalmaatsia koera filmi, siis peaksite teadma, kuidas kari koeri ühest uksest välja tormavad. Aga selle asemel, et proovida tema mune tabada, lidusid nad uljalt uksest välja ning oma meelepärases suunas. Hea südamega poiss nagu ta on, aitas ta pereemal. koeri karjatada. Aga nagu te teate, ei jää ükski heategu karistamata. Kuigi Dimitri näeb päris heasüdamlik ja ohutu välja, ehmatas ta ilmselt ühte koera oma julgusega piisavalt palju, et viimasel pask korralikult lahti läks ning kui Dima teda heas usus, süles kandes, maja poole tagasi tassis, sittus ta otseses mõttes Dimakese lihtsalt täis. :D

Muidu ilus poiss, aga haiseb rsk, mõtles ta ise ning otustas püksid enne järgmise ukse taha minemist puhtaks pesta (ilmselt arvas järgmine ema, et dima oli ennast täis lasknud, aga mis seal ikka, Dima tegi päeva korralikult lõpuni).

Elu on ikka seiklus või mis? :D

Kui ma Maretilt järgmisel nädalal loa saan, siis räägin teile ühe naljaka seiga ka tema suvest Floridas.

Seniks aga soovin teile meeldivat nädalat ning kutsun teid ikkagi üles ka enda tegemistest mulle vestma, siis on kohe soojem tunne siin nende kuumade kuttidega koos maja jagada.

Teie suurim sõber,
Suure Maailma Direktor