I Will Greet This Day With Love In My Heart!

Nii need asjad meil siin käivad... Elame armastusest ja raamatute müügist teenitud rahast.

Kui eelmisel korral alustasin oma juttu lausega "elu on ikka seiklus!", siis lähtun täna ütlusest, et kordamine on tarkuse ema.

Jah, nii see on, elu on ikka tõesti seiklus. Ma ei tea, kas te teate, aga sellel aastal müün ma Utah'is. Tõeliselt ilus paik. Asume siin Salt Lake City äärelinnas, keset mägesid. Võrratult ilus koht on. Ilmselgelt on pededel hea maitse, kuna nii palju kui ma selle piirkonna kohta õppinud olen, siis on siin palju pedepaare (nii nais-, kui ka meespaare). Inimesed kutsuvad seda piirkonda ise hellitavalt Sugarhouse'iks. Aeg-ajalt tuleb ette ka seda, kui istun laua taga või trepil koos kahe ema ja nende lastega. Like wtf? :D Mehe objectioni katmine on vist suhteliselt tulutu üritus. Samas tore on näha teise maailmapildiga inimesi. Teine asi, mis on võrratu selle koha puhul, on see, et päris paljud inimesed on pmst ateistid. Nad küll usuvad jumalat, kuid ei jahvata sellest koguaeg ja käituvad nii nagu nad ise heaks arvavad. Just nii nagu ka mina. God bless Utah! :D

Aga et veidi vürtsi lisada, siis alustan algusest. Kui te veel mäletate, siis minu beež ratsu nimega Cadillac Eldorado koos oma V8-ga jäi minust maha kuhugi Illinoisimaale, sest Utah'isse tulime me lennukiga. Kuigi ta oli mulle väga heaks kaaslaseks ja sõbraks, pidi ta leppima siiski Illinoisi vihmaste ilmadega ja kõrvetava palavusega, sest et sõitu siia poleks ta ilmselt vastu pidanud. Seega võtsin ma endale rendiauto.

Mainisin vist ka eelmisel korral, et sõitsin esimese nädala täitsa ilma kindlustuseta, kuna arvasin, et see on ok ja polnud väga finantsi seda teha ka mitte. Suurte ponnistustega sain selle eelmisel laupäeval siiski tehtud. Miks laupäeval? Sest et kuulsin, et ilma selleta sõitmise eest ei saa mitte trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Hea, et tehtud sai, kuna juba Chalice laulab "Naiiiiiseeed on hullluuuuud!". Ja nii see on!

Oli vist teisipäeva hommik. Eelmisel päeval olin teinud päris korralikult tööd, koos võrdlemisi heade tulemustega, ning seetõttu oli tunne sees päris hea. Sain juba hommikul endale 2 head sitdowni ja olin teel järgmise juurde. Mängleva kergusega, toetuses oma mineviku kogemustele, alustasin tee äärest liikumist, peas juba järgmine pere, kellega maha plaanisin istuda, kui järsku käis kõva pauk. Mõtlesin, et wtf? Keerasin pea kõrvale ning mõistin, mis oli juhtunud. Pereema, kellega olin just kohtumise õhtuks leppinud, oli otsustanud ilmselgelt mulle oma uhke, musta, subaru tagumise kabjaga vastu minu halli täkku koputada. Vinge, mõtlesin endamisi, öeldes rahustuseks kõva häälega: "I will greet this day with love in my heart". Astusin autost välja ning mattusin vabandustelaviini alla. Seda mullejust vaja oligi! Tunnet, nagu oleks see minu süü olnud.

Mis seal ikka. Töö tahab tegemist. Helistasime siis kiiresti kindlustusfirmadesse ning hakkasime asju ajama. Poleks iial arvanud, et see võib nii kaua võtta. 2 tunni jooksul rääkisin kolme inimesega. Kõigiga täpselt sama juttu. Auto vigastused olid madala kiiruse tõttu olnud minimaalsed. Tema subaru kabja (põkeraua) alla oli tulnud ainult paar näeruväärset kriimu, mille oleks võinud vabalt poriga sassi ajada ning minu täkul oli selline õuna suurune mõlk, täpselt ratta koopa kohal. Mis mind aga eriti närvi ajas, oli see, et küsimused mida kindlustusfirma küsis olid a'la "Kas kõik on ikka elus?", "Kas kuskil verd ka näha on?", "Kas autod on veel sõidukõlblikud?" jne.

