Tere kallid sõbrad.
Enne kui jõuan möödunud nädala tegemiste juurde, annan teile vähe aimu, kus ma praegu olen. Nimelt tõmbasin selle nädalaga Albertale joone alla, sest mõtlesime Veiko Roosiga koos, et äkki oleks hea mõte katsuda õnne Fort Nelsoni nimelises linnas, mis asus 11 tunnise sõidu kaugusel mu eelmisest kodulinnast, Westlockist. Kuna keegi pole siin juba tükimat aega käinud müümas, siis tundus päris kobe maasikas see linn. Paberi peal tundus linnas elavate inimeste sissetulek ka üsna kopsakas, seega ei olnud mingit küsimustki, kas tulla siia või mitte. Võtsin pühapäeval selle pika tee ette ning seetõttu polnud mahti teile ka postitust kirjutada.
Vedas, et üldse kohale jõudsin, sest et kuskil polnud kirjas, et 300 km enne Fort Nelsonit pole mitte ühtkit bensiinijaama, nii et viimased 70 km sõitsin põleva "bensiin on otsas" märgutule saatel. Tundub, et palvetamine ikka aitab, sest kohale ma jõudsin. Esimesed muljed olid muidugi päris toredad, sest et nt. bensiiniliiter on siin pea poolteist korda kallim, nii et väike pisar jooksis mööda põske alla, samal ajal, kui ma tankisin. Samas see võis tuleneda ka sellest, et teenindaja, kes mind tankimisega abistas, polnud just kõige kirkam kriit. Kuna kell oli juba hiline, siis "enne tangi, pärast maksa" enam ei kehtinud ning järgida tuli "enne maksa, siis tangi". Kuna mul ei olnud aimugi, kui suur mu bensiinipaak olla võib, siis ütlesin talle, et võtaks umbes 55 liitrit. Väike jaapanlanna ei osanud aga liitritega midagi peale hakata ning andis mulle märku, et ma võiks ühikuna siiski dollareid kasutada. Ütlesin talle vastuseks, et ta võiks liitrit korrutada bensiini hinnaga, siis saan talle ka vajaliku summa ulatada. See tundus aga minule üllatuseks jaapanlanna jaoks liialt keeruline ülesanne olema, sest et järgmised poolteist minutit möllas ta kalkulaatoriga ning kogu pingutus lõppes sellega, et ta ulatas kalkulaatori naeratuse saatel minu kätte. Õnneks olen IT tudeng ning suutsin kõva korrutustehte teha lausa ühe sõrme pingutusega. Millegipärast sattus ta sellest aga veel suuremasse segadusse ning arvas, et lihtsam on, kui ma lihtsalt lähen ja tangin siiski enne ja maksan pärast. Hea küll, mõtlesin mina ning läksin tankima. Minu üllatuseks tuli ta aga 20 sekundi pärast välja ning ütles, et ma võiksin siiski sisse tagasi tulla, et oleks kindel, et ma ilma maksmata minema ei sõidaks. Nii palju siis eurooplaste usaldamisest. Kuna benajaam oli ühenduses ka motelliga, siis uurisin vaikuse täiteks tubade hindade kohta, mispeale sain vastuseks hoopis küsimuses ühe teise jaapanlanna käest: "do you have pants?".
Mina: "come again!?"
jaapanlanna: "do you have pants!?"
Mina: (kuna ma olin kuulnud, et sellistes õlilinnades vohavad prostitutsioon ja narkootikumid ilma probleemideta ja suhteliselt vabalt, siis võttis veidi muigama, et kas tõesti proovib jaapanlanna juba mulle püksi pugeda, kuid proovisin siiski hoida madalat profiili ning vastasin) "I'm pretty sure I am wearing a pair at the moment, if that counts?"
jaapanlanna: "no no no, do you have PANTS!?"
Mina: "I think it's pretty obvious that I have pants!"
jaapanlanna: "no, I mean PANTS!, not PANTS!"
(kuna selleks hetkeks oli näha, et kuigi tema sõnad ütlevad PANTS, siis emotsioon tema näos ütleb I DON'T MEAN PANTS YOU FU*KING RETARD! Seetõttu võtsin hetke mõtlemiseks ning sain aru, et ta peab silmas sõna PETS!
Mina: "oh, err, I think you meant PETS, but in that case, I do have PANTS, but I don't have PETS.
jaapanlanna: "then it's 99 dollars + tax for the room"
Kuna mul oli aga broneering juba teise motelli parema hinnaga tehtud, siis lahkusin ma sealt makstes ainult bensiini eest.
Peab tunnistama, et olles viibinud siin linnas nüüd pea terve päeva, siis saan aru, et paberi peal oli linn palju ilusam, kui tegelikkuses. Veiko mainis, et ta väga head pilti linnast ei saanud, sest et google maps andis pildi ainult mõnest tänavast. Ma saan aru miks... Pool linnast on nimelt treilerpark, ilmselt keegi varastas google mapsi auto küljest kaamera ära, enne kui ta tervele linnale tiiru peale jõudis teha... suhteliselt peldik näeb see linn ikka välja küll, aga noh võimalus tuleb ju sellegipoolest anda. Pealegi on need paar inimest, kellega ma kaks lauset olen vahetanud, tundunud päris sõbralikud, nii et see on juba iseenesest päris hea näitaja. Eks näis, mida ma linnast järgmiseks nädalavahetuseks arvan. aga tundub, et sellest tuleb üks eepiline seiklus! :D
Sel nädalal kohtasin ka päris naljakaid inimesi. Üks pereema oli uksel nii äksi täis, et kuulamiseks enam mahti ei jäänud. Dialoog oli midagi sellist (näitasin parasjagu Student Handbooke uksel).
Mina: "You know how you are sometimes helping kids out with homework and you totally get the right answer, but they are.."
Tema: "No, I always get the right answer, I am really smart"
Mina: "Alright, but you know how the kids are in school and it makes sense there, but by th..."
Tema: "no they always understand it while they are in school, they are very smart"
Mina: "Do you know what would be the best time to catch you, so you would actually have time to take a look at these"
Tema: "I don't have time at the moment"
Mina: "Sa vist ei viitsi väga kuulata, mis ma sulle räägin!?"
Tema: "Can you come back later!?"
Mina: "Oh I'm sorry, I have to go now!"
Reede õhtul istusin aga maha ühe pereisaga, kes kandis millegipärast käekella, mis nägi päris vana välja, ning millel puudusid nii klaas kui ka seierid. Uurisin, et mis värk on ning pereisa selgitas, et kell on talle sentimentaalse väärtusega jne. Kuna aga päev oli olnud suhteliselt aeglane, siis mõtlesin, et teen vähe pulli pärast seda, kui olin neile raamatud juba ära müünud ja orderi ära täitnud. Tegin veits üllatunud näo ja ütlesin, et päris naljakas, et tõmbasidki mind tillist... kell näitab ju tegelt täpset aega. Kuna ma olin just kella vaadanud, siis teadsin, mis on õige kellaaeg ning ütlesin, et näe, kell näitab pool 8 õhtul ju. Pereema oli veits üllatunud ning küsis, kas ma teen nalja. Mina muidugi salgasin kõik maha ja ütlesin, et kontrolli järgi, kui ei usu. Ema otsiski ruttu oma mobiili välja ning oli väga imestunud, et kell on tõesti pool 8 õhtul. Hakkasid siis koos pereisaga uurima, et kuidas selle kella pealt õiget kella näeb ilma seieriteta. Neil võttis kahe peale poolteist minutit aega, enne kui aru said, et tegin neile tünga... ja kui aus olla, siis oleks pereema ilmselt kauemgi uurinud, kui pereisa poleks asjast aru saanud. :D
Parima comebacki aga tegi üks pereema keset halli argipäeva. Nimelt proovin ma alati minna ukse juurde, mida inimesed kõige rohkem kasutavad. Kuna auto oli pargitud tagaukse lähedale, siis eeldasin, et seda nad ka kasutavad. Lippasin siis uksele, kuid enne kui jõudsin uksele koputada, avastasin, et veranda on koera/koerte poolt ikka korralikult täis lastud, võttis tavalisest rohkem kalibreerimist ja planeerimist, et mitte mõne junni otsa komistada. Pärast koputust ilmus aknale pereema, kes andis märku, et peaksin teise ukse juurde minema. Tegin nii nagu kästud ja mõne hetke pärast ilmus uksele ka pereema. Enne kui ma jõudsin aga midagi öelda, palus ta juba alandlikult vabandust, et tal veranda niimoodi täis situtud on, selgituseks ütles ta, et oli eile öösel koera korra välja lasknud ning see kurivaim oli veranda kohe täis lagastanud. Samas kui nüüd teaduslikult asjale läheneda, siis see peni pidi terve öö sööma mehhiko toitu ja reaalselt terve selle öö järjest ka junne paigutama, et see üldse ajaliselt võimalik oleks. Aga tundus, et ta ise vähemalt uskus seda vabandust.
Selleks korraks aitab ka. Lähen täna varakult tuttu, et sel nädalal olla oma parimas vormis ning müüa palju raamatuid.
Olge mõnnad ja näeme juba varsti!
Targo
Monday, October 13, 2014
Sunday, October 5, 2014
Muhedad Kanada Väikelinnad
Üldiselt pikka sissejuhatust ei tee ning hakkas asjaga kohe algusest peale, et puhta südametunnistusega saaks järgmisse nädalasse minna. Kui te veel ei tea, siis lendan tagasi 31. oktoobril, seega on mul jäänud veel ainult 3 nädalat, et näidata, kui kõva müügimees ma olen, kui olen...
Sel nädalal hüppasin päris palju ringi, töötasin kolmes erinevas linnas ja kõigil on üks ühine nimetaja... nad kõik asuvad keset mitte midagi. Ning kuna tegu on piisavalt pisikeste linnadega, siis tihtilugu on selline Leiutajateküla Lotte Mängumaa tunne. Kõige värvilisem neist kolmest linnast on ilmselt Athabasca, kus jõudsin töötada vaid mõned päevad, kuid selline mõnus nostalgiatunne tulis sisse juba esimesel hommikul, kui märkasin linna vahel liikumas A-Rühmast tuntud musta, punase joonega, kaubikut. Facemani küll ei kohanud, aga kuna töötasin neil päevil pigem madalamat piirkonda, siis iga kolmas pereisa jättis küll Murdoci mulje. Mõnel sõitis katus ikka päris korralikult.
Näiteks: Ühe maja ukse taga kopsides kuulsin küll majast kostuvat lärmi ja lällamist, kuid keegi uksele tulla ei söandanud. Mis seal ikka. Veits läks aega mööda ning jõudsin isegi ühe suhteliselt nukra sitdowni korda saata, kui leidsin ennast tagasi tänavalt, suunaga järgmise ukse juurde. Ühtäkki kargas aga mingi vello letti ning hakkas uurima, mis värk on ja nahhui ma tema ukse taga kopsin. Selgitasin siis talle olukorda, et näe olen euroopast ja teen oma suveprogrammi. Tüüp ei viitsinud aga väga kuulata mu juttu ja hakkas igasuguseid dokumente kohe nõudma. Kuna neid oli mul kaasa varutud kõvasti, siis viskasin talle kõik naeratuse saatel letti, et tema siis kohe kõigist pilte saaks teha. Proovisin talle siis selgitada, et näe müün siin raamatuid ja puha ja näitasin nimesid, et näe kõik ostavad. Tundus, et pereisa saab aru, mis toimub, sest oli kogu selle aja julgelt kaasa noogutanud. Kui ma aga hakkasin asju kokku pakkima, et järgmise ukse taha jõuda, tekkis pereisal küsimus, et miks ma ikkagi seda infot kogun. Kuna küsimus tuli nagu välk selgest taevast, tekkis ka minul kohe küsimus, et miks ma mis infot kogun. Tekkis väike kohmetunud vaikus, kuid saades aru, et pereisa on minu mõttekäigust vähemalt ringiga maha jäänud, siis selgitasin talle puust ja punaselt, et tema laste infoga pole mul küll mitte kottigi peale hakata, aga et raamatuid võiks ta mult ikkagi osta. Seepeale muidugi pereisa arvas, et ta lastele pole mingeid raamatuid vaja ja hingas vähe kergendatult, et ma tema laste infot ei proovinudki hankida. Viskas veel käppa ja kutsus teine kord õllet koos jooma.
Teine pere oli aga oma ajukäärud ikka päris sirgeks suutnud selle mõnekümne maa peal veedetud aastaga juua, sest et hoolimata sellest, et rääkisin nendega pool ajast eesti keeles, noogutasid nad koguaeg rõõmsalt kaasa ning ei viitsinud isegi kordagi üle küsida, et millest ma räägin. Päris keeruline oli naeru tagasi hoida, aga kuna aeg on raha, siis ei jäänud nende juurde telkima, vaid pakkisin asjad suhteliselt kiirelt kokku, et järgmise pere juurde jõuda.
Ei pea vist kiitlema, et kuulsin seal linnas piisavalt palju klassikalist "Aga meil juba on raamatuid" fraasi.
Mu lemmik ema sellest nädalast oli aga üks naine, kes pärast pikka vaagimist otsustas siiski raamatute ostmise kasuks ning pärast väikest otsimisretke leidis üles oma checkbooki, mille pealt ta demonstratiivselt tolmu ära puhus ning lisas, et täpselt nii palju aega on möödas viimasest korrast, kui ta midagi ukselt-uksele müügimehe käest ostis :D
Mu lemmik ema sellest nädalast oli aga üks naine, kes pärast pikka vaagimist otsustas siiski raamatute ostmise kasuks ning pärast väikest otsimisretke leidis üles oma checkbooki, mille pealt ta demonstratiivselt tolmu ära puhus ning lisas, et täpselt nii palju aega on möödas viimasest korrast, kui ta midagi ukselt-uksele müügimehe käest ostis :D
Käisin täna ka oma eelmise aasta perel külas, mis oli väga vahva. Lisan teile vaatamiseks siia ka ühe kena pildi.
Muud kohe praegu lisaga ei oskagi, kui vaid seda, et ööd on meil siin suht mustad juba ning temperatuur on -5 kuni 10 kraadi. Seetõttu sõidangi mõni hommik jäälillede saatel, luriseva ninaga, hommikust sööma.
Aga lõpetuseks küsin:
Milline ema paneb enda poes kassiirina töötava mustanahalise tütre nimeks Felony?
Jääge ikka rõõmsaks ja varsti juba näeme!
Sunday, September 28, 2014
Pealkiri pannakse lõpus.
Tere tibud!
Uus nädal on seljatatud ja 4 nädalat ainult veel minna. Alustan vigade parandusest.
Unustasin vist eelmisel korral mainida, et lendan tagasi 31. oktoobril. Samuti unustasin mainida, et kui ma kolm nädalat tagasi Albertas hommikul tööle jõudsin, oli lumi juba maha sadanud. Ei pea vist mainima, et sitaks külm oli. Nii mõnigi ema hakkas kulmu kergitama, kui ütlesin neile uksel, et tegu on mu suveprogrammiga. Päris veider on tegelikult uksel seda lauset öelda, kui samal ajal oma hingeõhku näed. Aga see-eest ei tahtnud keegi väljas minuga maha istuda, vaid pigem kutsusid ikka tuppa. Õnneks olid paar järgnevat nädalat natukene soojemad, isegi 25 kraadi sai mõned korrad kätte, kuid selle nädala lõpuks otsustas ilmataat soojailmakraanid kinni keerata ning temperatuur potsatas tagasi kolme kraadi peale. Kuna ma päris raudmees ka ei ole, siis tõmbas reedel kurgu päris kähedaks, aga õnneks aitas laupäeva hommikul apteegist ostetud ravimipurk uuesti jalule ning päev võis alata. Müügi koha pealt on päris erinevad päevad olnud. Kõigub päris kõvasti, kuid pole veel päriselt pihta saanud, miks see nii on. Loodame, et jääb ikka üleval pidama :D
Nädal ise sujus tegelikult päris kiirsti. Olen asjas kogu aeg sees ning seetõttu ei jää aega niisama ringi töllerdamiseks. Töö tahab siiski ju tegemist, pole enam palju seda aega jäänud. Nüüdseks on vist põhimõtteliselt kõik peale minu ja Pille-Riini Eestisse tagasi sõitnud, oleme sellised kaks kanget. Ma usun, et oleme lausa teerajajad, sest mulle tundub, et Veiko hoiab mul pidevalt silma peal ning ootab juba, et lumi uuesti maha tuleks ja sel korral ka jääks, siis on tal võimalik teha inimkatseid, kas ka sellise ilmaga annab edukalt raamatuid müüa. :D Tean, et Pille-Riin jäi sel nädalal veidi haigeks ning veetis mõned päevad kodus, nii et praegu on seis 50:60.
Sel nädalal sain ka esimese Blue-Light Awardsi kätte. Ei tea kas piinlik või mitte, aga olukord oli üldiselt selline, et üks ema tuli uksele ning kuulates ära pool minu approachist, hakkas nõudma, et kust ma ta nime tean ning kes selle mulle öelnud oli. Irooniliseks tegi olukorra aga see, et ma tema nime ei teadnud. Proovisin talle siis selgitada nii hea kui ka halvaga, aga ilmselgelt see mul väga hästi ei õnnestunud. Samas tore oli see, et ment, kes mind checkima tuli, oli väga sõbralik ning väga pingeliseks olukorda ei ajanud. Kiitis, et oma permitit ja kannan nimesilti. Nägin mõned tunnid sama ema tänava peal oma lastevankriga jalutamas, kuid minu rõõmsale lehvitusele ta ei vastanud, vaid pigem vahtis sitase molliga mulle otsa, imestades, et kuidas ma ikka veel nende naabruskonnas viibin. Śiinkohal tervitaks seda sama pereema, kui ta peaks juhtuma mu blogi lugema. No hard feelings!