Like wtf? Kolmanda inimesega rääkides viskas mul juba üle ja ma lihtsalt pidin talt küsima, et kas ta saab ikka aru, et füüsika seaduste tõttu on võimatu selliste kiiruste juures isegi kärbsele liiga teha, rääkimata siis veel autode mahakandmisest. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul oli SITAKS hea päev kokkuvõtteks.

Muidu oli suhteliselt tavaline nädal, tegin kõvasti tööd ja pean mainima, et kasvasin igal alal päris kõvasti. Tegime sellel nädalal muidu Maretiga kokkuleppe, et iga päev, millal ma näen vähem kui 40 peret pean ma talle maksma 20 dollarit kahjutasu selle eest, et ma kõvasti tööd ei tee. Pole vist kunagi nii palju peresid näinud. :D

Kuigi ma olen Maretiga juba pea 2 aastat koos olnud, siis oleks jäänud raha põhimõtteliselt ikka pere eelarvesse, kuid otsustasin, et parem on ikka nii, et raha on minu tengelpungas, kui tema omas ning seetõttu nägin iga päev vähemalt 40 peret ja vahest isegi rohkem.
Kuna nädal osutus nii edukaks, siis oli Maret nõus ennast committima samade reeglitega 30 demo tegema.

Ahjaa... üks lugu veel. Need, kes on teist vanemad lugejad, ilmselt mäletavad, et minu leivanumber on teha second approachi stiilis - "Oh, I'm sorry, I guess you haven't heard about me yet? hm... I don't know how to put this, but I am kind of a big deal around here, people know me, I'm IMPORTANT!". Kuna laupäeval tahtsin enne lõppu veel natukene boosti saada attitude-ile, siis tegin seda ühele emale. Pärast approachi lõppu olin üllatunud, kuna tundus, et ema istubki minuga pärast sellist naeruväärset etteastet trepile, kuid hüppas siis ruttu püsti ning põgenes tuppa, tehes seda nii kiiresti, et mul jäi suu lahti, kuna arvasin, et sellise massi kiirendus ei saa füüsikaseadustest lähtudes kunagi nii suur olla. Enamgi veel. Teel tuppa oli ta pillanud tuulde lause "It seems that you are way too important for meeee!". Ma ei saanud küll sit-downi, kuid sellist attitude-i boosti ei asenda küll mitte millegagi.

Aga selleks, et teil ei kujuneks minust arvamust kui egoistist ja enesekesksest blogijast, siis kirjutan teile ka paarist seiklusest, mis meil Kaiaga juhtus, sel ajal, kui ta mind followmas käis reedel.

Ta käis mind reedel followmas, et natukene boosti saada müügile. Et saada veidi aimu, mis teda tagasi võiks hoida, lasin tal teha veidi omaette tööd. Noh see tähendab seda, et mina justkui observeerisin tema tegemisi, mitte vastupidi. Ja see töö on tõesti numbrite mäng. Umbes 3-nda koputuse tegi ta uksele, kus ema oli kodus ning kes oli uksele tulles umbes sama eredas tujus, kui meil päike varahommikul, kiigates üle nende mägede, mis meil siin on. Kuulates ära selle, mis Kaial uksel öelda oli, kutsus ta meid rõõmsalt sisse.