Teine tore kogemus oli ühe õpetajaga. Sattusin kolmapäeva hommikul tema mehe otsa, kes soovitas mul õhtul tagasi tulla, sest et ema on õpetaja ja ema teab, mis värk on. Olin sõnakuulelik ning läksingi õhtul tagasi. Pereema tundus muidu täitsa tore inimene, aga väga kinnise mõtlemisega. Väga palju talle rääkida ega näidata ei jõudnudki, kuna enamus ajast rääkis ta, kui hea õpetaja ta on ning kui tark laps tal on ning kuidas neil on koolis kõik olemas ja isegi kui ei oleks, siis midagi sellist (mida ta küll näinud ei olnud, sest et näidata ta ju väga ei lasknud) ta kingasti ei kasutaks ning kellelegi ei soovitaks ka. Üleüldse tundus, et ta on maailma kõige targem inimene, olgugi, et ta Eestist midagi kuulnud polnud (hoolimata sellest, et geograafia on üks aine, mida ta koolis õpetab oma klassile). Kuna nägin, et müügiga kuhugi ei jõua, siis uurisin niisama koolisüsteemi kohta. Pärast 20 minutilist vestlust küsisin veel, kelle juurde võiks minna ning soovisin head teed. Üks soovitatu oli tema enda kooli direktor. Jõudsingi reede õhtul direktori ukse taha. Uksele ei tulnud küll direktor vaid tema naine. Proovisin oma naeratuse saatel temaga jutule saada, et korra maha istuda, aga sellest polnud suurt kasu, sest et õpetajatädi oli jõudnud talle juba ette teatada, et ma olen tulemas ning lisanud mõned "soojad sõnad". Tsiteerin: "it was pure torture to talk to him for 20 minutes. I am really sorry that I suggested him to come to your place." Pole vist tarvis öelda, et direktori naine minuga maha ei istunud, sest arvas, et nädal on olnud juba piisavalt pikk ning reede õhtul tahaks pigem veiniklaasist rüübata, kui et kõrvade kaudu verd välja lasta. Oh well, läksin mõned majad edasi ning kohtasin superägedat peret, kes ostis mult kõik lastekad ning handbookid. häshtag the_answer_lies_behind_the_next_door!
Vahel leian ennast bookfieldil mõttelt, et mõni inimene ei viitsi ikka üldse mõelda, mida nad vabanduseks toovad. Nimelt ütles üks ema mulle, et pereisa ei saa juurde tulla, sest et tal on praegu väga olulised tööasjad käsil... muidu võiks ju olla päris legaalne vabandus, kui pereisa "office-ist" poleks kostunud FIFA 2014 hääled. Teine isa ütles, et ta ei kuule, mis ma räägin, aga ei saa ka ust praokile lahti teha, sest et koerad jooksevad siis minema. Naljakas oli asja juures see, et uks käis sisse poole ning koer oli suur nagu hobune. Isegi siis, kui uks pärani lahti teha, oleks sellel koeral olnud raskuski uksest välja saamisega.
Selle noodi pealt tõmbangi vist otsad kokku ning lähen ära magama. Homme algab uus päev ning töö tahab uuesti tegemist. Olge seniks aga mõnnad ning näeme juba varsti!
XOXO
Uus nädal on seljatatud ja 4 nädalat ainult veel minna. Alustan vigade parandusest.
Unustasin vist eelmisel korral mainida, et lendan tagasi 31. oktoobril. Samuti unustasin mainida, et kui ma kolm nädalat tagasi Albertas hommikul tööle jõudsin, oli lumi juba maha sadanud. Ei pea vist mainima, et sitaks külm oli. Nii mõnigi ema hakkas kulmu kergitama, kui ütlesin neile uksel, et tegu on mu suveprogrammiga. Päris veider on tegelikult uksel seda lauset öelda, kui samal ajal oma hingeõhku näed. Aga see-eest ei tahtnud keegi väljas minuga maha istuda, vaid pigem kutsusid ikka tuppa. Õnneks olid paar järgnevat nädalat natukene soojemad, isegi 25 kraadi sai mõned korrad kätte, kuid selle nädala lõpuks otsustas ilmataat soojailmakraanid kinni keerata ning temperatuur potsatas tagasi kolme kraadi peale. Kuna ma päris raudmees ka ei ole, siis tõmbas reedel kurgu päris kähedaks, aga õnneks aitas laupäeva hommikul apteegist ostetud ravimipurk uuesti jalule ning päev võis alata. Müügi koha pealt on päris erinevad päevad olnud. Kõigub päris kõvasti, kuid pole veel päriselt pihta saanud, miks see nii on. Loodame, et jääb ikka üleval pidama :D
Nädal ise sujus tegelikult päris kiirsti. Olen asjas kogu aeg sees ning seetõttu ei jää aega niisama ringi töllerdamiseks. Töö tahab siiski ju tegemist, pole enam palju seda aega jäänud. Nüüdseks on vist põhimõtteliselt kõik peale minu ja Pille-Riini Eestisse tagasi sõitnud, oleme sellised kaks kanget. Ma usun, et oleme lausa teerajajad, sest mulle tundub, et Veiko hoiab mul pidevalt silma peal ning ootab juba, et lumi uuesti maha tuleks ja sel korral ka jääks, siis on tal võimalik teha inimkatseid, kas ka sellise ilmaga annab edukalt raamatuid müüa. :D Tean, et Pille-Riin jäi sel nädalal veidi haigeks ning veetis mõned päevad kodus, nii et praegu on seis 50:60.
Sel nädalal sain ka esimese Blue-Light Awardsi kätte. Ei tea kas piinlik või mitte, aga olukord oli üldiselt selline, et üks ema tuli uksele ning kuulates ära pool minu approachist, hakkas nõudma, et kust ma ta nime tean ning kes selle mulle öelnud oli. Irooniliseks tegi olukorra aga see, et ma tema nime ei teadnud. Proovisin talle siis selgitada nii hea kui ka halvaga, aga ilmselgelt see mul väga hästi ei õnnestunud. Samas tore oli see, et ment, kes mind checkima tuli, oli väga sõbralik ning väga pingeliseks olukorda ei ajanud. Kiitis, et oma permitit ja kannan nimesilti. Nägin mõned tunnid sama ema tänava peal oma lastevankriga jalutamas, kuid minu rõõmsale lehvitusele ta ei vastanud, vaid pigem vahtis sitase molliga mulle otsa, imestades, et kuidas ma ikka veel nende naabruskonnas viibin. Śiinkohal tervitaks seda sama pereema, kui ta peaks juhtuma mu blogi lugema. No hard feelings!
Teine tore kogemus oli ühe õpetajaga. Sattusin kolmapäeva hommikul tema mehe otsa, kes soovitas mul õhtul tagasi tulla, sest et ema on õpetaja ja ema teab, mis värk on. Olin sõnakuulelik ning läksingi õhtul tagasi. Pereema tundus muidu täitsa tore inimene, aga väga kinnise mõtlemisega. Väga palju talle rääkida ega näidata ei jõudnudki, kuna enamus ajast rääkis ta, kui hea õpetaja ta on ning kui tark laps tal on ning kuidas neil on koolis kõik olemas ja isegi kui ei oleks, siis midagi sellist (mida ta küll näinud ei olnud, sest et näidata ta ju väga ei lasknud) ta kingasti ei kasutaks ning kellelegi ei soovitaks ka. Üleüldse tundus, et ta on maailma kõige targem inimene, olgugi, et ta Eestist midagi kuulnud polnud (hoolimata sellest, et geograafia on üks aine, mida ta koolis õpetab oma klassile). Kuna nägin, et müügiga kuhugi ei jõua, siis uurisin niisama koolisüsteemi kohta. Pärast 20 minutilist vestlust küsisin veel, kelle juurde võiks minna ning soovisin head teed. Üks soovitatu oli tema enda kooli direktor. Jõudsingi reede õhtul direktori ukse taha. Uksele ei tulnud küll direktor vaid tema naine. Proovisin oma naeratuse saatel temaga jutule saada, et korra maha istuda, aga sellest polnud suurt kasu, sest et õpetajatädi oli jõudnud talle juba ette teatada, et ma olen tulemas ning lisanud mõned "soojad sõnad". Tsiteerin: "it was pure torture to talk to him for 20 minutes. I am really sorry that I suggested him to come to your place." Pole vist tarvis öelda, et direktori naine minuga maha ei istunud, sest arvas, et nädal on olnud juba piisavalt pikk ning reede õhtul tahaks pigem veiniklaasist rüübata, kui et kõrvade kaudu verd välja lasta. Oh well, läksin mõned majad edasi ning kohtasin superägedat peret, kes ostis mult kõik lastekad ning handbookid. häshtag the_answer_lies_behind_the_next_door!
Vahel leian ennast bookfieldil mõttelt, et mõni inimene ei viitsi ikka üldse mõelda, mida nad vabanduseks toovad. Nimelt ütles üks ema mulle, et pereisa ei saa juurde tulla, sest et tal on praegu väga olulised tööasjad käsil... muidu võiks ju olla päris legaalne vabandus, kui pereisa "office-ist" poleks kostunud FIFA 2014 hääled. Teine isa ütles, et ta ei kuule, mis ma räägin, aga ei saa ka ust praokile lahti teha, sest et koerad jooksevad siis minema. Naljakas oli asja juures see, et uks käis sisse poole ning koer oli suur nagu hobune. Isegi siis, kui uks pärani lahti teha, oleks sellel koeral olnud raskuski uksest välja saamisega.
Selle noodi pealt tõmbangi vist otsad kokku ning lähen ära magama. Homme algab uus päev ning töö tahab uuesti tegemist. Olge seniks aga mõnnad ning näeme juba varsti!
XOXO
Monday, September 22, 2014
Back to business!
Nonii nahhui. Pole juba tükk aega teile midagi kirjutanud. Ei teagi, kas peaks vabandama või mitte.
Ah et mis vahepeal toimunud on? Noo päris palju asju. Täna väga pikalt jahvatama ei hakka, aga luban, et räägin millalgi kogu loo südamelt ära. Ütlen ausalt, et vahepeal ei saanud raamatuid erinevatel põhjustel müüa, aga nüüd olen tagasi hobuse seljas ja uhan jälle tööd teha.
Kolisin vahepeal Ontariost Albertasse septembri alguses. Esimest korda elus elasin mõned nädalad uuesti sama pere juures, kelle juures ma varem olen elanud. Päris äge oli. Selline kodune tunne. Aga kuna ma töötasin umbes 130 km kaugusel siis väsitas see sõitmine päris korralikult ära ning seetõttu kolisin ennast ümber Westlocki. Päris kreisi, kaks nädalat otsisin endale kodu. Paar varianti tekkis varem ka, aga kuna mõlemad olid üksikemad siis tundus, et pakkusid mulle kodu veits valedel põhjustel. Päris seksiabi Vallo ma veel ei ole. :D
Bookfield on nagu bookfield ikka siin, igasuguseid affe leidub. Nt. täna rääkisin ühele pereemale kogu jutu ära, näitasin raamatuid, maru kihvt oli. Jõudsin isegi hinna ära öelda aga kuna ema oli nii süvenenud, siis ta küsis nagu muu seas viis sekundit hiljem (pärast seda kui olin põhjalikult hinnast rääkinud), et noh, palju need raamatud maksavad muidu. See tekitab alati sellise mõnuse "tahaks endal pumbaga pea otsast ära lasta tunde".
Westlock on muidu suht deep koht. Umbes nagu Uugametsa. Keskkooli tunnuslause on "Place where kids see stars growing up". Ilmselgelt väga paljud ülikooli minna ei plaani vaid tahavad rohkem pagariteks ja mehaanikuteks hakata.
Mõni päev tagasi tuli üks ema uksele, kes väga avatud kehakeelega polnud. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga väga naeratama ma teda ei saanudki. Mõni hetk hiljem andis ta mulle hoopis mõista, et nad "müügimeestega" ei tegele ja üleüldse, kuidas ma seda ei teadnud, sest et neil on tagauksel suur silt. Tõesti huvitav, miks ma neil tagaaias ringi ei luura.
Mingi päev sattusin jutustama ühe vanaemaga, kes muidu oli päris muhe, aga veits seniilne juba. Kuna jalad enam kõige nooremad polnud, siis nõjatus ta uksepiidale, et pilk vähe paremini stabiliseeritud saaks. Samal hetkel kõlas ka uksekella helin, mille peale ta ütles, et peab nüüd minema, sest et keegi on ilmselt tagaukse juures. Võttis vähe aega, et talle kohale jõuaks, et ta ise lasi oma uksekella. Polegi tükk aega nii punaseid vanaema kõrvu näinud.
Aga et kõik emad siin väga iseseisvad ei ole, siis seda illustreerib hästi üks juhtum viimasest laupäevast. Näitasin pereemale raamatuid ja kõik oli väga vinks vonks. Rääkisin hinnast ka, ning isegi hind ei ehmatanud ära, aga kuna mees on ikkagi suurem tööloom kui tema, siis tundis, et peab mehega ikka läbi arutama. Sestap helistaski ta mehele ning küsis luba. Situatsiooni tegi naljakaks aga see, et ta oli hinda kuulnud valesti... 359 dollari asemel kuulis ta 39 dollarit. Hoolimata sellest ütles mees talle vastuseks EI (kokku oli 20 raamatut selles komplektis), arvas, et on liiga kallis. Ja minu jaoks tundus see olukord veel eriti naljakas, sest et väga tihti ei näe pereemasid, kes peavad 39 dollari kulutamiseks mehelt luba küsima. :D
Aga mu kahe nädala lemmik oli siiski väike 4 aastane poiss, kes terve sitdowni aja endal ninast kolle urgitses ning kui lõpuks ühe kätte sai, siis proovis seda ka põske pista. Kuna ma tema tegevusele aga aegsasti jälile sain, siis proovisin tal koguaeg silma peal hoida. Kuna kutil oli veits piinlik seda minu nähes teha, siis proovis ta seda põske pista siis, kui ma tema poole ei vaadanud. Nii me siis tembutasime seal... iga kord kui ta peaaegu sõrme põske jõudis lükata, võttis ta käe suu juurest ära ning iga kord kui ma pilgu temalt ära tõstsin, hiilis käsi jälle näole lähemale. Ainult ema vaatas punastades kogu situatsiooni pealt ning tundis piinlikkust, et ükski tema keelav sõna poja tegevust ei mõjutanud. Lõpuks ei suutnud väikemees enam vastu pidada ning keeras selja ning koll leidis tee suhu. Te oleks pidanud teda nägema. Hetk hiljem peeretas tal nägu peas nagu ta oleks maailma kõige õnnelikum laps. Õnneks on ikka nii vähe tarvis!
Kuna ma täna enam rohkem kirjutada ei jõua, siis peate lootma, et ma järgmisel pühapäeval rohkem kokku võtan.
Nägudeni!
Ah et mis vahepeal toimunud on? Noo päris palju asju. Täna väga pikalt jahvatama ei hakka, aga luban, et räägin millalgi kogu loo südamelt ära. Ütlen ausalt, et vahepeal ei saanud raamatuid erinevatel põhjustel müüa, aga nüüd olen tagasi hobuse seljas ja uhan jälle tööd teha.
Kolisin vahepeal Ontariost Albertasse septembri alguses. Esimest korda elus elasin mõned nädalad uuesti sama pere juures, kelle juures ma varem olen elanud. Päris äge oli. Selline kodune tunne. Aga kuna ma töötasin umbes 130 km kaugusel siis väsitas see sõitmine päris korralikult ära ning seetõttu kolisin ennast ümber Westlocki. Päris kreisi, kaks nädalat otsisin endale kodu. Paar varianti tekkis varem ka, aga kuna mõlemad olid üksikemad siis tundus, et pakkusid mulle kodu veits valedel põhjustel. Päris seksiabi Vallo ma veel ei ole. :D
Bookfield on nagu bookfield ikka siin, igasuguseid affe leidub. Nt. täna rääkisin ühele pereemale kogu jutu ära, näitasin raamatuid, maru kihvt oli. Jõudsin isegi hinna ära öelda aga kuna ema oli nii süvenenud, siis ta küsis nagu muu seas viis sekundit hiljem (pärast seda kui olin põhjalikult hinnast rääkinud), et noh, palju need raamatud maksavad muidu. See tekitab alati sellise mõnuse "tahaks endal pumbaga pea otsast ära lasta tunde".
Westlock on muidu suht deep koht. Umbes nagu Uugametsa. Keskkooli tunnuslause on "Place where kids see stars growing up". Ilmselgelt väga paljud ülikooli minna ei plaani vaid tahavad rohkem pagariteks ja mehaanikuteks hakata.
Mõni päev tagasi tuli üks ema uksele, kes väga avatud kehakeelega polnud. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga väga naeratama ma teda ei saanudki. Mõni hetk hiljem andis ta mulle hoopis mõista, et nad "müügimeestega" ei tegele ja üleüldse, kuidas ma seda ei teadnud, sest et neil on tagauksel suur silt. Tõesti huvitav, miks ma neil tagaaias ringi ei luura.
Mingi päev sattusin jutustama ühe vanaemaga, kes muidu oli päris muhe, aga veits seniilne juba. Kuna jalad enam kõige nooremad polnud, siis nõjatus ta uksepiidale, et pilk vähe paremini stabiliseeritud saaks. Samal hetkel kõlas ka uksekella helin, mille peale ta ütles, et peab nüüd minema, sest et keegi on ilmselt tagaukse juures. Võttis vähe aega, et talle kohale jõuaks, et ta ise lasi oma uksekella. Polegi tükk aega nii punaseid vanaema kõrvu näinud.