Tulevikku teadmata, alustas Kaia oma sitdowni sõna-sõnalt, just nii nagu ta seda harjunud tegema oli, aimamata seejuures, millise PONY otsa ta oli just komistanud. Umbes kaks minutit olid nad jõudnud rääkida, kui Kaia jõudis Britney-le täpsustada, millega ta üldse tegeleb. Oleks te vaid neid silmi näinud. Isegi jaapani anime-multikates ei lähe neil silmad õnnest nii suureks. Ma vaatasin, et need hüppavad tal vasti õnnest pea seest välja (ette rutates mainin, et kahjuks seda siiski ei juhtunud). Sekund hiljem ulatas Kaia Britney-le slicki, kus olid kõik meie raamatud peal. Kuid Britney oli ettearvamatult kiire ning otsekohene. Ma arvan, et ta ei olnud veel jõudnud oma pilku slickile visatagi, kui juba rõõmsalt teatas, et ta kindlasti tahab neid raamatuid saada. Ja saigi! Ja kuidas veel sai! :D Kaia pani emale teele kõik lastekad. AND I MEAN ALL OF THEM!

Ilmselgelt saime me sellest päris palju energiat ning suure vaimustuse töö üle. Arvatavasti sai Kaia sellest suuremagi kui mina, kuna umbes tunnike hiljem suutis ta mind followdes erutusest kõnniteel sörkides komistada ning kukkuda pea siledale betoonile. JEI! Õnneks jäid talle ta hambad alles ning ka attitude ei saanud väga kannatada. Sestap võin julgelt öelda, et ta oli ka kogu ülejäänud päeva mulle meeldivaks kaaslaseks ning loodetavasti õppis mult palju.

Vot sellised lood siis sel nädalal.

Lõpetuseks tahaks veel soovida teile meeldivat juuni lõppu ning mainin veel ära, et varsti on Ameerika iseseisvuspäev (4. juuli).

Kuna ma pole kindel, kas mul õnnestub kaarti oma kallile emale, Sirjele, saata, siis soovin juba siin ette ära meeldivat 25. sünnipäeva Sulle! Sa oled mul ikka parim ema! :)

Tervitan ka kõiki neid, kes mind ära tundsid ning soovin teile seiklusterohket nädalat. Life is fun, but only if you are!

Love you guys!
NB! postitage mulle ikka ka oma seikluseid!

NO ELU ON IKKA SEIKLUS... eksole?

Ei teagi, kust otsast kohe peale hakata :D

Saime turfile suhteliselt kergelt, kuna tulime lennukiga. Jõudsime siis reede päeval juba ja rentisin endale ka kohe auto. Kuna aga kindlustusega läks veidi kiireks, siis ma ei saanud seda kohe tehtud ja seetõttu sõitsin ma ringi ilma selleta. Õnnega pooleks ei võtnud mind keegi maha ega ei kontrollinud, kuna nädala lõpus sain ma teada, et ilma kindlustuseta sõitmise eest ei saa siin mitte ainlt trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Nii et minul ikka veab. Sain isegi päris hea diili.

Aeg on lennanud suhteliselt kiirestisti, kuigi me pole siiani veel leidnud endale õiget kohta elamiseks. Esimesed päevad olime me motellis, aga kuna tüdrukud leidsid endale suhteliselt kiiresti elamiseks pered, siis olime meie Dimitriga varsti juba üksinda. Nõme eksole? :D

Kuigi me nägime roppu moodi vaeva, et endale elamist leida, ei õnnestunud see meil väga, kuna kõik kes oleks nõus võtma endale üliõpilasi tahavad, et need oleks tüdrukud. No ja mina juba väga plika moodi välja ju ei näe, ega ka Dima mitte (kes on muuseas minu toakaaslane, aga temast räägin ma veidi hiljem).