Aga et kõik emad siin väga iseseisvad ei ole, siis seda illustreerib hästi üks juhtum viimasest laupäevast. Näitasin pereemale raamatuid ja kõik oli väga vinks vonks. Rääkisin hinnast ka, ning isegi hind ei ehmatanud ära, aga kuna mees on ikkagi suurem tööloom kui tema, siis tundis, et peab mehega ikka läbi arutama. Sestap helistaski ta mehele ning küsis luba. Situatsiooni tegi naljakaks aga see, et ta oli hinda kuulnud valesti... 359 dollari asemel kuulis ta 39 dollarit. Hoolimata sellest ütles mees talle vastuseks EI (kokku oli 20 raamatut selles komplektis), arvas, et on liiga kallis. Ja minu jaoks tundus see olukord veel eriti naljakas, sest et väga tihti ei näe pereemasid, kes peavad 39 dollari kulutamiseks mehelt luba küsima. :D
Aga mu kahe nädala lemmik oli siiski väike 4 aastane poiss, kes terve sitdowni aja endal ninast kolle urgitses ning kui lõpuks ühe kätte sai, siis proovis seda ka põske pista. Kuna ma tema tegevusele aga aegsasti jälile sain, siis proovisin tal koguaeg silma peal hoida. Kuna kutil oli veits piinlik seda minu nähes teha, siis proovis ta seda põske pista siis, kui ma tema poole ei vaadanud. Nii me siis tembutasime seal... iga kord kui ta peaaegu sõrme põske jõudis lükata, võttis ta käe suu juurest ära ning iga kord kui ma pilgu temalt ära tõstsin, hiilis käsi jälle näole lähemale. Ainult ema vaatas punastades kogu situatsiooni pealt ning tundis piinlikkust, et ükski tema keelav sõna poja tegevust ei mõjutanud. Lõpuks ei suutnud väikemees enam vastu pidada ning keeras selja ning koll leidis tee suhu. Te oleks pidanud teda nägema. Hetk hiljem peeretas tal nägu peas nagu ta oleks maailma kõige õnnelikum laps. Õnneks on ikka nii vähe tarvis!
Kuna ma täna enam rohkem kirjutada ei jõua, siis peate lootma, et ma järgmisel pühapäeval rohkem kokku võtan.
Nägudeni!
Sunday, July 13, 2014
See nädal kui Saksamaa tuli maailmameistriks!
Nonii.
Alustan siis kõige tähtsamaga ning soovin Saksamaale õnne maailmameistritiitli võitmise puhul. Suur kivi langes südamelt, nüüd saan vähemalt järgnevatel nädalatel sakslatega kergemini jutule. Argentiinlasi ma siin väga palju kahjuks kohanud pole, ega ilmselt ei kohta ka, veits liiga külm või nii.
Nädalad lähevad päris kiirelt, ilmselt ka seetõttu, et ma siin üksinda selle suvega maadlen ning pole aega kellegi teise tegemistele keskenduda. Enamus head sõbrad on mitme ajatsooni kaugusel ka, nii et isegi juttu ei saa nendega igapäevaselt puhuda.
Sel nädalal läksid tulemused ka jälle paremaks. Veidi nukrad numbrid veel vaatavad mulle paberilt vastu, aga noo hea, et lubabki vähemalt. Võrreldes eelmise aasta tulemustega olen umbes pooleteist nädala jagu maas, aga kui arvestada seda, kui palju canceldas nende nädalate jooksul, siis polegi seis enam nii kurb :D
Nüüd on paras aeg hakata korralikke tulemusi näitama, nimesid on vaikselt juba kogunenud, nii et peaks selle veski nüüd käima saama küll! :)
Natukene keeruline nädal oli, sest et kui mäletate, siis nädal algas sellega, et ma pakkisin esmaspäeva hommikul oma auto kokku ja läksin tööle teadmata, kus ma ööbin. Ilmselgelt saab veel naeratusega natukene tööd teha, sest et päris esimesel õhtul kahjuks endale uut kodu ei leidnud. Sain natukene Kanada tudengielu maitsta ning magasin ühikas. Fucking kallis on ma peaks ütlema. Hoolimata sellest, et kogu asjaajamisega tegeles üks kutt, sain pea 20% hinnast alla. Sellest hoolimata kulutasin 65 dollarit, et saaks 7ks tunniks silma looja lasta. Ja see oli kogu selle piirkonna kõige odavam koht. Järgmised hinnad algasid juba 85st dollarist. Polegi päris meelakkumine see värk siin. Õnneks sain teisipäevast juba ühe pere juurde ning laupäeva õhtul kolisin selle pere juurde, kelle juures ma nüüd ilmselt mõnda aega elada saan. Vahva paar on. Nad on koos olnud umbes 3 aastat ja plaanivad nüüd augustis abielluda. Äkki saan ka pulma! :D
Õnneks aga ei piirdunud nädala seiklused vaid kolimisega. Nädala keskel kruiisisin ma maal ringi ning nähes laste asju ühes teeäärses majas, tõmbasin kohe hoovi sisse. Nagu siin kandis tavaks on, on igas hoovis oma peni. Kuna koerad ja mina saame hästi läbi, siis väga peni ei peljanud ning hüppasin kohe autost välja, nagu valgele mehele kohane. Peni aga ilmselt sellise käitmusega harjunud ei olnud, sest võttis rõdul sisse suhteliselt kaitsva hoiaku. Kuna ma aga suhteliselt pohhuilt tema poole sammuma hakkasin, et uksele koputada, siis selle asemel, et korralikult hakukuma hakata, tegi ta suhteliselt hädise niutsumise ning kuses terve rõdu täis. Kuna aga pereema oli minu tulekut märganud, siis jõudis ta uksele enne, kui ma sellele koputada jõudsid. Ajatus oli muidugi priima, sest et peni jõudis kiirelt ukse vahelt sisse pugeda. Kuna aga ka ema oli minu tulekust üllatunud, siis ei teinud ta ust pärani lahti, vaid piilus vargsi ukse vahelt välja ning pobises samal ajal enesekindlalt: "ära tule lähemale, koer tuleb sulle kohe kallale". Pole vist tarvis ära märkida, et ei tulnud. Isegi vaatevälja ei tulnud enam, vaid pages kuhugi diivani alla peitu. Sain küll emaga lõpuks jutule, kuid raamatuid ta mult ei ostnud. Äkki järgmisel korral! :D
Kuna väikelinnades ja maakohtades liiguvad jutud kiiresti, siis kohtasin nädala lõpu poole järjest rohkem emasid, kes olid minust kuulnud. Osad ei viitsinud üldse kuulata ning korrutasid algusest peale, et nemad ei taha midagi osta, aga tuli ette ka üllatajaid. Ühte ema olid mitmed tema sõbrannad hoiatanud, et käib ringi mingi tudeng, kes müüb raamatuid ja tahab alati vetsus käia, ilmselt mingi kahtlane tüüp, checkib maja vms, et pärast vargile tulla. Olin veits üllatunud, et selline imago minust on tekkinud, aga samas ei üllatunud eriti, sest et küsin üsna tihti vetsu, et pereemad saaksid rahulikult nt. laste või mehega asju arutada ning mõelda, kas tahavad rampse või mitte. Veel rohkem olin aga üllatunud sellest, et see konkreetne pereema oli nii normaalne ja hoolimata kuuldust käitus minuga nagu täiesti normaalse inimesega. Ta ei ostnud küll raamatuid mult (napilt jäi puudu! :D) aga sellegipoolest oli väga avatud meelega ning tore tädi. Saadan talle siinkohal veelkord tervisi!
Tänane viimane lugu on samuti positiivse noodiga. Hoolimata sellest, et ma pole poolteist kuud juba juuksuris saanud käia, lähen ma tiinekatele päris hästi veel peale. Sattusin reedel ühele tiinekate sünnipäevapeole, kus siis tüdrukud väga pöördesse läksid ja üksteise võidu esinema hakkasid. Kes tegi spagaati, kes tegi hundirattaid, kes laulis kõva häälega poplugusid kaasa. Kuna tegemist polnud ilmselgelt parima ajahetkega, et pereemale raamatuid müüa, siis leppisin kokku parema aja, mil ma saan nendega rahulikult maha istuda ning lahkumiskingituseks sain igalt tiinekalt high five-i. Tunne oli nagu Alexandr Rybak! :D
Ja et natukene mahlasem oleks see blogi, siis toon sisse lõigu Kristel Tuule organisatsioonist. Tal on orgis üks selline vähe õblukesem tüüp, kes muidu tubli on, aga kellele aeg-ajalt liiga tehakse. Sel nädalal juhtus tal nii, et ta koputas uksele, aga pereema asemel tuli ukseaugust läbi pere koer, kes viskas kutile pilgu peale, tõmbas ninaga paar mahvi õhku sisse ning pärast kiiret analüüsi pistis nina bookbagi, võttis sealt välja kuti lõunasöögi ning pages kiiresti majja. Kui Angela Aak on Eesti kõige vaesem mees, sest tal pole munnigi, siis see tüüp on kõige vaesem bookman, tal pole isegi lunchboxi! :D
Selle noodi pealt tõmbangi tänase sissekande otsad kokku. Olge siis muhedad!
Parimate soovidega,
Teie bookman
Alustan siis kõige tähtsamaga ning soovin Saksamaale õnne maailmameistritiitli võitmise puhul. Suur kivi langes südamelt, nüüd saan vähemalt järgnevatel nädalatel sakslatega kergemini jutule. Argentiinlasi ma siin väga palju kahjuks kohanud pole, ega ilmselt ei kohta ka, veits liiga külm või nii.
Nädalad lähevad päris kiirelt, ilmselt ka seetõttu, et ma siin üksinda selle suvega maadlen ning pole aega kellegi teise tegemistele keskenduda. Enamus head sõbrad on mitme ajatsooni kaugusel ka, nii et isegi juttu ei saa nendega igapäevaselt puhuda.
Sel nädalal läksid tulemused ka jälle paremaks. Veidi nukrad numbrid veel vaatavad mulle paberilt vastu, aga noo hea, et lubabki vähemalt. Võrreldes eelmise aasta tulemustega olen umbes pooleteist nädala jagu maas, aga kui arvestada seda, kui palju canceldas nende nädalate jooksul, siis polegi seis enam nii kurb :D
Nüüd on paras aeg hakata korralikke tulemusi näitama, nimesid on vaikselt juba kogunenud, nii et peaks selle veski nüüd käima saama küll! :)
Natukene keeruline nädal oli, sest et kui mäletate, siis nädal algas sellega, et ma pakkisin esmaspäeva hommikul oma auto kokku ja läksin tööle teadmata, kus ma ööbin. Ilmselgelt saab veel naeratusega natukene tööd teha, sest et päris esimesel õhtul kahjuks endale uut kodu ei leidnud. Sain natukene Kanada tudengielu maitsta ning magasin ühikas. Fucking kallis on ma peaks ütlema. Hoolimata sellest, et kogu asjaajamisega tegeles üks kutt, sain pea 20% hinnast alla. Sellest hoolimata kulutasin 65 dollarit, et saaks 7ks tunniks silma looja lasta. Ja see oli kogu selle piirkonna kõige odavam koht. Järgmised hinnad algasid juba 85st dollarist. Polegi päris meelakkumine see värk siin. Õnneks sain teisipäevast juba ühe pere juurde ning laupäeva õhtul kolisin selle pere juurde, kelle juures ma nüüd ilmselt mõnda aega elada saan. Vahva paar on. Nad on koos olnud umbes 3 aastat ja plaanivad nüüd augustis abielluda. Äkki saan ka pulma! :D
Õnneks aga ei piirdunud nädala seiklused vaid kolimisega. Nädala keskel kruiisisin ma maal ringi ning nähes laste asju ühes teeäärses majas, tõmbasin kohe hoovi sisse. Nagu siin kandis tavaks on, on igas hoovis oma peni. Kuna koerad ja mina saame hästi läbi, siis väga peni ei peljanud ning hüppasin kohe autost välja, nagu valgele mehele kohane. Peni aga ilmselt sellise käitmusega harjunud ei olnud, sest võttis rõdul sisse suhteliselt kaitsva hoiaku. Kuna ma aga suhteliselt pohhuilt tema poole sammuma hakkasin, et uksele koputada, siis selle asemel, et korralikult hakukuma hakata, tegi ta suhteliselt hädise niutsumise ning kuses terve rõdu täis. Kuna aga pereema oli minu tulekut märganud, siis jõudis ta uksele enne, kui ma sellele koputada jõudsid. Ajatus oli muidugi priima, sest et peni jõudis kiirelt ukse vahelt sisse pugeda. Kuna aga ka ema oli minu tulekust üllatunud, siis ei teinud ta ust pärani lahti, vaid piilus vargsi ukse vahelt välja ning pobises samal ajal enesekindlalt: "ära tule lähemale, koer tuleb sulle kohe kallale". Pole vist tarvis ära märkida, et ei tulnud. Isegi vaatevälja ei tulnud enam, vaid pages kuhugi diivani alla peitu. Sain küll emaga lõpuks jutule, kuid raamatuid ta mult ei ostnud. Äkki järgmisel korral! :D
Kuna väikelinnades ja maakohtades liiguvad jutud kiiresti, siis kohtasin nädala lõpu poole järjest rohkem emasid, kes olid minust kuulnud. Osad ei viitsinud üldse kuulata ning korrutasid algusest peale, et nemad ei taha midagi osta, aga tuli ette ka üllatajaid. Ühte ema olid mitmed tema sõbrannad hoiatanud, et käib ringi mingi tudeng, kes müüb raamatuid ja tahab alati vetsus käia, ilmselt mingi kahtlane tüüp, checkib maja vms, et pärast vargile tulla. Olin veits üllatunud, et selline imago minust on tekkinud, aga samas ei üllatunud eriti, sest et küsin üsna tihti vetsu, et pereemad saaksid rahulikult nt. laste või mehega asju arutada ning mõelda, kas tahavad rampse või mitte. Veel rohkem olin aga üllatunud sellest, et see konkreetne pereema oli nii normaalne ja hoolimata kuuldust käitus minuga nagu täiesti normaalse inimesega. Ta ei ostnud küll raamatuid mult (napilt jäi puudu! :D) aga sellegipoolest oli väga avatud meelega ning tore tädi. Saadan talle siinkohal veelkord tervisi!
Tänane viimane lugu on samuti positiivse noodiga. Hoolimata sellest, et ma pole poolteist kuud juba juuksuris saanud käia, lähen ma tiinekatele päris hästi veel peale. Sattusin reedel ühele tiinekate sünnipäevapeole, kus siis tüdrukud väga pöördesse läksid ja üksteise võidu esinema hakkasid. Kes tegi spagaati, kes tegi hundirattaid, kes laulis kõva häälega poplugusid kaasa. Kuna tegemist polnud ilmselgelt parima ajahetkega, et pereemale raamatuid müüa, siis leppisin kokku parema aja, mil ma saan nendega rahulikult maha istuda ning lahkumiskingituseks sain igalt tiinekalt high five-i. Tunne oli nagu Alexandr Rybak! :D
Ja et natukene mahlasem oleks see blogi, siis toon sisse lõigu Kristel Tuule organisatsioonist. Tal on orgis üks selline vähe õblukesem tüüp, kes muidu tubli on, aga kellele aeg-ajalt liiga tehakse. Sel nädalal juhtus tal nii, et ta koputas uksele, aga pereema asemel tuli ukseaugust läbi pere koer, kes viskas kutile pilgu peale, tõmbas ninaga paar mahvi õhku sisse ning pärast kiiret analüüsi pistis nina bookbagi, võttis sealt välja kuti lõunasöögi ning pages kiiresti majja. Kui Angela Aak on Eesti kõige vaesem mees, sest tal pole munnigi, siis see tüüp on kõige vaesem bookman, tal pole isegi lunchboxi! :D
Selle noodi pealt tõmbangi tänase sissekande otsad kokku. Olge siis muhedad!
Parimate soovidega,
Teie bookman
Sunday, July 6, 2014
Elu nagu Limp Bizkit-i loos!
Tsiteerin:
I move in, I Move out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Breathe in, now breathe out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Keep rollin' rollin' rollin' rollin' (x4)
Ja just nii ongi! :D
Täna on jälle paras aeg asjad kokku pakkida ja panna vaim valmis uueks seikluseks. Magan selle pere juues täna viimast ööd ja hommikul lähen tööle teadmisega, et ma ei tea, kus ma ööbin. Olen nagu Fazeri pagarite toodang... Ränumees! Tänu päiksepaistelistele ilmadele olen juba peaaegu sama pruun... vähemalt sealt, kuhu riided ei ulata, ehk siis klassikaline talumehe päevitus on selga tõmmatud. :D
Nädal läks jälle päris kiirelt, tegin esmaspäeval pool päeva ise tööd ja siis sõitsin Gerda Rand'a töövarjuma. Ta elab koos Mirko ja Karel'iga keset eikunagimaat... Päris ausalt! Nende piirkonnas on palju Mennonite, kes on veits erinevad neist, keda mina eelmisel aastal töötasin Albertas. Nad on ikka tõelised jumalakartlikud ning sõidavad ringi hobuste ja vankritega, mingit niisama tillerdamist ei toimu. Igaks juhuks on muidugi iPhone neil taskus, et kui vaja enekaid teha või niisama kõrvalolevas talus olevale sõbrale traati tõmmata, sest et kaarikuga on ikka liiga nuss kohale ennast vedada, eriti kui pole kindel, kas naabrimees üldse kodus on, äkki läks hoopis seitsme penikoorma kaugusele sisseoste tegema.
Muidu oli tore päev, õppisin Gerdalt, et aeglane olemine on voorus ning aeg-ajalt on mõistlik lihtsalt niisama passida, et pereema või pereisa mõtterong suudaks kurvi välja võtta ja uuesti sinuga samale lainele jõuda. Mõned head käibefraasid sain ka, aga need oli ta ilmselt üle võtnud Martin Kiiskülalt. Väga palju naljakaid asju ei juhtunud, aga kõige värvilisem pilt mis mällu jäi oli ilmselt kipsis jalaga 8 kuune beebi. Nimelt oli pereema beebiga koos trepist alla tulnud, kuid õnnetul kombel komistanud oma mennonite-idele kohase pika kleidisaba otsa ning kukkus trepist alla. Beebil jäi kupli all kõik ikka paika, aga pidid leppima valge kipsiga, mida ta siis terve sitdowni aja vastu köögilauda proovis purustada. Samas päris hea idee lapsevanematele, sest et kips töötab nagu sangpomm vangi jala küljes. Raske on elamist segi tõmmata, kui riiulini ei jõua roomata! :P
Hoolimata sellest, et pereemad ja -tütred tihtilugu silma teevad, ei lase kõik ennast minu fassaadist petta. Üks tõsisem isane arvas nädala lõpus, et minu näol on tegu siiski pesuehtsa pedofiiliga ning parem oleks, kui ma tema territooriumilt nahhui tõmbaksin. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga küsimusele "would you let me just explain what I am doing here" sain korduvalt vastuseks: "I don't care what you are doing here, I don't want to talk to a pedofile, I will call to police!". Läbi häda suutsin talle siiski oma visiitkaardi pihku suruda ja "sae pekki!" soovida. Ilmselgelt alustasin oma järgmist päeva politseijaoskonnas, kus Natalja mind rõõmsalt vastu võttis ja ilma erilise pingutuseta normaalseks meheks tembeldas. Hastag PR-on-veel-mõõdukalt-hea.