Igatahes esimese öö ühe perega veetsime me vist esmaspäeval vastu teisipäeva. Me olime selle aja jooksul leidnud küll paar peret, kes meid aitasid ning ka kirikust käisime me abi otsimas, aga kahjuks ei olnud ka nemad leidnud meile ühtkit sobivat peret.
Niisiis oli kell juba 9:30 või enamgi, kui me suhteliselt lootusetute nägudega veel oma pargitud autode peale toetudes viimaseid numbreid valisime. Ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Peale viimase kõne lõpetamist polnud meil mitte kuhugi minna. Olin ise juba veidi leppinud mõttega taas motelli minemisest, kuid kui Dimitri mult küsis: "mis me nüüd teeme, kuhu me läheme?", tundsin, et see variant ei ole eriti vastuvõetav. Ütlesin, et käin korra ära, vaatan, äkki leian veel midagi. Läksin ühte lähedalolevasse bensiinijaama, et äkki ikkagi saan veel mõne juhtnööri, kuhu minna.
Tanklas oli tööl 2 inimest. Üks oli paks, kuid vahukommi moodi sõbralik mees ja teine... teine oli pealtnäha lihtsalt üks tavaline-suvaline mutt, kelle puhul arvasin tegu olevat elu hammasrataste vahele jäänud oleva naisega. Mis seal ikka. Olen ju siin õppinud, et majad ei osta raamatuid, ja et inimeste üle tuleb otsustada nende sisu mitte välimuse järgi.
Alustasin juttu küll mehega, kuna tundus, et temast võiks rohkem abi olla, kuid üllatavalt kiirelt liitus vestlusesse ka põrandat pühkinud naine. Rääkisime alguses natukene niisama suvalist jura, et saada paremat connectionit nendega, kuid sujuvalt suunasin jutu minule sobivale rajale. Mõnus mõtlesin ma, kui sain teada naise nime ning tema abivalmis pilk mind mõõtis. Küsides talt, et kui tema oleks siin ainult paar päeva olnud, siis kust ta alustaks endale kodu otsimist. Veenvalt pakkus ta välja paar päris loogilist varianti, kuid jäi tõsiseltvõetavalt mõttesse, kui küsisin, et ehk teab tema kedagi, kellel võiks olla ruumi.
Umbes kolme sekundiga tõmbas ta taskust välja iPhone-i ning hakkas seal sobrama ning mõne hetke pärast valis ühe numbri ning ütles, et temast võiks abi olla küll, kuna on tema väga hea sõbranna. Nad vestlesid pisut ning mutt küsis ka mult mõned täpsustavad küsimused ning tulemus oli üllatav. Pärast 5 minutlist kõnet ütles ta, et sõbranna võtab meid hea meelega vastu. Jooksin suure naeratusega Dima juurde rõõmusõnumeid teatama. Oleks te vaid tema reaktsiooni näinud. Ma arvasin, et ta pasandab ennast kohe õnnest täis. Tegelt ka! :D Ajasime oma neljarattalised sõbrad jalule ning kimasime tanklasse. Ülletus oli suur, kui mutt, kes oli mulle tundunud kui suvaline elule jalgu jäänud naine, oli vahepeal istunud oma Audi TT -sse, mis oli muuseas veel kabriolett. Impressive mõtlesin ma ning järgnesin autole kui prohvetile.
Paari minutiga jõudsime tema sõbranna maja ette ning üllatus oli veelgi suurem, kui selle perega kohtusin. SUPERLAHEDAD inimesed ikka. Peres oli 6 last, kes olid enamus juba teenagerid ja natuke vanemad ning ema ja isa (Lisa ja Bryan) olid väga sõbralikud ning hoolivad. Maja oli samuti sigasuur ning laste sõpru täis. Elu selles majas kees nagu supp, mis on äärepealt üle keemas.
Ajasime natuke nendega juttu ning tutvustasime ennast, et paremini liimile minna ning see õnnestus. Saime paar päeva seal viibida, aga paraku läksid nad siis Washington DC-sse oma tütrele külla.
Olime jälle kodutud. Jess! mõtlesin ma, kui olin oma tööpäeva lõpetanud ja suundusin Dimaga kohtuma. Tagasi minevikus (loe: alguses). Sellel õhtul jäi ime aga juhtumata ning kuigi me helistasime päris palju numbreid läbi, pidime me sellel ööl leppima taas hotellitoaga, kuigi Dima oli päris veenev, kui proovis mind rääkida nõusse autos magamisse.
Hommik oli kiire ning uus tööpäev parandas kõik haavad, kuna Dima tuli mind followma. Tegime kõvasti tööd, kuid ka sellel korral ei leidnud me endale ühtkit sobivat peret, kelle juurde sisse kolida. Ja taaskord vaatas Dima mulle oma kutsikasilmadega otsa nind küsis, Targo, kas sa leiad meile midagi? Taaskord tundsin enda õlul olevat kohtustust leida meile mingi äge koht. Kuigi sellel korral puudus meil lähedalasuv tankla, suundusime minu juhtimisel tagasi samasse kanti, kus viimane asunud oli. Läksime külla ühele perele, kes oli samuti aidanud meil õngitseda peresid, kellel võiks olla kohta elamiseks. Kahjuks polnud ka nendel kellegagi näkanud, kuid kuname ilmselt tundusime suhteliselt lootusetud, kuid samas väga meeldiva seltskonnana, saime lõpuks ikkagi sinna jäädud, vähemalt selleks ööks, kuna järgmisel päeval läksid nad matkama mägedesse (muuseas loodus ja mäed on siin võrratud). Hommikul lendasime aga suure hurraaga hommikust sööma, teades, et tuleb võrratu päev ning seiklusterohke õhtu.
Nii oligi. Päev oli võrratu, aga kuna Margus mind followmas käis, siis sain Dimaga kokku alles 10 paiku, sest pidin Marguse veel tema koju viskama. Dima oli saanud päeval veel küll uusi numbreid, kuid ka nendest ei olnud abi. Jällegi istusime me nõutult parklas, lösutades oma autode peal ning mõeldes välja variante, kuhu minna. Dima oli juba autosse magama jäämas ja ka mina olin suhtelisel alla andnud. Äratasin Dima, et hakata hotelli poole sõitma, kui kätt taskusse sirutades tundsin käe all midagi libedat. Olin justkui Monopoly mängus sattunud get out of the jail cardi otsa. See oli ühe mehe visiitkaart, kes oli meile öelnud, et kui me peaksime hätta jääma, siis saab tema meid ehk viimase võmalusena välja aidata. Helistasime kohe numbrile ning 10 minuti pärast maandusime nende maja ees. Jah... tegu oli gaypaariga, kelle juures me nüüd paar päeva olnud oleme. Mehe nimi on Carl ning ta oli 30 aastat abielus. Selle ajaga oli jõudnud saada ta ka 5 last. umbes 5 aastat tagasi oli ta aga oma naisest lahutanud ning mõni aeg hiljem hakanud käima oma praeguse kutiga. Naljakas eks? :D