Aga tegijal juhtub nii mõndagi. Madis töötab sel aastal minust küll päris kaugel, aga inimesed võivad hakata varsti arvama, et tegu on klassikalise pedofiiliga. Nimelt istus ta ühel õhtupoolikul maas ühe vanaemaga, ning näitas talle raamatuid, kui keegi uksele koputas. Ukse avanedes tuli nähtavale üks kolmeaastane jõmpsikas. Kuna ukse avas keegi sugulastest, siis ta arvas automaatselt, et tegu on Madise lapsega ning lasi ta kenasti sisse. Jõmpsikal oli sügavalt pohhui ning marssis toas ringi nagu elaks seal. Kui vanaema aga märkas küsida, et kas tegu on Madise lapsega, siis Madis valetama ei hakanud ning eitas sugulust. Vaikselt tekkis kõigil küsimus, et wtf laps see selline siis on. Kuna Madisele hakkas tunduma, et asi võib hapuks minna, siis tegi ta nii kiirelt tsükli lõpuni kui sai ning läks tõi kiirelt raamatud autost, et tõmmata enne mendi jõudmist nahhui... päris veider on seletada tüübil, kes müüb lasteraamatuid, et tema ei tea midagi sellest lapsest, kes koputab parasjagu just sellele uksele, kus tema raamatuid müüa proovib.
Õnneks jõudis laps õnnelikult koju, sest et Madis jõudis ka lapse tegeliku pereni järgmisel õhtul. Tuli välja, et see on nende 3 aastasel juskui nagu hobi juba, tõmmata aeg-ajalt kodust nahhui nelja tuule poole. #mängi-veel-lapsega-reis-ümber-maailma-lauamängu
Sel nädalal müügist väga ei räägi, sest et müügitulemused on nagu usk meil Eestis, see on nii oluline, et me ei räägi sellest. Aga üldiselt sain uuesti ketid alla ning ronin vaikselt üles poole. Sain sel nädalal veidi endale facebooki sõpru ka juurde ning nüüd hakkangi lisama kõiki ja kõike. Las siis vaatavad, kuidas kõik raamatuid ostavad! :D
Olge mõnnad ja nautige Eesti suve. Pidi sellel nädalal ära olema :D
Lõpetuseks küsin, mis teeb ühest korralikust mehest pedofiili?Õigesti vastanute vahel loosin välja selle tüübi aadressi, kes kinnitab õige vastuse!
DJ Suure Maailma Direktor
I move in, I Move out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Breathe in, now breathe out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Keep rollin' rollin' rollin' rollin' (x4)
Ja just nii ongi! :D
Täna on jälle paras aeg asjad kokku pakkida ja panna vaim valmis uueks seikluseks. Magan selle pere juues täna viimast ööd ja hommikul lähen tööle teadmisega, et ma ei tea, kus ma ööbin. Olen nagu Fazeri pagarite toodang... Ränumees! Tänu päiksepaistelistele ilmadele olen juba peaaegu sama pruun... vähemalt sealt, kuhu riided ei ulata, ehk siis klassikaline talumehe päevitus on selga tõmmatud. :D
Nädal läks jälle päris kiirelt, tegin esmaspäeval pool päeva ise tööd ja siis sõitsin Gerda Rand'a töövarjuma. Ta elab koos Mirko ja Karel'iga keset eikunagimaat... Päris ausalt! Nende piirkonnas on palju Mennonite, kes on veits erinevad neist, keda mina eelmisel aastal töötasin Albertas. Nad on ikka tõelised jumalakartlikud ning sõidavad ringi hobuste ja vankritega, mingit niisama tillerdamist ei toimu. Igaks juhuks on muidugi iPhone neil taskus, et kui vaja enekaid teha või niisama kõrvalolevas talus olevale sõbrale traati tõmmata, sest et kaarikuga on ikka liiga nuss kohale ennast vedada, eriti kui pole kindel, kas naabrimees üldse kodus on, äkki läks hoopis seitsme penikoorma kaugusele sisseoste tegema.
Muidu oli tore päev, õppisin Gerdalt, et aeglane olemine on voorus ning aeg-ajalt on mõistlik lihtsalt niisama passida, et pereema või pereisa mõtterong suudaks kurvi välja võtta ja uuesti sinuga samale lainele jõuda. Mõned head käibefraasid sain ka, aga need oli ta ilmselt üle võtnud Martin Kiiskülalt. Väga palju naljakaid asju ei juhtunud, aga kõige värvilisem pilt mis mällu jäi oli ilmselt kipsis jalaga 8 kuune beebi. Nimelt oli pereema beebiga koos trepist alla tulnud, kuid õnnetul kombel komistanud oma mennonite-idele kohase pika kleidisaba otsa ning kukkus trepist alla. Beebil jäi kupli all kõik ikka paika, aga pidid leppima valge kipsiga, mida ta siis terve sitdowni aja vastu köögilauda proovis purustada. Samas päris hea idee lapsevanematele, sest et kips töötab nagu sangpomm vangi jala küljes. Raske on elamist segi tõmmata, kui riiulini ei jõua roomata! :P
Hoolimata sellest, et pereemad ja -tütred tihtilugu silma teevad, ei lase kõik ennast minu fassaadist petta. Üks tõsisem isane arvas nädala lõpus, et minu näol on tegu siiski pesuehtsa pedofiiliga ning parem oleks, kui ma tema territooriumilt nahhui tõmbaksin. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga küsimusele "would you let me just explain what I am doing here" sain korduvalt vastuseks: "I don't care what you are doing here, I don't want to talk to a pedofile, I will call to police!". Läbi häda suutsin talle siiski oma visiitkaardi pihku suruda ja "sae pekki!" soovida. Ilmselgelt alustasin oma järgmist päeva politseijaoskonnas, kus Natalja mind rõõmsalt vastu võttis ja ilma erilise pingutuseta normaalseks meheks tembeldas. Hastag PR-on-veel-mõõdukalt-hea.
Aga tegijal juhtub nii mõndagi. Madis töötab sel aastal minust küll päris kaugel, aga inimesed võivad hakata varsti arvama, et tegu on klassikalise pedofiiliga. Nimelt istus ta ühel õhtupoolikul maas ühe vanaemaga, ning näitas talle raamatuid, kui keegi uksele koputas. Ukse avanedes tuli nähtavale üks kolmeaastane jõmpsikas. Kuna ukse avas keegi sugulastest, siis ta arvas automaatselt, et tegu on Madise lapsega ning lasi ta kenasti sisse. Jõmpsikal oli sügavalt pohhui ning marssis toas ringi nagu elaks seal. Kui vanaema aga märkas küsida, et kas tegu on Madise lapsega, siis Madis valetama ei hakanud ning eitas sugulust. Vaikselt tekkis kõigil küsimus, et wtf laps see selline siis on. Kuna Madisele hakkas tunduma, et asi võib hapuks minna, siis tegi ta nii kiirelt tsükli lõpuni kui sai ning läks tõi kiirelt raamatud autost, et tõmmata enne mendi jõudmist nahhui... päris veider on seletada tüübil, kes müüb lasteraamatuid, et tema ei tea midagi sellest lapsest, kes koputab parasjagu just sellele uksele, kus tema raamatuid müüa proovib.
Õnneks jõudis laps õnnelikult koju, sest et Madis jõudis ka lapse tegeliku pereni järgmisel õhtul. Tuli välja, et see on nende 3 aastasel juskui nagu hobi juba, tõmmata aeg-ajalt kodust nahhui nelja tuule poole. #mängi-veel-lapsega-reis-ümber-maailma-lauamängu
Sel nädalal müügist väga ei räägi, sest et müügitulemused on nagu usk meil Eestis, see on nii oluline, et me ei räägi sellest. Aga üldiselt sain uuesti ketid alla ning ronin vaikselt üles poole. Sain sel nädalal veidi endale facebooki sõpru ka juurde ning nüüd hakkangi lisama kõiki ja kõike. Las siis vaatavad, kuidas kõik raamatuid ostavad! :D
Olge mõnnad ja nautige Eesti suve. Pidi sellel nädalal ära olema :D
Lõpetuseks küsin, mis teeb ühest korralikust mehest pedofiili?Õigesti vastanute vahel loosin välja selle tüübi aadressi, kes kinnitab õige vastuse!
DJ Suure Maailma Direktor
Sunday, June 29, 2014
Tänasel sissekandel on lühikesed jalad.
Alustan tsiteerides Getter Jaani lugu "Parim päev". Kõik on alles alguses. Seljatasin just kolmanda nädala, aga tunne on, nagu oleks selle seljatamiseks pidanud temasse hambad sisse lööma nagu Luis Suarez ja enne nädala lõppu pidanud ennast trahvikastis veel pikali ka viskama nagu Robben, et saaks ikka enne lisaaega selle asjaga ühele poole. Iga aasta uut moodi, või kuidas see nüüd oligi. Ja noo kui aus olla, siis kolmanda nädala lõpuks on tunne tulemusi vaadates, et ratas käib all ringi ja kummilõhna on kõik kohad täis, aga stardijoon on veel käega katsuda. Sellegipoolest olen positiivne ning usun, et tuul pöördub. Proovin nendest inimestest siin aru saada. Pole suutnud väikelinnade inimesi veel päris lahti hammustada, läheb veel natukene aega.
Kolisin täna ka uude kohta elama, kuna Helenile tuleb külla palju sugulasi ja ta ise ka läheb kodust ära reisima. Uus pere on päris pull. Pereema Anu oskab eesti keelt, sest et ta vanemad on eestlased, kuid ta ise sündis Rootsis ning umbes 8 aastaselt põgenesid nad ära Kanadasse. Pereisa on aga Sakslane ning nad on nüüd abielus olnud 5 aastat. Mõlemad on umbes 60 aastased ning Anule on see teine abielu. Frank käib vabal ajal golfi mängimas ning võitleb tagaaias lindude toitu varastava oravaga. Päris naljakas oli teda vaadata, kui orav täna enda nägu näitas, siis haaras Frank koheselt veepüstoli ning kukkus varitsema. Pärast sobiva positsiooni leidmist sai orav korralikult karva märjaks, kuid tundus, et tal on sellest kohati suhteliselt suva, sest mõne minuti pärast oli ta uuesti platsis ning põsed veel eelmisest raksust punnis.
Väga naljakaid asju mul sel nädalal endal ei juhtunudki, aga ühel emal õnnestus mind küll naerma ajada. Viisakas nagu ma olen, ulatasin pereemale terekäe koos oma naeratusega. Minu üllatuseks ei tahtnud ta seda aga vastu võtta, vaid vabandas hoopis nii: "I Can't shake your hand, I just washed them and they are a little bit dirty, because I didn't use any water" :D Kahjuks tal enam kooli ealisi lapsi polnud, seega maha temaga ei istunud ning seetõttu jäi see ka viimaseks pirniks tema käest.
Päris suureks üllatusesinejaks osutus üks 16 aastane tütarlaps, kes tuli mind uksele tervitama ühes ilmselgelt rikkamas majas. Noo tema oli küll ikka korralikult välja õpetatud, sest et ta ütles mulle vist umbes 10 korda, et nad pole huvitatud, hoolimata sellest, et küsimused olid esitatud nii, et neile ei saa vastata selliselt. Nt. Kui ma näitaks sulle midagi, mis aitaks sul aega säästa kodutöödega, siis kas see oleks päris äge? Temast saab kunagi iga ukselt-uksele müügimehe suurim "unistus".
Aga kõik olukorrad pole päris nii traagilised. Istusin keset nädalat ühes tupiktänavas ja sõin oma lõunat, kui nägin kahte noort tulnukate emalaevu meenutavat kogu mööda tänavat alla veeremas. Ise mõtlesin, et huvitav kus nad ruttavad ja mis nad siin üldse tuiavad, aga siis nägin, et nad möödusid just "no overweight parking" sildist. Pole ime, et nad sinna platseeruma ei jäänud, siiski seadusekuulekad kodanikud.
Viimase loo toon aga Georgiast, kus peategelaseks oli Anna toakaaslane. Kuna USAs on tavapärane, et inimesed passivad garaazis, siis astuski tütarlaps julgelt garaazi, sest märkas seal juskui pereema. Kuna esimese approachi peale ema aga piiksugi ei teinud, siis otsustas ta julgelt oma teise approachiga algust teha, kui märkas, et tema selja taga on vist keegi. Plika keeras ümber, et uurida, kellega on tegu ja ehk teeb tema rohkem häält, kuid enne kui ta liitujat kõnetada jõudis, pidi ta aga vastama küsimusele "who are you talking to?". Kuna ta ei saanud aga aru, et millest selline küsimus, siis otsustas ta ümber pöörata ning vaadata, mis värk on. Tuli välja, et ta oli kogu aja rääkinud kapi peal oleva naise pildiga. Juhtub ikka, samas vist ei tohiks mitte kunagi. :D
Täna pikemat juttu ei teegi, lähen lükkan rannavolle platsilt koju toodud liiva jalgadelt maha ning poen ära voodisse.
Lõpetuseks küsin, kas esimene gaypaar, keda ma sel suvel kohtasin lisas mind endale facebookis sõbraks või jah? Õigesti vastanute vahel loosin välja 2 vaba pääset minuga koos õhtust sööma tuleva nädala pühapäevaks. Tasub kiirustada!
It's gonna be unbelievable!
Targo
Kolisin täna ka uude kohta elama, kuna Helenile tuleb külla palju sugulasi ja ta ise ka läheb kodust ära reisima. Uus pere on päris pull. Pereema Anu oskab eesti keelt, sest et ta vanemad on eestlased, kuid ta ise sündis Rootsis ning umbes 8 aastaselt põgenesid nad ära Kanadasse. Pereisa on aga Sakslane ning nad on nüüd abielus olnud 5 aastat. Mõlemad on umbes 60 aastased ning Anule on see teine abielu. Frank käib vabal ajal golfi mängimas ning võitleb tagaaias lindude toitu varastava oravaga. Päris naljakas oli teda vaadata, kui orav täna enda nägu näitas, siis haaras Frank koheselt veepüstoli ning kukkus varitsema. Pärast sobiva positsiooni leidmist sai orav korralikult karva märjaks, kuid tundus, et tal on sellest kohati suhteliselt suva, sest mõne minuti pärast oli ta uuesti platsis ning põsed veel eelmisest raksust punnis.
Väga naljakaid asju mul sel nädalal endal ei juhtunudki, aga ühel emal õnnestus mind küll naerma ajada. Viisakas nagu ma olen, ulatasin pereemale terekäe koos oma naeratusega. Minu üllatuseks ei tahtnud ta seda aga vastu võtta, vaid vabandas hoopis nii: "I Can't shake your hand, I just washed them and they are a little bit dirty, because I didn't use any water" :D Kahjuks tal enam kooli ealisi lapsi polnud, seega maha temaga ei istunud ning seetõttu jäi see ka viimaseks pirniks tema käest.
Päris suureks üllatusesinejaks osutus üks 16 aastane tütarlaps, kes tuli mind uksele tervitama ühes ilmselgelt rikkamas majas. Noo tema oli küll ikka korralikult välja õpetatud, sest et ta ütles mulle vist umbes 10 korda, et nad pole huvitatud, hoolimata sellest, et küsimused olid esitatud nii, et neile ei saa vastata selliselt. Nt. Kui ma näitaks sulle midagi, mis aitaks sul aega säästa kodutöödega, siis kas see oleks päris äge? Temast saab kunagi iga ukselt-uksele müügimehe suurim "unistus".
Aga kõik olukorrad pole päris nii traagilised. Istusin keset nädalat ühes tupiktänavas ja sõin oma lõunat, kui nägin kahte noort tulnukate emalaevu meenutavat kogu mööda tänavat alla veeremas. Ise mõtlesin, et huvitav kus nad ruttavad ja mis nad siin üldse tuiavad, aga siis nägin, et nad möödusid just "no overweight parking" sildist. Pole ime, et nad sinna platseeruma ei jäänud, siiski seadusekuulekad kodanikud.
Viimase loo toon aga Georgiast, kus peategelaseks oli Anna toakaaslane. Kuna USAs on tavapärane, et inimesed passivad garaazis, siis astuski tütarlaps julgelt garaazi, sest märkas seal juskui pereema. Kuna esimese approachi peale ema aga piiksugi ei teinud, siis otsustas ta julgelt oma teise approachiga algust teha, kui märkas, et tema selja taga on vist keegi. Plika keeras ümber, et uurida, kellega on tegu ja ehk teeb tema rohkem häält, kuid enne kui ta liitujat kõnetada jõudis, pidi ta aga vastama küsimusele "who are you talking to?". Kuna ta ei saanud aga aru, et millest selline küsimus, siis otsustas ta ümber pöörata ning vaadata, mis värk on. Tuli välja, et ta oli kogu aja rääkinud kapi peal oleva naise pildiga. Juhtub ikka, samas vist ei tohiks mitte kunagi. :D
Täna pikemat juttu ei teegi, lähen lükkan rannavolle platsilt koju toodud liiva jalgadelt maha ning poen ära voodisse.
Lõpetuseks küsin, kas esimene gaypaar, keda ma sel suvel kohtasin lisas mind endale facebookis sõbraks või jah? Õigesti vastanute vahel loosin välja 2 vaba pääset minuga koos õhtust sööma tuleva nädala pühapäevaks. Tasub kiirustada!
It's gonna be unbelievable!
Targo
Subscribe to:
Posts (Atom)