Piirkonnast rääkides võin öelda, et tegu on jällegi väga erineva kohaga, kuhu ma sattunud olen. Eelnevatel aastatel olin harjunud müüma rohkem Student Handbooke kui lastekaid, kuid sellel aastal saab see olema ilmselt vastupidi. Enamus pered on väikeste lastega... Päris teistmoodi võiks öelda. Samas inimesed on sõbralikud ning tuleb lihtsalt veidi harjuda.

Dima, kes on minu roommate, on aga päris vinge sell. Tüüp on natuke vanem kui mina, aga näeb oma vanuse (22) kohta päris hea välja. Selline hästi sõbralik ja hooliv tüüp. Teeb mulle hommikuti isegi võileibu päevaks kaasa ja puha. Päris tuus minu meelest :D. Aga mis on eriti vinge tema puhul on see, et ta vanemad on tegelikult venelased, kes eesti keelt üldse ei räägi. Ta käis Slaavi gümnaasiumis, kuid räägib väga head eesti keelt. Aga mis on veel eriti muljetavaldav on see, et ta ei õppinud koolis üldse inglise keelt. Mõned aastad tagasi sai ta endale kurat teab kuidas kirjasõbra Floridast, kellega ta kirjutas päris palju ning hakkas lugema ka inglise keelseid raamatuid, kasutades selleks sõnaraamatut. Päris hull eks? Vot selline vennike.

Kuna kell on juba palju siis ma rohkem teile ei kirjutakski, kuid uued lood saavad alguse juba homme hommikul. Rääkisin täna veel Tanniga, kes Alabamas kõvasti tööd rabab ning mulle heaks eeskujuks on. Maret tibu rabab ka kõvasti tööd teha. Isegi Ülari teeb kõvasti tööd, ainult Rivo Schultz, kes on praegu vainus puhkusel.

Üldisel tervitan teid kõiki ja ootan kommentaaride alt lugeda teie tegemiste kohta. :)
Mul on teiega ikka vedanud.

Olge siis ikka tublid pliksid ja poisid ning funige palju.

Tervian siinkohal veel kõiki, kes mu ära tundsid.

NB! Selle nädala competitioni tegin ma Maretiga. Iga päev, kui ma teen vähem kui 40 call-i, pean ma maksma 20 dollarit talle. Wish me luck!

Love you guys!

COMING SOON!

Hei hei!

Pean juba eos vabandama, et pole jõudnud teile kirjutada ja asjade käiguga kurssi viia ning ka praegu pole mul võimalik teile suurejoonelist sissejuhatust koos magusa marinaadiga kirjutada, seepärast peate paraku leppima vaid eelroaga.

Et natukenegi aimu anda, mis ma teen ja kus ma olen, siis alusan sellest, kui ma Eestist tuld tõmbasin.

Kui olete tähele pannud, siis peale 1. juunit muutus Eestimaa veidi rahulikumaks paigaks, kuna tõmbasin tuld USA-a poole. Vaikelt laevaga Helsingisse triivides pühkisin tolmu pükstelt ning vaatasin unistava pilguga tulevikku, pea täis lootusi ja ootusi.

Helsingis sai bussiga kippelt lennujaama ratsutatud ning lennukile rutatud.
Siinkohal peab mainima, et piloot tegi head tööd, ning lend sujus paremini kui Mart Mooraga vikerkaare tänaval kimades tavaliselt. Aga see selleks.

Helsingist jõudsime siis Londonisse (muuseas märgin ära, et reisikaaslasteks olid mul Magus Maret, Kelmikas Kristi ja Parim Priit). Londonis ei pidanudki kauem, kui paar tundi ootama, et USA-sse viiva lennuki pardale astuda.

Ka see lend sujus kenasti ning ka stjuardessid olid sõbralikud. Ja Ameeeerikas me lõpuks olimegi.

Esimesed sammud said tehtud Chicago viljakal maapinnal ning pikast reisist väsinud, otsustasime öö veeta lennujaamas. (kusjuures enne kui magama läksime, andsime Kristi Fredile pidulikult üle, et noored saaks kaotatud aja tasa teha).

Magusat und lennujaama pinkidel nautisime 5 tundi 8-st ja tegelt oli isegi p2ris hea kell 4 öösel tõusta, et minna check-in'i tegema.

Ette rutates mainin, et Chicagost kimasime meie Maretiga Floridasse, kus reisisime veidi ringi ja nautisime võrratult palavat ilma. Päris ägedate perede juures käisime ka. Inimesed, kes olid aastaid tagasi mitmeid aastaid raamatuid müünud ja nüüdseks väga edukateks saanud. Chillid inimesed need raamatumüügi tüübid.

Muuseas... Maretiga käisime isegi OOKEANIS ära... Ujusime koos delfiinide ja mõõkkaladega... skeeri shit if you would ask from Maret!

Ei, elu on ikka ilus, või vähemalt oli, kuna viimased päevad olen nüüd SalesSchoolis veetnud ja noo... saame siin vatti nii, et vähe ei ole. Samas päris palju ägedaid inimesi on sellel aastal raamatuid müüma tulnud ning päris ägedaid inimesi on meile rääkimas käinud, kuidas asju paremini teha ja rohkem raamatuid suvel müüa. Ühesõnaga funi saab ka, aga seda peamiselt töö kõrvalt.

BTW... kui kedagi huvitab, siis Ameeriklased on ikka rumalad nagu alati, aga sellest ma olen teile juba rääkinud.

Siinkohal tervitaks lõpetuseks veel kõiki neid, kes minust juba puudust tunnevad ja need kes veel ei tunne, noh sitta kah, Hakkate Tundma! :D

Teid tervitab Suure Maailma Direktor

Soon in theaters.........